17.04.2013
Päikseline päev paradiisis on alanud. Lapsed läksid nagu ikka hommikul rõõmuga kooli ja mina...nagu ikka hakkasin koristama. Kohati mulle
juba tundub, et ma koristan ja koristan ja kasu ei ole. Nii, kui lapsed koolis koju jõuavad, siis on natukese ajapärast midagi põrandal. Ja nii ma jõuangi mitu korda
päevas tolmuimejaga põrandaid üle tõmmata. Lisaks sellele pesin ma täna taaskord aknaid, elame küll maal, aga määrduvad kiiremini, kui linnas. Lisaks sellele on meil
kahest toast pääs rõdule ja need olid näpu jälgi täis. Millagi ma pesin ka rõdu ust ja Peeter ei pannud välja minnes tähele, et uks kinni, pani peaga mööda klaasi. Selle
peale ütles, et ma ei peaks enam pesema. Muidugi arvestades fakti, et me elame kolhoosis, siis on siin veel ühed "toredad" tegelase, kes aknaid määrivad, need on
kärbsed. Gregori uus hobi on ajada kärbseid taga ja neid käega tappa, meil pole kärbsepiitsa. Ja mis siin imestada,m et kärbsed on, kui maja kõrvalt sõidavad
traktorid mööda sita koormatega.
Hommikupool koolis möödus hästi ja midagi huvitavat ei toimunud, igatahes ootavad nad juba, et saaks tagasi minna. Seni kaua käisime toas söömas ja seejärel
läksime õue jalutama. Nagu ikka olime me ainukesed, kes õues ilusat ilma nautisid. Jõeäärde jõudes vaatasime, et lund sajab, aga hoopis puude pealt tuli "lund".
Marlen hakkas kohe lumepallikesi koku koguma ja seda tegi ta õhtul ka, nüüd on meil toas koti sees lumi.
Viiisin lapsed kooli ja mõtlesin, et võtan sõnaraamatu ja vihiku ja lähen õue päikese kätte õppima. Mõtlesin ja otsustasin hoopis jalutama minna paraku, aga ei oska
ma üksinda olles jalutada. Minu jalutamine on rohkem kiirkõnni moodi ja nii ma ca 5-6 km maha kõndisin, õues oli kuskil 27 kraadi sooja. Nii, et täitsa tark tegu minu
poolt hea, et päikese pistet ei saanud. Kuna vesi sai otsa ja kella oli palju, siis pidin kõndimise lõpetama ja lastele järgi minema. Käisime veel kooli ja maja vajel
asuvalt mängukalt läbi ja siis ma tundsin, kuidas pea käib ringi, ju saingi päikese piste. Õnneks tahtsid lapsed tuppa minna, kuna selleks ajaks oli temperatuur veel
tõusnud ja oli suhteliselt palav. Istusin natuke ja jõi ja mingi ajapärast läks üle. Sellest moraal tuleb valida kõndimiseks parem aeg või, siis jalutada rahulikult. Samas oli
päikese käes nii mõnus olla ja seda on käte pealt näha.
Õues läks natukene jahedamaks ja siis tegime õhtuse tiiru ja nägime teisi lapsi. Väikses kohas elamise suureks eeliseks on ka see, et lapsed saavad sõbrustada
samade lastega nii koolis, kui vabal ajal. Ja eks vanematel ole ka kergem, kui tuntakse oma laste sõpru.
juba tundub, et ma koristan ja koristan ja kasu ei ole. Nii, kui lapsed koolis koju jõuavad, siis on natukese ajapärast midagi põrandal. Ja nii ma jõuangi mitu korda
päevas tolmuimejaga põrandaid üle tõmmata. Lisaks sellele pesin ma täna taaskord aknaid, elame küll maal, aga määrduvad kiiremini, kui linnas. Lisaks sellele on meil
kahest toast pääs rõdule ja need olid näpu jälgi täis. Millagi ma pesin ka rõdu ust ja Peeter ei pannud välja minnes tähele, et uks kinni, pani peaga mööda klaasi. Selle
peale ütles, et ma ei peaks enam pesema. Muidugi arvestades fakti, et me elame kolhoosis, siis on siin veel ühed "toredad" tegelase, kes aknaid määrivad, need on
kärbsed. Gregori uus hobi on ajada kärbseid taga ja neid käega tappa, meil pole kärbsepiitsa. Ja mis siin imestada,m et kärbsed on, kui maja kõrvalt sõidavad
traktorid mööda sita koormatega.
Hommikupool koolis möödus hästi ja midagi huvitavat ei toimunud, igatahes ootavad nad juba, et saaks tagasi minna. Seni kaua käisime toas söömas ja seejärel
läksime õue jalutama. Nagu ikka olime me ainukesed, kes õues ilusat ilma nautisid. Jõeäärde jõudes vaatasime, et lund sajab, aga hoopis puude pealt tuli "lund".
Marlen hakkas kohe lumepallikesi koku koguma ja seda tegi ta õhtul ka, nüüd on meil toas koti sees lumi.
Viiisin lapsed kooli ja mõtlesin, et võtan sõnaraamatu ja vihiku ja lähen õue päikese kätte õppima. Mõtlesin ja otsustasin hoopis jalutama minna paraku, aga ei oska
ma üksinda olles jalutada. Minu jalutamine on rohkem kiirkõnni moodi ja nii ma ca 5-6 km maha kõndisin, õues oli kuskil 27 kraadi sooja. Nii, et täitsa tark tegu minu
poolt hea, et päikese pistet ei saanud. Kuna vesi sai otsa ja kella oli palju, siis pidin kõndimise lõpetama ja lastele järgi minema. Käisime veel kooli ja maja vajel
asuvalt mängukalt läbi ja siis ma tundsin, kuidas pea käib ringi, ju saingi päikese piste. Õnneks tahtsid lapsed tuppa minna, kuna selleks ajaks oli temperatuur veel
tõusnud ja oli suhteliselt palav. Istusin natuke ja jõi ja mingi ajapärast läks üle. Sellest moraal tuleb valida kõndimiseks parem aeg või, siis jalutada rahulikult. Samas oli
päikese käes nii mõnus olla ja seda on käte pealt näha.
Õues läks natukene jahedamaks ja siis tegime õhtuse tiiru ja nägime teisi lapsi. Väikses kohas elamise suureks eeliseks on ka see, et lapsed saavad sõbrustada
samade lastega nii koolis, kui vabal ajal. Ja eks vanematel ole ka kergem, kui tuntakse oma laste sõpru.
Kommentaarid
Postita kommentaar