Hispaania 2013

 Ma leidsin küsimused ja proovisin neile vastata. 1. Mida sa tegid aastal 2021, mida sa polnud varem teinud? Ei meenu, et oleks midagi totaalset uut teinud. 2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi? Ma ei andnud lubadusi. Mul olid lootused- ootused, mis ei täitnud. Võib olla annan uueks aastaks mõne lubaduse. Eks näis. 3. Kas keegi su lähedastest sünnitas? Peetri vennapoeg sai esimese lapse. 4. Kas keegi su lähedastest suri? Ptüi, ptüi, ptüi õnneks mitte. 5. Mida sa sooviksid omada aastal 2022, mis puudus aastal 2021? Töö, oma kodu. 6. Mis riike külastasid? Viimati sai riigist väljas käidud 2020.a. märtsi alguses. Peale seda pole kuskil käinud. 7. Mis kuupäev aastast 2021 jääb igaveseks su mällu? Miks? Ma ei tea tihti peale, mis kuupäev on. Seega on mul heameel, kui üldse kuupäeva tean. Ma alles pidin kuupäev ühele paberile kirjutama. Kuupäeva vaatasin telefonist, aastaarvuks kirjutasin 2020.a. 8. Mis on selle aasta suurim kordaminek? Me oleme terved

Aasta hakkab lõppema ja paras aeg on kokkuvõte teha. Või kas seda üldse on vaja? Eelmise aasta lõpus olid mul soovid selleks aastaks. Kas neist mõni ka täide läks? Mitte ükski ei läinud. Seega võib öelda, et minu jaoks oli tegemist halva aastaga. Järgmiseks aastaks ei tule ühtegi soovi. Ma lihtsalt ei näe asjal mõtet. Ühesõnaga ükski asi ei lähe, nagu soovin. Alustan positiivsest, kui midagi üldse oli. Hea küll, mõned asjad siiski oli  1. Pere 2. Töö 3. Katus on pea kohal  4. Toit on laual ja riided seljas 5. Me oleme terved Seega võiks ju rahul olla, aga inimene ei ole kunagi rahul sellega, mis tal on.  Järgnev osa koosneb vingumisest, et kõik on halvasti. Negatiivne on see, et midagi pole selle aastaga positiivsemaks muutunud. Kuigi mul olid selleks aastaks suured lootused-ootused. Järelikult ei ole mõtet loota-oodata edaspidi. Tuleb elada päeva korraga ja vaadata, mis tuleb. Selle aasta suuremaks põrumiseks pean ma seda, et mul pole jätkuvalt tööd. Suures osas olen selles ise süü

Mind ajab alati närvi teadmine, et varsti tulevad tunnistused. Minu poolest võiks selle hindamise ära jätta. Siinse koolisüsteemi juures puudub vanematel ülevaade, kuidas lapsel koolis läheb. Igapäevaselt hindeid ei panda. Kontrolltöö tulemuse saavad lapsed koolis teada. Vanemate jaoks seda kuhugi kirja ei panda. Alati ei ole meeles küsida, kuidas kontrolltöö läks. Vahel jätavad nad ise ütlemata. Täiesti nõme. Õpetajad ütlevad alati, kui midagi teada tahan võin nende poole pöörduda. Minu meelest võiks iga aineõpetaja lapse tulemused vastavasse kohta kirja panna ja ma näeksin ise. Esimesel semestril saadetakse nö eelhinded (hetke seis igas aines). Järgmisel kahel ei viitsi/ taha keegi seda teha. Seega puudub igasugune info. Eelhinded tulid novembri alguses. Ma pikalt mõtlesin kas julgen need üldse avada. Üldiselt parem oleks olnud mitte avada. Vererõhk poleks tõusnud, halle karvu poleks ja käed ei väriseks. Uudishimu sai minust võitu ja lõpuks vaatasin. Midagi positiivset ei olnud kum

 Jälle on jõulud. Kuhu küll see aasta läks? Mulle tundub, et alles sai jõuludeks valmistatud. Ja juba jälle. Gregor küsis mitu kuud tagasi, mis mul jõuluks süüa on plaanis teha. Tema teab, siis kas on vaja dieeti pidada või mitte 😆. Ma polnud selle peale isegi veel mõelnud. Nagu nii on menüüs enam vähem tavalised jõulusöögid. Tegelikult olen ma jõuludeks kõigest sellest lihtsalt väsinud. Siin õnneks ei hakka see jõulutrall väga vara pihta. Poodides ei lasta mitu kuud varem jõulu muusikat ja kaunistused pole samuti väljas. Kuid ühel hetkel jõuab see siia ja, siis on kõik poed rahvast täis. Meeletu ostmine käib. Milleks seda kõike vaja? Mulle meeldisid jõulud/näärid, kui mina laps olin. Mul oli heameel, kui midagi kingiks sain. Oli selleks kommipakk või vanaema kootud kindad/sokid. Need olid kingid, mis tulid südamest ja tegid rõõmu. Tänapäeval ostetakse lastele meeletutes kogustes mänguasju. Mõned päevad mängitakse ja ongi kõik. Me oleme alati püüdnud kinke tehes mõistuse piiridesse j

 Uskumatu, kui kiiresti aeg läheb. Muidu ei saaks aru, aga lapsed kasvavad kiiresti. Liiga kiiresti. Mul tundub nagu oleks ma alles loetud nädalad tagasi teist last oodanud. Ja nüüd saav see teine 13. Ei ole lihtsalt võimalik. Mina küll nii palju vanemaks ei ole jäänud 😆. 22.detsember on Gregori sünnipäev. 22 kuupäeval (kuigi teises kuus) on mul sünnipäev ja samuti minu isale. Seega ma saame 22 klubi teha. Arstide arvutuste järgi pidi Gregor sündima 11-12.detsember. Mingi aeg panid arstid uueks kuupäevaks 1.detsember. Gregor ei arvanud arstide kuupäevadest midagi. Temal oli oma plaan. Pole ju vahet, mis kuupäev on pandud, ükski laps pole kõhtu jäänud. Ma olin kindel, et Gregor on esimene, kes jääb . Päev varem hakkas tunduma, et ta tahab siiski välja tulla. Mul oli 22.detsembriks keisrilõikeks aeg. Eelneval päeval pidin minema haiglasse. Hommikul ärkasin (21.12) väikeste valudega. Kuna haiglasse minek oli nagunii ees, ei lasknud ma ennast segada. Nagu nii oli vaja kodus toimetada. Õ

Veel üks pakk jõudis meile. Seekord on tegemist hoopis teistsuguse pakiga. Siin on paljudes ettevõtetes kombeks oma töötajatele jõuluks pakk teha. On ettevõtted, kes pakuvad teenust. Samuti on olemas kataloogid, kus saab erinevate pakkide vahel valida. Sisu sõltub, milline pakk on valitud. Peetri ülemus teeb iga aasta oma töötajatele pakid. Vaadates kataloogist pakke, siis neil tehakse suhteliselt suured.  Kuna jõulud on saabumas, siis tõi ülemus paki. Suur ja uhke kast jõudis koju. Mis, siis selle aasta pakis head on? Kõige rohkem on seal karpe. Valikus oli erinevaid kohalikke maiustusi. Karp, mille sees nad on, on suur. Sisu selle eest on suhteliselt vähe. Näiteks ühes karbis oli 8 küpsist, teises 6. Ausalt öeldes sain ma päris suure koguse paberit välja vedamiseks. Positiivne selle aasta paki juures on see, et ainult üks pakk küpsiseid ei maitse meile. Eelmine aasta olid samad küpsised ja need ei maitsent kellegile. Kõik ei saagi kõigile maitseda. Lisaks on veel vahvlitorud, vanilje

Mida aasta edasi seda vähem tunnen ma puudust Eesti toiduainetest. Mõned erandid siiski on jäänud, milleta ei saa. Kuna me see aasta ei saa jälle tulla, siis sai pakk tellitud. Paki saatmiseks on kaks võimalust a) postiga või b) maantee transport. Ma olen mitu korda kasutanud variant b-d. Ma olen mitme vedajaga suhelnud, aga ainult üks on sobilikuks osutunud. Teised on öelnud, et nemad sisemaale ei sõida. Samuti on öeldud, et pean ise x kohta järgi minema. See omakorda eeldab lisa aja ja rahakulu. Kuid on vedaja, kellega selliseid probleeme ei ole. Tegemist on super teenindusega. Asjaajamine on nendega kiire, konkreetne ja mis peamine lihtne. Nad ei ole kordagi öelnud, et vaata kus sa elad, et sinna me sõitma ei hakka. Ma isegi leidsin ühe kliendi neile siit lähedalt juurde. Vot niimoodi.   Mitu kuud tagasi vaatasin tagavarad üle. Mida on vaja ja mida mitte. Põhimõtteliselt oleks ilma tellimuseta hakkama saanud. Ainuke asi, mis otsa hakkas saama oli sinep. Siine sinep ei ole võrreldav

 Kui sul midagi vaja on, siis seda ei ole. Gregoril tuli meelde, et tal on kooli jaoks raamatut vaja. Millal tal see meenus, pärast seda kui rannikult tagasi tulime. Kusjuures seal nägime mitut raamatupoodi. Raamatuga väga kiire ei ole. Ma olen aastatega selgeks saanud, et kui midagi vaja tuleb kiiresti leida kohta, kust saab. Seega läksin eile (neljapäeval) lähimasse linna raamatupoodi. Esimene pood, kuhu ma läksin teatas, et neil ei ole. Küsis, millisel koolil see raamat kohustuslik on. Öeldi, et nad tellivad, aga millal raamat tuleb seda nad ei tea. Ma ei ole siiani arusaanud, miks kool ei võiks raamatupoodi informeerida kohustuslikest raamatutest. Suurem osa koolist käib samas linnas, samas poes. Igakord oodata, millal tellitakse on nõme. Ja see ei ole esimest korda. Kuid vaevalt, et tulevikus midagi muutub. Teises poes, ei olnud samuti. Kolmandas poes öeldi, et neil oli, aga viimane müüdi hiljuti ära. Lisa pidi saabuma nädala alguses. Täna (reede) hommikul läksin suurde linna

 Pühapäeva õhtul vaatasin oma postkasti. Ma ei teagi, miks ma seda peale kella üheksat õhtul tegin. Ja leidsin sealt suure ja ebameeldiva kirja. Kiri oli tulnud koolist. Seal öeldi, et teie lapse klassis on covid 19 positiivne. Ja seega teie laps peab karantiinis olema. Lisati juurde, et meiega võetakse ühendust ja öeldakse, millal laps saab testi teha. Väga tore „uudis“. Me oleme kodust kaugel ja nüüd selline jama. Midagi teha ei olnud ja koju tagasi tulla me ei kavatsenud. Mis oli selle kirja juures kõige huvitavam? Nimelt ei olnud kirjas kumb laps karantiinis peab olema. Saadeti üldine kiri ja selline oluline pisiasi jäeti ütlemata. Nagu päriselt, kas üldse mõeldakse ka enne, kui vanemaid informeeritakse. Esmaspäeval oli püha ja seega targemaks saada ei õnnestunud. Teisipäeva hommikupoole saatsime kooli kirja ja palusime täpsustada. Mõned tunnid hiljem tuli vastus. Kusjuures ma eeldasin, et nad ei vasta. Iseenesest eeldasin, et saame vastuse, kui helistatakse ja öeldakse testi aeg.

 Ongi pikk nädalavahetus käes. Rannikule minek ootab meid ees pühapäeval. Mingi hetk mõtlesime, et võiks juba laupäev minna. Kuid loobusime sellest mõttest. Mitu vaba päeva on ees ja seega kiiret ei ole. Uudistes räägiti samuti, et 5 vaba päeva. Arvatakse , et ca 8 miljonit inimest on sellel ajal maanteedel liikvel. Polegi eriti palju. Kuid mida hiljem lähme seda väiksem tõenäosus on ummikutesse sattuda. Laupäeva hommikust hakkasin rääkima, et asjad on vaja pakkida. Lapsed on piisavalt suured ja saavad sellega ise hakkama. Neile peab ütlema mitu päeva ja millist tüüpi (lühikesed/pikad, õhukesed/paksud) riideid on vaja. Terve päeva teatasid nad, et hiljem. Neil polnud kiiret kuhugi.  Mina sain hoopis esimesena pakitud. Peeter püüdis samuti kõrvale hiilida. Kasutas oma lemmik väljendit, et tema võtab minu kaasa 🤣. Ei läinud läbi, pidi ise oma asjad valmis panema. Lapsed said magamaminekuks enda asjad kokku. Kuna me tahame varakult kohale jõuda, siis tuleb vara ärgata. Seega teatasin las

 Minust on tehtud laul "Kätlinil ei ole täna tuju" lyrics. Kuulata saab siit: https://youtube/YO2dKXY6kcE 

  Koolis on tihti peale imelikke asju vaja. Tänane (teisipäev) ületas kõik eelmises. Nimelt teatas Marlen, et tal on bioloogia tunniks vaja loomasüdant. Appi!!! Nad hakkavad seda tunnis lahkama. Ma ei osanud ei iste, ega seisukohta võtta. Mis mõttes nagu südant on vaja? Ja veel päris südant. No tõesti kuhu me jõudnud oleme. Tegemist on lisaks kõigele toiduainega ja mulle ei meeldi, kui toitu raisatakse. Kuid koolis nad kavatsevad seda teha. Ma saan täiesti aru, et õppimise jaoks on see oluline. Kuid vaadates, kui palju on nälgivaid inimesi, siis ei saa aru. Igatahes tuli välja mõelda, kus kohast me südame saame. Õnneks ütles Marlen 2 päeva varem, et läheb vaja. Tavaliselt öeldakse viimasel õhtul. Ma olen korduvalt poodi õhtul läinud, kuna järgmiseks päevaks on midagi vaja. Seega jõudsin järeldusele, et lähme linna. Ma pole kunagi südant ostnud ja ei tea, kas ja kus neid müüakse. Toidupoes on erinevaid siseorganeid, kas ka südant....ei tea. Kõige mõttekam tundus lihapoest uurida. Esim

 See nädal on jälle mida oodata. Ees on ootamas pikk nädalavahetus. Järgmisel nädalal on 2 püha.   6. detsember põhiseaduse päev.  8. detsember Tõugatu kontseptsioon. Pühade vahele jääb tavaline tööpäev. Lastel on see päev kooli poolt vaba päev. Igal koolil on õppeaasta jooksul võimalik 3 päeva puhata. Kool valib ise, millistel kuupäevadel neid päevi kasutatakse. Peetril peaks olema tööpäev, aga tema võttis puhkusepäeva. No ja mina pean neid kõiki mitu päeva taluma 🤣🤣🤣🤣, minu rahu ja vaikus on rikutud. Tegelikult saab hoopis parem olema. Nimelt me lähme mereäärde. Oi mulle meeldib seal käia. Kusjuures polegi ammu mereäärde saanud. Viimasel ajal on nädalavahetused hõivatud olnud. Kuid nüüd lõpuks lähme. Seekord saab vähe teistmoodi olema, kuna ühed tuttavad tulevad siia. Seega saame nendega seal kokku. Ööbimised on juba broneeritud. Mis saama hakkab, seda näeb siis.