Hispaania 2013

Kolmapäeva lõunaajal peale sööki, läksin salatit külmkappi panema. Tegin külmkapi ukse lahti ja vastu vaatas pimedus. Selge elekter on jälle ära läinud. Viimasel ajal on esinenud lühiajalisi katkestusi. Enne, kui jõudsin üldse mõelda kaua seekord elektrita oleme kuulsin Peetrit torisemas. Ütlesin midagi mõtlemata, et elektrit ei ole. Tuli välja, et Peeter pani telefoni laadima ja see ei läinud tööle. Minu telefon oli samuti laadimas. Kuna ma pean õhtul lastega linna minema, siis oli vaja telefon laadida. Mulle ei meeldi tühja akuga linna minna. Mis iganes võib juhtuda, telefon peab töökorras olema. Peetril oli selles suhtes lihtsam, tema saab tööl laadida. Mina panin telefoni arvutisse laadima. Laeb aeglasemalt, aga parem see, kui mitte midagi. Lõpuni laadida ei jõudnud. Lapsed tulid koolist ja olid pettunud. Selle asemel kasutasid nad aega otstarbekalt ja suhtlesid omavahel. Nii tore 😊. Ja oligi aeg linna minna. Tagasi teel ütles Gregor, et tund tagasi elektrit ei olnud. Lootsime, et

Vahel autoga sõites käib pin ja ekraani peale tuleb tankurimärk. Täiesti ebameeldiv üllatus igakord. Poodi minnes käis jälle on, esimest kord pinises eelmisel päeval. Kuna see juhtus koju jõudes otsustasin seda ignoreerida. Seekord see enam ei aidanud ja nii ma tanklasse läksin. Nagu ikka oli seal järjekord, kui ma leidsin vaba tankuri. Läksin automaati maksma. Millegipärast need automaadid ei hakka alati kohe tööle. Nii läks ka seekord ja kogu protseduuri lõpus tuli error ette. Mis teha, tuli uuesti alustada. Kaart masinasse, sisestasin summa millest eest tahtsin kütust. Seejärel valisin kütuseliigi ja tankurinumbri. Kõige viimasena kaardi pin ja läksin tankima. Võtsin püstoli panin paaki, vajutasin ja ei midagi. Ei saanud aru, mis juhtus. Püstol tagasi ja proovisin uuesti. Ikka midagi. Ometi tankuri peal näitab minu summat. No ja, siis sain aru, milles on probleem. Ma valisin makstes vale kütuse. Minu auto sõidab bensiiniga, mina maksin diisli eest. Krt krt krt. Muud ma öelda ei osa

 Päevad ja nädalad lähevad kiiresti. Ja nii jõudis kätte aeg, kus oli vaja haiguslehte pikendada või hoopis lõpetada. Eelkõige sõltub kõik arstist, kuidas tema otsustab. Mina andsin arstile teada, et olukord on muutusteta. Mulle hakkab tunduma, et neid muutusi ei tulegi. Kuidagi pikale on see kõik läinud. Järelikult kuskil, mida ongi, mis tekitab probleeme. Igatahes leidis arst, et ma võin veel kuuaega haiguslehel olla. Ees ootas kõige ebameeldivam osa. Haigusleht tuli tööjuurde viia. Ma ei ole siiani arusaanud siinsest süsteemist. Arst avab haiguslehe ja väljastab selle teatud ajaks. Tema poolt antud haigusleht tuleb tööandjale viia. Järgmisel arsti visiidil antakse uus haigusleht ja see tuleb taaskord tööandjale viia. Miks ei võiks viia haiguslehe, siis kui terveks oled saanud. Tööandjat saab ju informeerida, et oled haige. Kuid elades siin tuleb siinseid reegleid järgida. Ja iga kuu töö juures käia. Ma tunnen ennast igakord halvasti, kui pean uue haiguslehe viima. Selline tunne, et

 Selle aasta tippsündmus algas. Paljude naiste jaoks on see kõige hullem aeg. Keegi neid ei kuula ja kõike peab ise tegema. Meestest ei ole sellel ajal mingit kasu 😁. Lõpuks ometi algas jalgpalli MM 😀. Ma olen seda nii kaua oodanud ja lõpuks on see käes. Kuu aega jalgpalli vaadata, just seda olen ma oodanud. Ma olen kodus pikalt rääkinud, et kuu aega on telekas minu päralt ja sealt vaatame jalgpalli. Ülejäänud sellest eriti vaimustatud ei ole. Kuid pole hullu elavad üle 🤣. Kõige suurem probleem on hetkel selles, et ma ei näe Hispaania esimest mängu. Hispaania mängib sellel ajal, kui olen lastega linnas järele aitamise tunnis. Mu tore perekond leidis, et pole hullu. Ma võin minna mõnda baaris, kus mängu näidatakse ja probleem lahendatud 😁. Hakkasin telekas mängude vaatamist programmeerima ja mind tabas ebameeldiv üllatus. Tavaliselt näidatakse mänge erinevatelt kanalitelt. Vaatasin, mis kanalil järgmise päeva mängud on. Ja, mis ma nägin? Mitte ühelgi kanalil ei ole mängu. Kuidas

Ülejäänud päevad oli meil plaanis veeta mere ääres. Alguses oli mõte, et lähme ookeani äärde. Ookeani äärde on meilt ca viissada kilomeetrit. Lisaks sellele on seal ka vähem hotelle ja nad on palju kallimad. Seega valisime nii öelda lähema varianti Ja otsustasime minna Calella’ sse. Otsuse see koht valida tingis ka see, et seal oli hotelle saadaval. Peale covidit on paljud hotellid sulgenud uksed ja ja ei ole üldse hotelle saada. Kuid õnneks õnnestus mul leida hotell, 4 tärniga. Võtsime 2 tuba ja pension completa eh hommiku-, lõuna- ja õhtusöök hinnas. Tavaliselt oleme võtnud hommiku-ja õhtusöögiga. Valitud oli ca 15 € kallim, kuid lastega mugavam. Kui peaks päeval välja sööma minema, siis läheks see kallimaks. Sõit rannikule läks kiiresti kuigi teede peal oli päris palju liiklust. Hotelli juurde jõudes nägime, et hotelli eest parkimist ei ole. Poisid läksid kõrval olevasse parklasse autot ära viima ja meie Marleniga läksime Check in tegema . Check in küsiti kas me soovime 2 eraldi tub

 

 Kohe seal kõrval oli suur ameerikamägi. Peeter ütles, et sinna ta läheb, kuna seal pole keerutamist. Mina lubasin asju valvata 🤣. Tegemist on atraktsiooniga, mis oli 2017.a. Euroopa kõrgeim 72 meetrit. Seejärel ehitati kõrvale Ferrari Land 112 meetrit, läbitakse kiirusel 180 km/h. Maha tulles ütlesid nad kõik, et polnud hullu. Mingi aeg hiljem tahtis Marlen sinna uuesti minna. Ja loomulikult arvas ta, et mina pean temaga kaasa minema. Ma keeldusin pikalt kaasa minemast, no ei meeldi mulle sellised atraktsioonid. Lõpuks lasin ennast kohale vedada. Nagu sellest kõigest veel vähe oleks olnud, siis olid seal ees meie külalapsed 🤣😆. Marlen koguaeg lohutas, et pole hullu ma saan hakkama. Lisas juurde, kui palusid vanemaid ma tean, kes on seda teinud. Kurjam just käis isaga sõitmas. Igatahes istusime toolide peale ja meid pandi sinna kinni. Ma oleks tahtnud maha minna, kuid enam ei saanud. Peeter andis soovituse pea vastu peatuge suruda, muidu pidi pead viskama hakkama. Ma surusin pea pe

Talvehooajal on avatud kella 10.00-18.00. Meie jõudsime natuke peale kella 10.00. Kõigepealt ei teadnud me, kuhu parkida ja kus kohas on sissepääs. Me teadsime, et alati pargivad autod teeääres, kuid olime näinud teist parklat veel. Ja sinna me lootsime parkida. Kohapeal ilmnes, et sealne parkla on tasuline. Terve päev maksab 12 €, natuke palju. Nii me teeäärde parkima läksime ja seejärel sissepääsu poole. Uskumatu, aga me teadsime, kus sissepääs on. Me oleme mõned aastad tagasi seal käinud. Tookord oli Kataloonia ralli ja seal oli hooldusala. Kus sai autosid vaadata ja erinevaid meeneid osta. Igatahes lõpuks olime väravatest sees.  Enne vaadati kotti, et klaasist asju ei ole. Tegelikult ei öeldud, mida otsitakse ma uudishimust küsisin 🤣. Peagi meenus mulle, et unustasin tabletti võtmast. Tablett ise jäi autosse. Ma kogu tee mõtlesin, et kohale jõudes võtan ühe tugevama valuvaigisti. Paraku vedas mälu alt. Tagasi auto juurde ei tahtnud kohe minna. Seega otsustasin vaadata, mis saab. E

See nädal on linnas, kus lapsed koolis käivad ja Peeter tööl festa major. Festa major on kõige olulisem või peamine pidu või festival, mis toimub kord aastas mõnes naabruskonna alevis, külas või linnas. Traditsiooniliselt meenutatakse sellega ajaloos või traditsioonis olulist sündmust. Suured festivalid on kogukonna kohtumispunktiks. Need toimuvad tavaliselt ühiste paikade – väljaku, kohviku või kiriku – ümber ja kinnitavad ühistele sümboolsetele viidetele tuginevat kollektiivset identiteeti. Kolmapäev ja neljapäev on ametlikud vabad päevad. Lastel on koolis poolt vaba päev ja Peeter võttis puhkusepäeva. Kui on võimalik 5 päeva puhata, siis tuleb seda ära kasutada. Ja panna paika plaan, misa teha. Marlen teatas, et tema magaks kõik päevad 🤣. Ilmselgelt ei ole hea plaan. Viisaka inimesena kuulan ma teiste ideed ära ja, siis tulen oma plaaniga välja. Nii läks ka seekord. Lastel oli plaanis see nädal kõrval olevasse linna lõbustusparki minna. Iga aasta fiesta majori ajal on seal lõbustu

 Viimane kord, kui ma perearstiga rääkisin soovitas ta mul minna suuremas linnas asuvasse EMO’ sse. Seda juhul, kui ma ennast halvasti tunnen. Eelmine nädalavahetus üks õhtu ma sinna läksin. Ootesaal oli rahvast täis ja leidsin, et nii halb mul ei ole, et seal mitmeid tunde oodata. Eile (pühapäev) oli mul jälle paha olla, kah mul nüüd uudis. Mõtlesin, et saagu, mis saab ja seadsime sammud Peetriga linna. Peeter läks autot parkima ja mina sisse. Registratuuris rääkisin, miks tulin. Vormistati paberi ja saadeti tiraaziukse taha ootama. Mõned minutid ootamist ja kutsuti sisse. Kiire ülevaade, miks tulin ja seejärel mõõdeti vererõhku. Vererõhk oli kõrgem, kui tavaliselt. Vähemalt on see nüüd fikseeritud. Küsiti kas tahan pikali olla või istuda. Valisin istumise, pikali olles jään veel viimaks magama 🤣. Selleks ajaks, kui ootesaali tagasi jõudsin, tuli Peeter. Ja nii me ootama hakkasime. Inimesi oli mõõdukalt ja vastuvõtud käisid kiirelt. Natuke ootamist ja mind kutsuti sisse. Kolmas kord

Viimane pirukas, võileib, tilk piima või mahla. Vahet ei ole millise toidu või joogiga on tegemist. Oluline on just see, et viimast ei taha kunagi keegi võtta. Väljaarvatud viimane komm kausis. Ma ei ole kunagi teistele küsinud, kuidas neil viimaste asjadega on, kuid huvipärast peaks seda tegema. Igatahes meie kodus on nii, et viimast ei taha keegi võtta. Põhjus on ju väga lihtne. Kui võtad viimase pead taldriku puhtaks pesema. Või hoopis pakendi prügikasti panema. Ja need tegevused on täiesti mõeldamatud. Vähemalt meie lapsed ei suuda või ei taha seda kunagi teha. Täiesti ebanormaalne olukord. Vahel on laua peal mitu viimasega asja ja keegi ei jaksa enam süüa-juua. Vahel vaatan ma sügavkülma ja ei leia seal ruumi, kuhu toitu panna. Selle eest on seal mitu karpi jäätisega. Kui need lahti teha on igas karbis mõni lusika täis. Jälle ei jää muud üle, kui kõik ühte karpi panna. Piimapakis on alati tilk piima. Mahlapakk laiutab kapi peal samuti viimase tilgaga. Miks, sellest ei saa ma aru.