Hispaania 2013

Peeter pidi hommikul kella 7 tööle minema ja seeda pidi äratus poole seitsme ajal olema. Mina, korralik ja täpne nagu ma olen ärkasin igaksjuhuks juba poole viiest ülesse. :) Uni läks ära ja enam magama ei jäänud, und lihtsalt ei tulnud ja nii ma keerutasin ja omi mõteid mõtlesin. Midagi põrutavat ma välja ei mõelnud. Lõpuks oli aeg ärgata, teha Peetrile hommikusöök, panna asjad kokku ja ta tööle ära saata. Seejärel jäi mul natuke üle tunni aega, et magada enne järgmise vahetuse ära minemist. Uni tuli mul siis, kui oli vaja uuesti ülesse tõusta nii, et ei mingit magamist. Ärgates teatas Marlen suure vingumise saatel, et temal kõrv valutab, katsuda on valus ja üldse on kõik halvasti. Tore ja mida mina siis nüüd peaksin ettevõtma oli minu esimene mõte. Kuskil meenus mulle, et kõrvavalu korral tuleb anda valuvaigistit ja selle ma võtsin eestist veel kaasa (laste oma). Seega tegin lahti ja andsin, läks natuke mööda, kui ilmnes, et kõrv enam ei valuta ja Marlen tahtis kooli minna. Ma arvasi

See viimaste päevade vihm ja külm hakkab juba ära tüütama, terve öö sadas ja nii ka enamuse päevast. Kuna ma eile poes käies ei ostnud Peetrile midagi kaasa, siis läksime poodi. Ainuke toidupood, mis meie ümbruse lahti on asub seal, kus toimub pühapäeviti suur turg. Kuna vihma sadas, siis tundus, et kauplejaid ja ostjaid olid vähe ja me leidsime isegi poe juures parkimiskoha. Käisime poes ja saime vajalikud asjad kätte, mulle meeldib sealt veini osta eriti, kui soodukaga müüakse, siis on pudel  eur. Selles poes on müügil toodang, mida ise kasvatatakse nende poolt, kes poodi peavad. Seal on alati suur valik lihasid, vorste, juuste, samuti külmutatud köögivilju. Lisaks poele kuulub neil kõrval olev söögikoht, kus maksad kindla summa ja võid süüa palju soovid. Me oleme seal korra söömas käinud, osad toidud on valmis tehtud ja samuti on kohapeal olemas pliidid ja saad ise lihatooteid küpsetada. Rahva puudust ei ole kummaski kohas. Poes käidud tulime koju tagasi ja Peeter võttis lastetoas o

Hommikuks jõudis meil sügis, väljas sadas, puud kõikusid tuule käes ja lompid olid. Selline ilm, et välja minna ei olnud meil kellegil tahtmist. Seega toimetasime toas, tegime taigna valmis ja keetsime porganeid, koristasime, vaatasime multikaid. Kuna on laupäev, siis oleme ikkagi sunnitud välja minema, poodi peab minema. Selleks ajaks, kui me lõpuks välja minekuni jõudsime jäi vihm järgi, temperatuur tõusis mõned kraadi ja ei olnudki enam nii hull. Poodi jõudes ilmnes, et kogu linna on hulluks löinud ja kõik on poodi tulnud. Käruga liigelda oli praktiliselt võimatud, lisaks rabasid kõik midagi, nagu viimast päeva oleks pood lahti. Kassa järjekordadest ei ole üldse mõtet rääkida, mulle tundus, et me jämegi poodi. Õnneks jõudis järjekord meieni ja me ei pidanudki poodi elama jääma. Ja siis otsustas kassapidaja, et paras hetk on lobiseda eelmise kliendiga, aitada tal asju pakkida ja teha kõike, aga mitte tööd. Mul oli kange tahtmine talle öelda, et lõpetagu loba ja hakaku tööle. Ta vist

Märkamatult on kätte jõudnud reede ja seega selle nädala viimane koolipäev. Juba hommikul tibutab ja ei tõota tulla üldse ilus päev. Lapsed läksid seega kooli ja mina asusin oma igapäevaste toimetuste juurde. Lõuna ajal neil järgi minnes ütlesin, et lähme jalutame või sõidame ratastega kuna sellel hetkel vihma ei sadanud. Võtsime siis rattad autost välja ja Gregori oma tõstsin sama targalt tagasi. Peeter tegi ju alles eile korda ja nüüd on tagumine rehv tühi. Võimalus on minna tanklasse, pumbata rehv täis ja vaadatada, milles on probleeme. Meie oleme nii laisad ja ei viitsi minna, vähemalt hetkel. Seega tuli Marlen rattaga ja meie jalutasime. Lõpuks olime sunnitud tuppa minema, kuna enne kooli oli süüa vaja. Kooli tagasi minnes tibutas jälle vihma, kui ma neil õhtul järgi käisin siis oli natukene aega kuiv ja käisime mängukaltki läbi. Seejärel hakkas loomulikult sadama ja olime sunnitud tuppa ära tulema. Istusime arvuti ette ja hakkasime filme vaatame, kõigepealt Marleni lemmik Kättema

Gregor seisis hommikul me toa ukse peale ja vaatas, et isa koju tulnud, hetk hiljem tuli Marlen ja nägu läks särama. Nemad ju ei teadnu, et isa kodus ja seda suurem oli hommikune rõõm. Viisime lapsed kooli ja läksime ise linna telefonikaardile järgi. Vihma hakkas sadama ja Peeter jättis tagi koju, kuna ta teadis, et ma panin selle viimati autosse. Nii me siis kahekesi jalutasime plätud jalas ja Peeter vesti väel. Kohale jõudes ilmnes, et poodi on isegi lahti ja minu "lemmik" teenindaja on tööl, kes ei räägi inglise keelt. Mina olin juba uksest sisenedes sõjakalt meelestatud ja Peeter arvas, et seda ei ole vaja. Teenindaja tõi minu paberid ja siis hakkas helistama kuhugile, kusjuures enamus aega ta helistades seal tööd teeb (töö asju ajab). Lõpuks kasutas ta tõlkeprogrammi ja andis meiel ka teada, mis toimub. Tuli välja, et minu number on nende firmasse ületoodud, aga nüüd on vaja see siduda Peetri lepinguga. Lisaks on vaja teha seda, et me saaksime omavahel tasuta rääkida. Ül

Kogu päev sai alguse sellest, et Gregor otsustas ca tunnikene enne ärkamist, et temal on vaja kakal käia. Käis ära ja läks magama tagasi, ma ei pöördanud sellele tähelepanu, kuna tahtsin ise ka veel magada. Hommikusöögi ajal teatas, et tal vaja kakale minna, läks ja oh seda rõõmu tal on kõht lahti. Ja see tähendab paraku seda, et kooli tal asja ei ole ja ta jääb minuga päevaks koju. Marlen pani ennast riidesse ja läks üksinda kooli, meie aknast vaatasime, et ta ilusti läheks. Hea on kohe kooli kõrval elada, kui veel näed kuidas laps ise läheb ja selle üle õnnelik on. Niisiis jäime meie Gregori kahekesi koju ja see on täitsa väsitav. Ma olen juba harjunud üksinda olema ja mul on välja kujunenud, millal ja mida ma teen. Nüüd tuli, aga käia temaga vetsu vahet ja rütm on totaalselt sassis. Lisaks sellele tahab ta koguaeg midagi seletada ja näidata, ei mingit rahu ja vaikust. Kuna midagi tarka polnud teha, siis mõtlesin, et teen porgandipirukat ja kaneelisaiu. Gregor arvas, et tema võiks mu

Gregor teatas koolist tulles, et tema sõbrannat Melissat ei olnudki koolis, ta oli kohe täitsa pettunud. Teised tüdrukud ei pidanud talle kõlbama ja ta jäi ootama tagasi kooli minekut, et äkki.. Paraku ei olnud pärast ka tema sõbrannat. Hakkasin õhtul Peetrile kirjutama ja oh seda imet mu telefon ei toimi. Ja siis tuli mulle meelde, et uus firma pidi tänaseks numbri üle tooma ja ma pidin täna uue kaardi saama. Paraku puudus mul neisse usk, et nad saavad midagi õige aegselt tehtud ja sellepärast ma ei jätnudki seda meelde. Seega homme peab linna minema. Koolis ei juhtunud ka midagi huvitavat ja nii see päevake vaikselt ilma millegi huvitavata mööda läkski.

Õhtul magama minnes olid mul külmavärinad ja läks aega enne, kui lõpuks soe hakkas. Suurema osa ööst nuuskasin nina ja siis ühel hetkel hakkas mul palav. Pistsin käe teki alt välja kontrollimaks, kas hakkab külm, ei hakanud. Nii julgesin teki pealt ära lükata ja ennast jahutada. Pool kuus hommikul tuli esimest kord ärgata, et Peeter Itaalia poole teele saata. Tegin talle hommikusöögi ja pakisin toidukoti kokku ja saatsin tema ära. Seejärel sain veel mõnda aega voodis vedeleda, kuni taaskord tuli ärgata. Marlen sai ise voodist välja, aga Gregor teatas, et tema tahab magada ja ei lähe kooli. Natukene veenmist ja ajas temagi ennast voodist välja, otseloomulikult jõudsime kooli viimasel hetkel. Tegin nädalavahetusel plaani, et esmaspäeval, kui kõik läinud on hakkan koristama, aga mitte miski ei sundinud mind seda tegema. Tulin koolist tagasi ja vedelesin pool päeva lihtsalt voodis, kuna ma tundsin, et ei ole võimeline midagi tegema. Kooli tagasi minnes tuli Gregor oma klassiga kuskilt teis

Panin rohkem pilte. https://plus.google.com/111291766217484817419#photos/111291766217484817419/albums/5870825383268860897

Kuna ma unustasin Peetri telefoni eile laadima panna, siis pidime kaasa võtma minu oma. Millegipärast proovisin ma helistada ühelt telefonilt teisele. Ja mis oli tulemus? Tulemus oli see, et mul ei õnnestunud helistada mitte ühelegi numbrile, proovisin ka eesti omale helistada. No tore nüüd kus meil on mõlemal kohalik number ei saa me ikka helistada. Proovisime igatipidi ja tulemus null. Mõtlesime, et ju eile telefonipoes keerati taaskord mingisugune jama kokku ja mõtlesime, et lähme M juurde ja uuesti linna.Ja siis võtsin ma Peetri telefoni hetkeks sim-kaardi välja ja nii uskumatu, kui see ka polnud hakkasid mõlemad telefonid selle peale tööle. Me ei saanud üldse aru, mis või miks telefonid ei töödanud, aga kuna saime korda, siis polnud see enam ka tähtis. Kuna meil oli vaja Peetril kaasa osta mõned asjad, siis läksime kõrval külla. Seal oli turupäev nii, et vaatasime seal ka natukene ringi. Juba, siis kui me elasime viimases kämpingus (elasime selle linna lähedal) käisime seal jaluta

Marlen tuli üks päev koolist koju ja tal oli nina kinni. Järgmine päev ta nuuskas mõned korrad ja oligi nohu läinud. Mina tundsin öösel, et kurk on valus ja hommikul ärgates oli nina kinni. Seega on mul nohu, pea on paks otsas, puudub tahe midagi teha või kirjutada.

 Hommikul läksime kogu perega koolis, mulle juba tundub, et kohalikud peavad mind üksik emaks. Nüüd nägid ära, et lastel ikka isa ka olemas. Lpased koolid viidud läksime ise muid asju ajama. Kõigepealt käisime autoga pesulas, smart washis 10 minutit pesu läks 1.50 maksma. Seejärel läksime Lleidasse Gregori rattale varuosa otsima, esimest kohta me ei suutnud ülesse leida. Seega läksime teise ja seal ei olnud, mida meil vaja. Õnneks olid seal hästi abivalmis müüjad ja nad ütlesid, kus sab meie rattale varuosi. Aadress kirjas ja läksime kohale, "sõber" geps käskis sõita ümber maja ja siis ta ei leidnud õiget kohta ülesse. Seega panime auto ära ja läksime ise otsima ja leidsime ülesse ka. Ja siis ilmnes, et erinevates riikides müüakse küll ühte marki rattaid, aga rattad ise on erinevad. Seetähendas, aga seda, et meile sobivat juppi seal ei ole ja ei saa kunagi olema ka. Müüja kordas, et ta tahab rattas näha ja siis vaatab kas saab midagi teha.. Ratast meil kaasas ei olnud j

Ma ei ole jätkuvalt lahti saanud unetusest, kuigi vahepeal tunuds, et hakkab paremaks minema. Seega keerutasin ma jälle enamuse ööst ja vahitsin lage. Hommikul oleks tahtnud nii väga edasi magada, aga kus saa sellega, kell hakkas mängima ja tuli ärgata. Marlen ja Gregor magasid samuti ja ei tahnud nemadki voodist välja tulla, ag akuna oli vaja kooli minna, siis hakkasid nad suhteliselt kiiresti ennast liigutama. Majast välja minnes tegid nad kohe kiirelt selgeks, et nende õpetaja on juba oma autod meie maja ette parkinud. Millegipärast pargivad õpetajad võimaluse korral meie maja ette, kuigi kooli kõrval on ruumi, ju see neil harjumus on. Viisin lapsed kooli ja läksin toidupoodi kõrval linna, uskumatu kui tore on üksinda poes käia. Ei pea pidevalt jälgima, millega lapsed tegelevad ja saad keskenduda vajalik asjade korvi panemisele. Lõpuks juhtus poes ime ja sooda oli müügile tulnud, võtsin kohe kilose paki mine tea, millal jälle tuleb. Soodat on mul vaja selleks, et pesta veekeet

Päikseline päev paradiisis on alanud. Lapsed läksid nagu ikka hommikul rõõmuga kooli ja mina...nagu ikka hakkasin koristama. Kohati mulle juba tundub, et ma koristan ja koristan ja kasu ei ole. Nii, kui lapsed koolis koju jõuavad, siis on natukese ajapärast midagi põrandal. Ja nii ma jõuangi mitu korda päevas tolmuimejaga põrandaid üle tõmmata. Lisaks sellele pesin ma täna taaskord aknaid, elame küll maal, aga määrduvad kiiremini, kui linnas. Lisaks sellele on meil kahest toast pääs rõdule ja need olid näpu jälgi täis. Millagi ma pesin ka rõdu ust ja Peeter ei pannud välja minnes tähele, et uks kinni, pani peaga mööda klaasi. Selle peale ütles, et ma ei peaks enam pesema. Muidugi arvestades fakti, et me elame kolhoosis, siis on siin veel ühed "toredad" tegelase, kes aknaid määrivad, need on kärbsed. Gregori uus hobi on ajada kärbseid taga ja neid käega tappa, meil pole kärbsepiitsa. Ja mis siin imestada,m et kärbsed on, kui maja kõrvalt sõidavad traktorid mööda sita koo

Täna oli esimene hommik, kus lapsed ei ärganud enne kella (võib olla ei olnud ka esimene, ma ei mäleta enam). Nagu arvata oli läks meil tänu sellele hommikul kiireks, kool jõudsime siiski õigeks ajaks. Gregori klassi juurde jõudes vaatasin, et kõigil lastel on tossud jalas ja osadel dressi seljas. Millegipärast telkkis tunne, et neil on täna kehalisetund, mul ei ole Gregori tunniplaani. Klassini saates küsisin igaksjuhuks õpetajalt ja ilmnes, et ongi. Kogu probleem seisnes selles, et Gregor läks kooli kalossidega. Ja nii ma koju tagasi kähku jooksin, võtsin tennised ja jooksin tagasi. Kusjuures ei ole üldse meeldiv tegevus see jooksimine hea, et me kooli kõrval elame. Klassi minnes istus Gregor tähtsa näoga laua taga, osad lapsed koos temaga. Teised vaatasid veekanistris olevat kala, ühe lapse isa tõi täna ja näitas juba õues kõigile. Nii jäid lapsed kooli ja mina tuline koju oma toimetusi tegema. Mingi ajapärast kuulen laste jutt tuleb, kaugelt on arusaada, et tegemist on väikse

Lapsed ärkasid hommikul ülesse enne õiget aega ja ootasid kooli minekut. Kuna nad ärkasid vara, siis istusid tähtsate nägudega teleka ette ja hakkasid eile tehtud kaneelisaiu sööma. Marlen läks nagu ikka pika sammuga meie ees, kooli väravas ütles head aega ja läks oma kaaslaste juurde. Meie läksime Gregori koos, tema kaaslaste hulgas oli tüdruk, kes teda üks päev mängukal taga ajas nii, et ikkagi oma "tüdruk". Täna oli ta viks ja viisakas ja ei teinud eriti väljagi. Saatsin Gregori klassi ära ja tulin koduste toimingutega tegelema ja nii ma oma päeva mööda saatsingi, kui juba tuli kooli minna. Marlenil pidi täna oleme kehalise tund ja nii nad direktori ja klassikaaslastega läksidki, mina arvasin, et jooskma. Pärast tuli välja, et nad käisid raudtee ääres olevaid puid kastmas. Mingi aeg tagasi istutasid koolilapsed raudtee äärde puid, vaatsain kooli kodukal olid pildid üleval. Esimeste puude jaoks, mis on koolile lähemal võtsid nad koolist vee kaasa. Tuli välja, et kauge

Millegipärast tuli mulle seoses 100 päevaga kohe meelde valimised. Peale valimisi antakse uuele valitsusele 100 päeva nö sisse elamise aega ja siis tehakse kokkuvõtteid. Mida oleme meie selle ajaga saavutanud ja mis on järgevad prioriteedid? Õnneks või kahjuks ei seadnud me siia tulles endale eesmärke, seega kõik siiani saavutatut võib nimetada õnnestumiseks. Lootsime muidugi, et leiame siin töökoha, aga väga suuri lootusi sellele ei pannud. Nüüd on töökoht olemas ja seda võikski nimetada suurimaks kordaminekuks. Tuleviku peale mõeldes püstitaks eesmärgiks keele selgeks saamise, tahaks nii väga juba osata ennast suhtlustasandil väljendada. Ma loodan, et seoses sellega, et lapsed käivad koolis, siis hakkab neile keel ruttu külge ja nad hakkavad igapäev rohkem rääkima. Ja eks siis hakkab endale ka midagi külge. Praegu kuulan lihtsalt, kuidas inimesed ümber ringi räägivad. Samas tuleb olla rahul sellega, mis hetkel olemas on ja küll kõik ülejäänud tuleb ka. Selle nädalalõpuga jõudis

Kooli vabapäev, oh tuleks juba esmaspäev. Uskumatu, kui ruttu võib ära harjuda üksinda olemisega tahaks tänagi rahu ja vaikust saada. Kuna seda võimalust ei olnud, siis läksime naaberlinna turule. Ilmad on meil suviseks läinud ja vaja lastele sobivad jalanõud osta ja seda ma turul teha plaanisingi. Nagu ikka läks seegi kord plaan vett vedema, lihtsalt ei olnud midagi osta. Üldse tundub mulle kõrval linna turg kehv olevat, kusjuures eelmine linn kus me elasime seal on tunduvalt parem turg. Ja eks ma järgmine nädal lähen ja vaatan, mis ma sealt neile huvitavat saan. Polnud muud valikut, kui tuli minna kingapoodi, enne muidugi tuli leida parkimiskoht. Ja see meil ka lõpuks õnnestus, varsti ma hakkan rongiga sõitma, hoiab aega kokku. Kingapoes läksid mõlemad lapsed oma suunas ja hakkasid mulle võidu erinevaid jalatseid näitama, mis neile meeldisid. Ja said veel mu peale pahaseks, kui ma kohe ei vaadanud ja ei kiitnud heaks. Kuna Marleni riiul oli lähemal, siis läksin temale kõigepeal

 Mõlemad läksid hommikul rõõmuga kooli, Gregor oli nõus minema, kuna homme ei pea minema. Klassi läks ta ka ilma jonnita, kuigi ma pidin teda ukseni saatma. Üks õpetaja ütles, et ta pidi tegelikult tubli olema ja talle meeldib seal. Ta oli sellele õpetajale eile numbreid lugenud. Õpetaja arvas,e t koolivaheajaks peaks nad juba rääkida oskama. Ma ise loodan ka, et igapäevaga, mis nad koolis käivad läheb neil kergemaks. Lapsed koolis tulin ise koduste toimingutega tegelema, koristasin, käisin pesemas ja hakkasin nõusid pesema. Vaatasin aknast välja ja osa lapsevanemaid (pea tund) hiljem seisid ikka veel kooli ees ja jutustasid. Mulle jääb kohati arusaamatuks, et kas neil tõesti ei ole kodus midagi teha, et nad saavad päevad läbi kooli juures jutustada. Ma ei ole sugugi kade, et nad jutustavad, mingi ajapärast teen seda võib olla isegi. :) Lõuna vaheajal, kui koju tulime, siis tuppa tules lapsed küsisid mis siin lõhnab. Tegin ahjupraadi ja see on meie peres toit, mis saab suhteliselt

Käisime hommikul kohaliku arsti juurest läbi, et vereanalüüs teha. Analüüs ei taaskord andmata, kuna vaja aeg kirja panna ja teha saaks homme hommikul kell 7.30. No nii vara ei kavatse ma küll kuhugile minna. Seal öeldi, et Lleidas on võimalik teha päeval, aga kas peab ka aja kinni panema seda ma veel ei tea, eks lähen uurima. Ja mis asja juures veel kõige "parem" on see, et vastused saab alles 9 päeva pärast. Mis mõttes nagu? Ma ei hakanud küsima, miks nii kaua või mis riiki analüüsid saadetakse. Marlen läks rõõmuga kooli ja õue peal teised lapsed juba hüüdsid teda ja läks nendega koos. Gregor seevastu keeldus taaskord minemast ja me rääkisime ja rääkisime. Isegi direktor käis ja püüdis aidata, aga ei midagi. Lõpuks tuli sekretär ja sai aru, et meil probleem ja aitas selle lahendada. Mina püüdsin Gregorit veenda, et ta peab minema klassi, aga ust lahti ei teinud. Sekretär tuli, koputas ja tegi ukse lahti ja õpetaja tuli ise Gregori juurde. Võttis jonniva Gregori käest k

Gregori nohu ei ole õnneks kõige hullem, natuke löristab ja kõik. Seega lähevad nad täna hommikul elu esimest korda kooli. Millegipärast arvasid nad, et hommikul enne kella kaheksat ärgata on sobilik, kuigi kool algeb kell üheksa. Mis siis ikka tuli isegi ülesse tõusta ja hakata hommikuste toimingutega peale. Lastel kõhutäis sööta, riidesse panna ja kooli minna, kool asub kohe maja kõrval seegha minek ei võta kaua aega. Marlen läks kohe ise oma klassikaaslaste juurde ja mina jäin koos Gregoriga. Siin kogunevad lapsed hoovi peal ja kõik koos lähevad klassidesse. Paraku ma kahte last korraga ei saanud saata ja nii pidigi Marlen üksi minema. Saatsin Gregori ära ja tuli tulema, ise muretsesin, et kuidas nad küll hakkama saavad ja äkki helistatakse koolis, et viige nad minema. Üldse oli nii harjumata olla, kui nad kõrval ei olnud, keegi ei seletanud ja kisa polnud. Käisin meie eelmises külas Marleni nuku kohta rääkimas ja sain suht negatiivse suhtumise osaliseks, et ise olete süüdi ja

Mõtlesime hommikul aega otstarbekalt kasutada ja minna kõik koos kooli. Koolis võeti meid lahkelt vastu ja asusime pabereid täitma ja neid ei olnud sugugi vähe. Alguses öeldi, et lapsed saavad kooli alates septembrist, vähemalt nii ütles üks õpetaja. Läksid loetud hetked mööda, kui teine õpetaja küsis, mis päevast me tahame lapsed kooli panna. Kas täna kohe või mõni teine päev. Otsustasime, et lapsed lähevad kooli homsest, sest mida varem nad lähevad seda rohkem saavad keelt õppida. Koolivaheaeg hakkab pihta 21 juunist, selle ajaga peaks nad midagi selgeks saama ja sõpru leidma. Seejärel ilmnes, et Peeter ei lähe enne õhtut kuhugile ja saime järgmiste toimetuste juurde asuda. Koolis öeldi, et meil on vaja nö haigekassa kaarti. Seega läksime kõrval linna seda tegema, võtsime oma paberi majanduse kaasa ja otsisime õige koha ülesse. Meie õnneks suutis üks teenindaja inglise keelt rääkida ja siis hakkasid tavalised asjad peale. Kõigepealt ei olnud meil koopiaid ja läksime neid linna p

Kuna me ei tea täpselt, mis kell Peeter täna ära läheb, siis hakkasime hommikul kiiresti vajalikke asju korda ajama. Kõige pealt käisime korteri omaniku töö juures ja saime üürilepingu kätte. Samuti andsime talle maja välisukse võtme, mida ta tahtis. Seejärel suundusime vanasse linna nukule järgi, reede õhtul helistati ja öeldi, et nuku on tagasi. Ma ei viitsinud reedel enam sõitma hakata ja nii läksimegi täna. Nuku sain kätte ainult, et riided olid vahepeal seljast kaduma läinud. Ütlesin seda ja lubati riided tagasi hankida. Samuti ütlesin, et silmad on katki tehtud, aga lootsin et need saab korda teha. Selle peal, kui ma küsin, et mida varas ütles, et miks ta ära võttis ei saanud ma mingit vastust. Hea, et nukugi tagasi saime. Seejärel läksime panka, et raamata tagasi saada. Läksime kõigepealt sinna kontorisse, kus me temast ilma jäi. Seal oli paraku pikk järjekord ja me polnud kindlad, kas seal keegi inglise keelt üldse räägib. Ja otsustasime minna sinna kontorisse, kus me esi

Taaskord turul käigu päev, eelmine nädal kuulsime, et siin lähedal on piirkonna suurim turg pühapäeviti. Ja kuna me eelmine nädal sinna ei saanud, siis otsustasime täna minna. Kohale jõudes ei saanud alguses arugi, kus kohas seal turg on. Mulle tundus, et me oleme täitsa valesse kohta tulnud. Aga kuna ees oli palju autosid, siis läksime ikkagi vaatama ja leidsime turu. Nagu ikka tuli leida ka parkimiskoht ja see oli juba omaette teema, nagu alati. Tundus, et lähiümbruses elavad inimesed on kõik kohale tulnud, autodega. Lõpuks saime auto pargitud ja läksime vaatama, mida head pakutakse. Pakutav kaup oli enam vähem sama, mis eelnevates kohtades. Ainuke vahe oli selles, et nii suurel turul me siin veel käinud ei ole. Ma arvan, et kui tahad kõik kohad rahulikult ülevaadata, siis päeva läheb kindlasti selleks. Meie nii põhjalikult ei vaadanud ja saime paari tunniga hakkama. Ära tulles tahtsime veel tanklast läbi käia ja keerasime tanklasse. Kuna seal oli makseautomaat seina peal ja ma

Jälle kord jõudis kätte üks mõtetu ja igav päev. Hommikul käisime kõrval külas turul, mulle kohe meeldib käia kohalikel turgudel. Jalutada kohalike seas, kuulata kuidas nad räägivad, arusaamata millest nad räägivad. Vaadata ja kuulda kuidas müüjad üksteise võidu kisades oma odavat kaupa reklaamivad. Tutvuda erinevates linnades pakutava kaubaga ja võrreldes hindu. Olen tähelepannud, et hinnad on erinevad, aga ostjaid jagub paraku ikkagi. Samas ma ei jõua ikka kohalikke lapsi või õigemini nende vanemaid ära imestada. See, et Gregori vanused veel vankris istuvad on imelik, aga et Marleni suurused seal veel istuvad on juba imelik. Väga paljud lapsed lihtsalt toipitakse vankrisse ja käiakse nendega ringi. Ja siin kohal ei saa öelda, et neil lastel on kõigil midagi viga. Võib olla on asi hoopis selles, et kui laps on vankris saab nt rongis/bussis tasuta sõita. Vahete vahele vaadatakse meie lapsi tönu sellele imeliku pilguga, umbes nii, et oleme ronga vanemad, et käsime lastel ise käia.

Esimesed kolm kuud on läinud mööda nii, et pole arusaanudki. Uskumatu me oleme juba täitsa kaua ära olnud ja ei tunne jätkuvalt vajadust tagasi tulla, puudust ka ei tunne. Hommik algas taaskord koristamisega ja seejärel otsustasime linna minna. Esimest korda võtsin kätte ja läksin üksinda st koos lastega Lleidasse, siiani oleme seal Peetriga koos käinud. Linna sõites tundus, et mis see siis ära ei ole, aga kui linna sain jõudsin korra isegi mõelda, et miks ma siia tulin. Õnneks läks see mööda ja jõudsime õige poe parklasse. Kuna täna on reede, siis oli parkla loomulikult autosid täis. Vabu kohti praktiliselt polnud või, kui olid siis mina sinna ei mahtunud. Nii ma siis tegin mitu tiiru peale ja olin juba valmis loobuma, kui lõpuks õnnestus ennast ära parkida. Auto ei jäänud küll kõige paremini, aga otsustasime kiiresti ära käia. Nimelt oli meil vaja teha juurde korteri võtmeid, hetkel on meil ainult üks komplekt. Saime võtmed tehtud ja ütlesin lastele, et lähme kuhugile teise pood

Tüüpiline meeleheitle koduperenaise päev, lõputu koristamine. Mulle tunudb, et ma käin päev läbi, tolmulapi ja põranda pesuõmbriga ringi. Ja tulemus peaks olema ülim puhtus, aga kus saa sellega. Selleks ajaks, kui jõuad koristamisega algusesse tagasi on keegi seal juba segamine ajanud või maha ajanud. Ei ole see lastega elu sugugi kerge, neile hakkab juba vastu minu pidev koristamine. Hetkel tunnen kõige rohkem puudust sellest, et meil ei ole tolmuimejat. Nii, et meie järgmine suurem ost saab olema tolmuimeja. Käisime täna lastega kõrval külas poodides, mõnda asja oli juurde vaja. Samas oli vahelduseks hea saada kodunt välja. Ma pean ju harjutama autoga manööverdamist siinsetes parklates, sellega harjumine võtab aega. Õhtul käisime nagu ikka, kes jalutades, kes rattaga oma linnas jalutamas. Lisaks tahtsid lapsed lilli korjata, teeääres olid moonid, karikakrad ja viljapead. Nii, et meie esimene kimp värskeid lilli on olemas, mida meil ei ole on, aga lillevaas. Tuli asjale läheneda loo

Minusuguse unetu jaoks möödus öö nagu tavaliselt, st vahtisin lage. Täitsa tüütuks hakkab see juba muutuma. Hommik algas kell 4, kui Peeter hakkas tööle minema ja tuli hommikusöök teha. Seejärel sain natukene veel voodis vedeleda, kuni lapsed ärkasid ja oli aega minna maakleriga kohtuma. Kuna meil oli kellaajaliselt kokkulepitud, siis imekombel oli ta olemas. Ütles, et omanik kannab meile homme raha tagasi, kui palju seda tema ei tea. Tahtsin teada, kui palju eest me kulutasime vett, elektri ja gaasiga, aga ta ei osanud/ ei tahtnud öelda. Seega jään ootma, milline summa lõpuks tagasi kantakse.Lõpuks jõudisme teemaga nuku juurde ja ilmnes, et tal ei  ole seda veel ikka. Nüüd sain ma teada, et nuku pani pihta täiskasvanud naisterahvas, kes pidavat seda eitama. Ja väitma, et tema ei ole seda teinud, kusjuures viodeo pealt on seda näha. Ja taaskord hakkas ta mind süüdistama, et ise jätsin asjad ripakile. Ja see on hispaania, siin ei tohi midagi kuhugile jätta, kohe pannakse pihta.

 Lõpuks said pühad läbi ja tavaelu hakkas pihta. Hommikul vaatasibn, kuidas koolilapsed käisid õues kehalise tunnis ja üldse oli palju inimesi liikvel  Seega läksime eelmise korterivõtmeid ära andma.Enne otsustasime käia dussi alla ja pesta põrandad puhtaks. Majas väljudes saatis Peeter sõnumit, et ta jõuab peagi baasi ja siis on tal vähemalt 9 tundi vabaaega. Seega jäi mulle piisavalt aega, et võtmed ära viia ja poes käia. Sõitsime kinnisvarabüroo juurde ja ma leidsin kohe parkimiskoha, see juba tekitas tunde, et midagi oln valesti. Kohale jõudes ilmnes, et uks on lukus ja kedagi ei ole. Helistada ma ka ei saanud, sest telefon on Peetri käes. Ei jäänud muud üle, kui oodata, peagi tuli maakleri naine ja me saime uksest sisse. Küsis, kus ta mees on, et sooviks võtmed ära anda ja palusin tal helistada ja küsida, millal ta tuleb. Kuna mina kahjuks hispaania keelt jätkuvalt ei oska, siis rääkisin inglise keeles. Tema inglise keel on veel hullem, kui minu hispaania, ma oska juba roh

Hommikul ärgates ja kella vaadates avastain, et kell on 11 ja me kõik veel magame. Peagi ärkasid lapsed ja hakkasime asju kappidesse panema. Kuna mulle lastetoas olev riidekapp ei meeldinud, siis lohistasin selle arvutituppa, siin rohkem ruumi. Seejärel tegime tiiru linna peal ja ilmnes, et me ei elagi nii väikses kohas, kui ma alguses arvasin. Seda ma ei tea, kui palju siin inimesi elab, aga ma arvan, et piisavlt palju. Tuppa tagasi tulles oli mul vaja nagu ikka toimetama hakata. Juba eile mõtlesin, et peaks laste ja endi magamistoad ära vahetama. Aga siis oli kell palju ja mõtlesin, et teeme seda kui Peeter koju tuleb. Nii kaua ma oodata ei viitsi ja seega tõstsin voodid ise ümber ja tulemus jäi minumeelest parem. Ja pealegi oleks Peeter hakkanud kõige pealt mulle rääkima, et kas kas seda ümber tõstmist on ikka vaja, miks, jne. Tal oleks piisavlt palju küsimusi enne tegemist olnud, seega tegin ise ära. Käisime veel õues rullikute ja rattaga sõitmas ja nii see päev pikapeale lä

Öösel tuli taaskord kella keerata ja, kuna eile läksime hilja magama, siis magasime hommikul kaua. Ärgates hakkasime kohe asju kokku korjama, kuna kell üks pidime oma uues koretris olema. Siis pidi omanik tulema tooma meile teleka ja madratsi voodisse. Meie õnneks tunneme meie kella ja seega olime piisava ajavaruga kohal, auto oli asju täis topitud. Jõudsime asjad tuppa vedada ja ma hakkasin koristamisega peale, aga omanik pole ikka tulnud. Kell oli lõpuks kaks läbi, kui ta ka kohale jõudis. Üürilepingut ta kaasa ei saanuki võtta, kuna printeril sai tahm otsa, seega veel ei saa ennast korterisse sissekirjutama minna. Lõpuks läks ta minema ja mina muudkui koristasin eelmise järgi. Vahepeal oli juba tahtmine omanikule helistada, et tulgu ja tehku ise korda. Ma ei saa jätkuvalt aru, kuidas inimesed saavad nii räpased olla, mingi elementaarne koristaminse oskus võiks ikka olla. Kaua ma koristamisega tegeleda ei saanud, kuna läksime eelmisesse korterisse tagasi ja panime viimased as

Kuna meil netti pole, siis otsustasime minna pangaautomaati vaatama, kas oleme korteri eest raha tagasi saanud. Raha peab laekuma Peetri kohalikule arvele ja seega läksime esimest korda siinse raamatuga automaati. Esimeses automaadis oli palju rahvast ja me ei hakanud seal seisma, kuna ei oska nagu nii raamatut kasutada. Mõtlesime, et teeme tiiru linnas ja siis tuleme tagasi. Mõned tänavad eemal leidsime sama uue automaadi, Peeter ei viitsinud ise proovima hakata ja nii jäi see au mulle. Panin raamtu automaati ja see kukkus kohe midagi seletama, kolistas ja sülitas välja tagasi. Ei saanud aru, isegi pin koodi ei küsinud. Loll ja järjekindel nagu ma olen proovisin uuesti. Koruds eelnev ja lisaks mingi imelik heli nagu lõigataks raamatut katki. Ja tagasi ei saanud midagi, proovisime nii ja naa ei midagi. No tore esimese korraga suutsin juba käki kokku keerata. Kuna siin on panga avatud ainult tööpäeviti, siis ei saa midagi teha. Tuli leppida paratamatusega ja lahkuda, kunagi tule

 Öö algas nagu alati lärmavad naabrid, kolistamine, liftiga sõtimine, ei midagi uut. Lõpuks, kui ma magama jäin helistas Peeter, et ma ukse lahti teeksin. Ta oli Prantsuse alpidest tagasi, kell oli selleks ajaks pool kolm. Rääkisime mõne sõna juttu ja juba oli kell neli tuli lõpuks magama minna. Millegipärast arvas Gregor, et kell kaheksa hommikul ärgata ja jutustama hakata on meile hädasti vajalik. Mingi hetk läks ta teise tuppa mängima ja me saime veel natukene aega magada. Üldiselt ei oleks tahtnud ennast üldse püsti ajada, aga lapsed tahtsid süüa. Ja lisaks oli neil vaja Peetrile oma tegemistest jutustada ja uusi riiideid näidata. Lõpuks sai lastel toas olemisest isutäis ja nad tahtsid mängukale minna ja sinna me ka läksime. Õue minnes nägime kõrval maja ees moslemi mees valges kleidis ja Peeter näitas teda. Ma vaatsin ja ütlesin, et ma tean juba teda ja rääksin eilsest. Selle peale ütles Peeter, et ma tunnen ka teda juba, ma ju lugesin eilse kohta. Ei tea kas vabast päevas

Mulle on viimasel ajal mängukal silma jäänud moslemid, keda on siin linnas palju. Tavaliselt käivad lastega väljas naised ja, kui nad tulevad, siis on neid mitu ja lisaks lapsed. Väiksemad lapsed istuvad tavaliselt vankrites ja sinna nad ka jäävad, kuni lahkumiseni, suuremad jooksevad ringi. Mitu päeva vaatasin, et nad tulevad ja söövad midagi, rääkimata sellest et nad seletavad koguaeg nii, et jalad käed käivad. Nüüd ma sain, siis lõpuks aru mida nad söövad, sihvkasid ja, koored sülitatakse tõelise tibla kombel maha, rõve. Alguses ma ei pannud tähelegi, et kogu mänguka territoorium on täis sülitatud koori täis. Nad käivad ringi, närivad ja valimata kohta sülitavad maha. Kusjuures nende oma lapsed peavad selle prügi sees mängima, kuigi jah ei saa öelda, et siin eriti puhas oleks. Alati on huvitav vaadata mosleminaiste riietust üks, mis neil on ühine on rätik peas st juuksed on kaetud. Ülejäänu on, aga erinev osa kannab täiesti tavalisi riideid ja ilma rätita ei saakski aru, et na