Ootused vs reaalsus.
Ootused reede õhtupoolikuks: tassike teed, diivan, raamat. Reaalsus: poed, linn, ootamine. Viimased päevad on vihma sadanud ja seega pole tahtmist midagi teha. Uimane ja väsinud, null energiat. Kuid, kui sul on lapsed, siis ei tasu loota, et asjad lähevad nagu tahad. Marlen teatas, et tema sõbranna on Lleidas ja ta tahab temaga kokku saada. Tavaliselt kohtuvad nad meile lähemale jäävas linnas. Seega leidis Marlen, et ma võin ta linna viia ja ise poodi minna. Kusjuures minu arvamust ei küsitud. Ma ei tahtnud mõeldagi poodi minemise peale. Minu enda plaan oli palju ahvatlevam. No lõpuks andsin alla ja nii me linna läksime. Oleks teadnud, poleks läinud. Linna sissesõidul algasid ummikud. Tavaliselt ma sellisel ajal ei käi. Seega saime seisata ja teosammul edasi liikuda. Kui fooris põleb roheline, siis kohalikud ei saa sõidetud. Marlen muudkui küsis, kaua veel läheb. Kust kohast ma seda peaks teadma. Ühes kohas sai nö lõigata ja sinna tänavasse ma keerasin. Ma polnud...