Hispaania 2013

Iga aasta saadetakse koolist erinevaid pabereid koju. Need tuleb täita ja kooli tagasi saata.  Seekord saadeti järgmise aasta transpordi taotlus. Igaks õppeaastaks tellib kohalik omavalitsus bussi, mis viib ja toob lapsed. Antud buss on tasuta. Selleks, et osataks kohtadega arvestada tulebki taotlus esitada. Võtsin mina paberi ja vaatasin, et tegemist on 2021/2022 aastaga. Jälle kord on kool valede aastaarvudega paberid saatnud. Pole hullu, nad on seda enne ka teinud. Täitsin paberit ise kõva häälega rääkides, et huvitav kas see on selle või järgmise õppeaasta kohta. Mul oli meelest, et mul on 2021/2022 juba täidetud. Kuid mälu veab mind vahel alt ja täiesti kindel polnud. Igatahes lahtrisse, milliseks õppeaastaks panin ma 2022/2023. Kõige alla läks allkiri ja kuupäev, kuu, aasta (28.05.2022). Kuupäeva ja kuud vaatasin telefonist, kuna polnud kindel. Ma kodune ja seega ükskõik kuupäevadest hea, et nädalapäeva tean. Kuigi jah see on ka tihti vale. Mul kipub üks päev ette käima 😁. Töö k

 Ma olen korduvalt öelnud, et süüa mulle teha ei meeldi. Selles osas ei ole midagi muutunud. Positiivne on see, et lapsed on suuremaks saanud ja vahel teevad nemad süüa. Lõppude lõpuks peavad nad ju harjutama hakkama. Siiani on kõik nende tehtud toidu süüa kõlvanud. Gregor on see, kes vaatab sotsiaalmeedias toiduvideosid ja, siis tahab neid proovida. Vahel ta leiab muidugi, et mina võiks seda teha 😆. Ma pigem aitan, kui vaja. Oskused tulevad läbi kogemuste ja neil rohkem kogemusi vaja, kui mul. Varsti hakkab koolivaheaeg ja eks ma suunan neid, siis rohkem süüa tegema. Laupäev on küpsetamisepäev ja see mulle meeldib. Aju räägib terve nädala k.a laupäeva hommikul kätele, et me ei hakka küpsetama. Käed teevad seda mida nemad tahavad, ei kuula aju. Ja nii iga nädal. Eile õhtul mõtlesin, mida ma täna küpsetan. Ühetegi head ideed ei tulnud. Tavaliselt teen pizzat või soolaseid pirukaid nt. Lihapirukaid. Magusaks kaneelirulle, kreemisaiu jne. Seekord tekkis mõte, et teeks vahvleid. Pole neid

 Kui muidu nalja ei saa, siis tuleb seda ise teha. Loomulikult juhtus kõik täiesti plaaniväliselt. Kõik sai alguse sellest, et Gregor läks juuksurisse. Kuna juuksur on linnas, siis ma viisin ta sinna. Gregor on juba piisavalt suur ja seega kaasa ma temaga ei läinud. Igaks juhuks küsisin enne, millise soenguga ta tagasi tuleb 🤣. Midagi ekstravagantset tal plaanis ei olnud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et tehti põhimõtteliselt sama soeng nagu alati. Viimastel päevadel on lõpuks ometi vihma sadanud. Kui Gregor läks juuksurisse läksin mina poodi. Otsustasin minna jala, tihti peale saab linnas jala kiiremini. Lisaks on liikumine tervislik. Vihma natuke tibutas, aga ma ei viitsinud vihmavarju võtta. Poes on vihmavarjuga ebamugav käia. Üldse on paljude poodide sissepääsude juures ämbrid, kuhi saab vihmavarju jätta. Ma ei ole kunagi seda kasutanud. Pole kindel kas vihmavari pärast alles on. Poes käidud jõudsin auto juurde tagasi ja vihma hakkas sadama. Kuna mul oli veel aega mõtlesin vihmavarju

 Reedel helistas Gregori õpetaja ja kutsus mind vestlusele. Lapsevanemaks olemise juures olemiseks on kõige hullem koolis käimine 🤣. Ei meeldi mulle seal käia. Kord aastas on vist õpetajal kohustus kõigi vanematega kohtuda. Siiani oleme mõned korrad telefoni teel rääkinud. Antud klassijuhataja on neil ainult see aasta ja nii tuleb kohtuda. Reedel mainisin lastele, et esmaspäeval tulen kooli. Erilist reaktsiooni ei järgnenud. Esmaspäeval olingi kooli juures ja tegin aega parajaks. Kohtumine õpetajaga oli kohe peale vahetundi. Kuna oli vahetund, siis oli terve õu kisavaid lapsi täis 😁. Koolis peaks kehtima vaikuseprintsiip. Läksin värvast sisse ja ukse kõrvalt leidsin Gregori. Igaks juhuks täpsustasin trma õpetaja nime. Tuli välja, et mäletad in õigesti. Õpetajad helistades ei tutvusta ennast kunagi nime pidi. Ütlevad, et nad on lapse nime ja tema õpetaja. Ahjah Gregor oli veidike üllatunud mind nähes 😀. Läksin kooli sisse ja seal ütlesin, kelle juurde tuli. Mul paluti oodata. Peagi k

Eile oli see päev, kus ma käisin arstlikus komisjonis. Sinna pidin ma minema sellepärast, et olen aastaaega olnud haiguslehel. Seal käivad kõik pikalt haiguslehel olnud töötajad. Mul olid närvid läbi juba mitu päeva varem. Pole enne sellises kohas käinud ja seega puudub ettekujutus, mis seal tehakse. Sisestasin endale, et pean olema rahulik. Tuleb, mis tuleb. Otsust ei tee nagu nii mina. Valikuid on kaks töökõlbulik või mitte. Kuna ma pole seal enne käinud, siia vaatasin googel mapist järgi, kuhu minema pean. Loomulikult asub selline asutus keset linna. Kõigil hea minna, v.a autojuhtidel. Ümbruskonnas on esiteks teetööd ja teiseks vähe parkimiskohti. Need kõik on tasulised, kui muidugi koha leiad. Muna leidsin, et lihtsam on kaugemale parkida. Kaugemal oli suur ja tasuta parkla, kus alati on kohti. Vahel juhtub erandeid nagu, siis kui on kiire. Parkla oli silmini täis. Ma tiirutasin pikalt ringi, kuni leidsin koha, kuhu auto mahtus. Suure auto viga on see, et teda ei saa igale poole p

Taaskord ajab kohalik asjaajamine mind hulluks. 18 aprillil helistati mulle pangast ja öeldi, et pean minema oma andmeid uuendama. Kui ma seda ei tee, suletakse mu konto. Ja sellega on kiire. Kuna ma see päev olin Barcelonas, siis läksin järgmine päev. Teenindaja ei saanud üldse aru, miks ma sinna läksin. Lõpuks võttis mu dokumendi ja vaatas arvutist järgi. Oh seda imet ja oligi vaja uuendada. Uuendused ei ole tingitud pangast, vaid Euroopa Liidust. Ma olen enne ka seda teinud. Tehti paberid valmis ja pidid tahvelarvutis allkirja andma. Allkiri antud, hetk hiljem ilmnes, et see ei sobi. Allkiri peab samasugune olema, kui esitatud dokumendis. Ma ei oska ühtemoodi kirjutada. Lõpuks sain enam vähem samasuguse. Võtsin dokumendi kõrvale ja selle järgi kirjutasin. Lisaks sain veel mitu allkirja anda. Mõned päevad hiljem saadeti sõnum/ e-maili (ma ei mäleta kumb), et saada hinnang nende tööle. Ma panin kirja täpselt nii nagu arvasin st suhteliselt negatiivse. Ei läinud kaua mööda, kui nad jä

Alati on nii, et telekast ei ole midagi vaadata või on mitu asja korraga vaadata. Eile õhtul oli viimane variant. Kolme saadet oleks korraga tahtnud vaadata. 1. Kell 21.00 hakkas jalgpall, mis on kõige tähtsam. Ja selle vaatamise ma ka oma aja pühendasin. Mängisid Real Madrid ja Manchester City. Mäng oli hea ja jäi viiki, järgmine nädal on kordusmäng. 2. Kell 21.00 hakkas Eurovisiooni 1 poolfinaal. Ma vaatan enam vähem alati mõlemad poolfinaalid ja finaali ära. Seekord õnnestus jalgpalli poolajal mõni laul näha. Mulle tundus, et ma ei jäänud millestki ilma. Lõpus näitas kõiki laule, mis edasi said. Meelde ei jäänud ükski. Loodetavasti teine poolfinaal on parem. Kuigi seda ei näe ma ka tervet, mul samal ajal seriaal. 3. Lisaks kõigele oli veel Master Chef Hispaania. Mul jäi seekord osa söögitegemist nägemata, aga polnud hullu. Esimesena tehti seekord meeskondadena süüa ja seda, kes võitsid juba nägin. Lisaks võistlesid väljalangenenud ja kaks parimat neist said saatesse tagasi. Ei saa m

Peagi saab aasta sellest, kui jäin haiguslehele. Täiesti uskumatu, et juba saab aasta. Kuid hoopis hullem on see, et miski pole paremaks läinud. Minu tervislikseisund on sama, kohati isegi hullem. Kas see on normaalne? Ei, ei ole. Ma olen selle ajajooksul korduvalt arstide juures käinud. Tundub, et pole piisavalt käinud või pole õige arsti juurde sattunud. Uuringutest on tehtud TAC- kompuuteruuring, mis kestis ca 5 minutit. Tulemus oli, et kõik on korras. Seejärel käisin testil seoses sellega, et pea käib ringi. Ma ei tea, kuidas antud testi nimi on. Igatahes pandi prillid ette ( nendega tekkis tunne nagu oleks joonud) seejärel pidin jälgima punkti seinal. Mingid andurid pandi ka külge. Arst liigutas mu pead, andurid registreerisid info. Lõpptulemus oli see, et kõik korras. Lisaks käisin veel kuulmist kontrollimas. Jälle andurid külge ja väiksesse ruumi istuma. Seejärel lasti korda mööda kõrvadesse heli. Mina pidin märku andma, kui kuulen. Seal ilmnes, et ühepoolega kuulen natuke halv

Eelmisel nädalal oli uudis, et Covid-19 pandeemia on lõppenud. Lõpuks ometi. Kas viirus on lõplikult taandunud, seda ei tea keegi. Igatahes Hispaanias ei räägita juba ammu Covid-19. Mingi aeg tagasi veel räägiti vaktsineerimisest ja sellega teema lõppes. Tagant järgi on huvitav meenutada seda aega. Kuigi jah hirm oli kohati suur. Keegi ei teadnud, mis täpselt võib juhtuda. Samas oli hea ja turvaline kodus olla. Teed olid tühjad, autosid liikus vähe. Poodides hoiti vahesid, inimesi lubati teatud arv poodi. Kõige raskem oli see, et Hispaanias ei tohtinud lapsed 6 nädalat õues käia. Täielik laste piinamine. Neil, kes elavad oma majas polnud hullu, aga korteris oli raske. Meil käisid lapsed õhtuti Peetri tööjuures. Õhtul oli seal vähem inimesi ja nii said nad toast välja. Lõpuks lubati lapsed 1 tunniks päevas õue. Loomulikult ei tohtinud kellegagi kokku puutuda. Meie hoidsime inimestest eemale, aga suurem osa ei hoolinud sellest. Mingi hetk tuli hakata maske kandma. Esimest korda neid o

„Kas te teate ka, mis Teil siin toimub?“ Olid Peetri sõnad, kui ta magamistoast elutuppa tagasi tuli. Eee, mis meil siin toimuma peaks. Ausalt öeldes ei saanud ma aru, millest ta räägib. Seda enam, et magamistoas käisin ma viimati hommikul. Ja sellest on mitu tundi möödas. Läksin, siis Peetrile järgi, et vaadata, mis seal, siis toimub. Läksin ettenäidatud kohta ja suur oli minu üllatus-imestus. Keegi oli sõnaotsese mõttes põrandale sittunud. Täiesti ennekuulmatu. Hommikul jäi rõduaken lahti, panin kardina ette, et kärbsed ja teised putukad tuppa ei lendaks. Ja nüüd oli keegi käinud toas sittumas, kusjuures rõduukse ees (väljaspool oli samuti). Ma pole midagi sellist enne näinud. Isegi selle peale ei tulnud, et võiks pilti teha. Lastud oli korralik hunnik. Huvitav kas nüüd hakkab jõukus tulema? Kas peaks lotopileti ostma? Hetkel pidin selle jama lihtsalt ära koristama. Toas ei tundunud kedagi olevat.

Kui ma olin laps, viisid vanemad mind tihti nutu ääreni oma tüütute mälestustega sellest, kui raske oli nende lapsepõlv, kuidas nad pidid jalgsi koolis käima, igal hommikul 15 kilomeetrit ülesmäkke, aga talv kestis siis aastaringselt ning lisaks pidid nad seljas kandma oma 3 alaealist õde. Nende kooliks oli üks külm tuba, tualett asus õues ning et sinna jõuda, pidi jooksma terve kilomeetri vastu mäge.  Selle toas õppis korraga 10 klassi, kusjuures kõik said ainult ümmargusi viisi, kuigi neil polnud paberit ega sulepäid, seepärast kirjutasid nad pliiatsitega ajalehtede äärtele, olles enne seda valju häälega ette lugenud artikleid sellest, kuna neil polnud ka raamatuid. Hiljem kasutasid neid lehti tolles kaugelasuvas tualetis, kui nad üldse jõudsid selleni joosta. Sest neil polnud ka tualettpaberit. Kõige selle juures jõudisd nad ka aidata oma vanemaid kommunaalkorteri koristamisel ning puhastasid tualette iga päev! Lisaks veel raiusid nad puid, kütsid ahje, koorisid 5 ämbrit kartuleid p

 Viimasest postitusest on päris palju aega mööda läinud. Aeg läheb liiga kiiresti. Ma lihtsalt ei saa aru kuhu kaovad päevad, nädalad ja kuud. Mida päev edasi, seda kiiremalt aeg läheb. Talv sai läbi enne, kui aru sain. Kevad on käes ja kaugel need jõulud enam on. Peab kinkide peale mõtlema hakkama. Üldse ei taha mõelda, et peab midagi ostma. Ma ei saa aru, kas asi on minus või kõik ongi kalliks läinud. Kusjuures palk ei ole kõige selle juure tõusnud. Vähemalt miski, mis stabiilne püsib....kahjuks. Tavaliselt me laupäeva õhtul poes ei käi. Kuid mõned nädalad tagasi sattusime juhuslikult tund enne sulgemist poodi. Üldiselt on laupäeva õhtu kõik otsas, meil on pühapäeval poed kinni. Pood oli rahvast täis ja suurem osa seisis lihavahes. Sinna tuli müüja suure käruga, mis oli allahinnatud tooteid täis. Vaatasin rahva hulka ja tundus, et sealt ei saa midagi. Kuid mul õnnestus päris palju erinevaid lihatooteid saada. Kõlblik kuni/parim enne oli kõikidel toodetel 5-6päeva pärast. Hind oli 30