Hispaania 2013

Ei ole möödunud 11 kuud, kui teen oma autost teema. Eelmise aasta märtsis sai endale uue auto st kasutatud auto. Kuidagi on kujunenud, et meie autodel on hellitusnimed. Ja nii sai minu oma kutsikaks. Alguses hüüdsin teda lõvikutsikaks, aga see oli liiga pikk nimi. Teised kutsuvad teda loomade kuningaks ja mind lõvitaltsutajaks 🤣. Heal lapsel mitu nime. Tegelikult on Peugeot 308. Meie esimene prantslane, kas ka viimane näitab aeg. Üldiselt on täiesti hea auto. Minu jaoks oli alguses harjumatult väike, kuna ma olen koguaeg suurte autodega sõitnud. Samas parkimis kohta leida on palju lihtsam. Kuigi jah, vahel ei mahu ta mul kuhugi ära 😁. Kutsikal on minu jaoks 2 suurt miinust a) bensiinimootoriga ja b) 5 käigulinekast. Iseenesest pole vahet, millise mootoriga auto on. Kuid vaadates kütusehindasid, siis diisel oleks ökonoomsem. Lisaks muidugi see, et ma olen raske jalaga ja tänu sellele on kütusekulu nagunii suurem. Käigukast võiks olla 6-ne. Linna vahel sõites ei ole 6 käiku vaja, kuid ...

 Järgmiseks oli meil vaja minna perearsti juurde. Nimelt oli Peetril vaja tervisetõendit. Mingi aeg tagasi „otsustati“, kui sul on c-kategooria load, siis tuleb iga 5 aasta järel tervisetõendit uuendada. Lisa raha riigi jaoks, kuna load tuleb ka uued tellida. Kõige lihtsam oli minna perearstikeskusesse, kus me enne käisime. Hetkel meil Eestis ravikindlustust ei ole ja seega puudub ka perearst. Kuid tervisetõend on tasuline ja seega ei pidanud probleemi olema.  Pereõde võttis Peetri vastu. Kontrollis silmi, mõõtis veresuhkur ja vererõhku. Tuli välja, et viimane on kõrge. Jäi loota, et perearst kirjutab alla ja saab load tellida. Järgmine päev helistati ja öeldi, et tuleb visiidile arsti juurde minna. Esiteks kuna pole tema patsient ja teiseks, et vererõhk oli kõrge. Jälle lisa raha teenimise koht. Kuid tõendit oli vaja ja nii tuli minna. Vererõhk oli ka seekord kõrge. Kuid Peetril õnnestus tervisetõend saada. Eks me peame kodus hakkama vererõhu probleemiga tegelema.  Jäi v...

Teen lühikokkuvõtte reisist. Seekord käisime lennukiga, kiirem ja soodsam. Peale piletite ostmist tekkis küsimus, kuidas me saame lennujaama ja tagasi.  A. Minna oma autoga ja jätta lennujaama parklasse. B. Võtta rendiauto. C. Ühistransport. D. Kedagi paluda viia-tuua. Viimased kaks varianti langesid kohe ära. Esiteks pole õigel ajal sobivat transporti ja teiseks läheb see kalliks. Kedagi paluda meile lihtsalt ei meeldi. Seega jäi alles tervelt 2 varianti, uurisin mõlemat. Ilmnes, et rendiauto võtmine läheb kallimaks, kui kohapeal parkimine. Täiesti uskumatu. Ma olen alati arvanud, et lennujaamas on maailma kallim parkla. Vot ei ole. Lennujaamas parkimisel oli mitu varianti a) lennujaama enda parklad, b) parklad, mis on kaugemal. Teine variant on selline, et broneerid parkimise ja enne lennujaama jõudmist helistad autole tullakse järgi. Ja viiakse, kuhugi eemal asuvasse parklasse. Tagasi tulles helistad uuesti ja auto tuuakse terminaali ette. Kiire, mugav ja kõige parema hi...

Ma olen seda teemat kümneid kordi alustanud ja sama palju kordi kustutanud. Kas see kunagi valmis saab, ma ei tea. Puhkus on selleks korraks jälle läbi 😢😢. Head asjad saavad nagu ikka liiga kiiresti otsa. Reis Eestisse läks hästi, tore oli sugulasi ja sõpru näha.  Igakord Eestist tagasi tulles taban end mõttelt „kuhu ma kuulun“? Seekord tabas mind sama mõte juba enne. Õigemini on see mind juba pikalt saatnud. Miks, sellele ma vastata ei oska.  Üks Peetri mitte kohalikust tuttav ütles selle kõige peale. Hispaanlaste jaoks jääd sa alati võõraks ja nüüd oled juba võõras ka omade (eestlaste) jaoks. Mind pani see lause alguses muigama, kuni taipasin, et see on tõde. Millegipärast olen koguaeg arvanud, et Eestis olen ma ikka see, kes alati olen olnud. Vot ei ole. Seekord tundsin seda eriti. Võib olla oli lihtsalt põhjuseks, et 3 aastat polnud käinud. Igatahes ma ei tundnud enam ennast koduselt, kõik oli võõras. Ainult keel oli oma. Isegi osad sõbrad vaatasid sellise pilguga, et mi...

Selleks, et teada, kui palju/vähe ma aastas raamatuid loen, otsustasin kõik loetud kirja panna. Lugemisega alustasin 10 jaanuaril. 1. „Valetamise mäng“, Ruth Ware 2. „Naine kajutist nr.10“, Ruth Ware 3. „Katkenud armastus“, U. Kullerkupp ( igav) 4. „Tallinna Vangla 2025-2026“, Aivar Kivisiv, Andrus Kõre 5. „Sa saad mind tundma“ Megan Abbott 6. „Üheksas haud“ Stefan Ahnhem 7. „Meie keda polnud“ Inga Raitar 8. „Sünge juhtum viinamarjaistanduses“ Martin Walker 9. „Must teemant“ Martin Walker 10. „Jaak Joala. Ka unustuse jõel aeg kord silla loob“ Paavo Kangro 11. „Avatult. Andre Agassi lugu“ Andre Agassi (väga hästi kirjutatud) 12. „Collini juhtum“ Ferdinand von Schirach 13. „Kus lendab part“ Olav Osolin (aja raiskamine) 14. „Mõrv pastoraadis“ Faith Martin 15. „Tapamaja“ Lee Child (Suurepärane, kaasahaarav teos. Antud autor on üks minu lemmikutest.) 16. „Mõrv mäeharjadel“ Betty Rowlands (igav) 17. „Poeg“ Jo Nesbø (Jälle üks minu lemmik autoritest. Kaasa ha...