Hispaania 2013

 Juba mitmes nädal mõtlen, et peaks dieedile minema. Hetkel on kaal enam vähem normaalne püsinud. Kuid viimasel ajal on söömine käest läinud.  Tegelikult on see söömine juba mõnda aega käest ära olnud. Kõige hullem on see pidev näksimine.  Täna hommikul mõtlesin, et hakkan asjaga pihta. Algus oli enam vähem, aga siis hakkas aia taha minema. Puhastasin puuvilju ja loomulikult oli mul vaja neid proovida. Lisaks oli liha ahjus ja seda pidin ka proovima, kas on valmis.  Õhtupoole oli mul lihtsalt igav ja sellepärast sõin. Natuke šokolaadi ei tee ju paha. No hiljem tegin veel pannkooke, need oli küll liiast.  Aasta alguses õnnestus mul dieedi pidamine päris hästi. Hea küll, siis oli ülekaal. Hetkel on pekki kõigest kõhu peal. Seega tuleb ennast kätte võtta.  Eelmine kord oli mul kindel päeva plaan ja seda peaks seekord ka järgima. Ma sõin 3x päevas kindlatel kellaaegadel. Vältisin jahutooteid ja magusta (vahel patustasin). Kui söögikordade vahel oli kõht tühi sõin puuvilja.  Alguses oli ra

Reklaam on turunduses kasutatav kommunikatsioonivõte toodetele ja teenustele vahendatud tähelepanu pööramise kaudu tarbijate manipuleerimiseks. Reklaam on turunduse tähtsamaid vahendeid. Reklaami eesmärk on teavitada tarbijat meedia kaudu toodetest, teenustest või ideedest ning ühtlasi muuta inimeste suhtumist, teadlikkust ja/või tarbimisharjumusi.  Midagi tüütumat, kui reklaamid annab välja mõelda. Ma mäletan, kui siia kolisime, siis olid telekas lühikesed reklaamipausid. Mida aeg edasi, seda pikemaks on reklaamipausid läinud. Mul jääb tihti mingi saade õhtul lõpuni vaatamata, kuna ma lihtsalt ei viitsi reklaame vaadata.  Tihti on nii, et nt filmil esimene tund aega on null reklaami. See on hetk, kui ootad jalad ristis, et tuleks ometi reklaam. Mida rohkem ootad, seda kauem pead kannatama.  Esimene paus on tavaliselt suhteliselt normaalse pikkusega. Osad kanalid isegi näitavad kohe, kui kaua reklaamipaus kestab. Täiesti normaalne ju. Kuid mida filmi/saate lõpu poole seda hullemaks läh

Mõned nädalad tagasi panin oma raamaturiiulisse „Võidupilet“ nimelise raamatu. Kuid tahtmist lugema hakata ei olnud. Lõpuks võtsin kätte ja lugesin läbi.  Kohe raamatu alguses võidab pere 17,8 miljonit naela. Sellest saavad kõik sündmused alguse. Või tegelikult sai kõik alguse sellest, kui sõpruskond hakkas 15 aastat tagasi lotopiletit ostma. Iga nädal osteti samade numbritega ja kõik panustasid ostmisse. Mis edasi saab, seda saab juba raamatust teada.  Tegelikult ei tahtnud ma üldse raamatu sisust rääkida. Ma olen mõelnud, mida mina teeks suure võidu korral teeks. Raamatus hakkab pereisa koos lastega mõtlematult ostma. Ainuke, kes suudab selgelt mõelda on pereema. Kui mina võidaks ei raatsiks ma vist sentigi kulutada 😄.  Kindlasti ei hakkaks ma mõttetult asju kokku ostma. Üldse tundub mulle, et inimesed tegelevad pidevalt liigse ostmisega. Elatakse nagu homset päeva ei oleks. Poes käies olen vaadanud, kuidas rabatakse asju. Milleks seda kõike vaja on? Eks meil ole ka liiga palju as

 Iga kooli aasta esimestel nädalatel kordub üks ja see sama. Nii, kui lapsed kooli lähevad on viirus majas. Millegipärast olen esimene kannatanu alati mina. Ma ei saa aru, kuidas see võimalik saab olla.  See aasta oli esimese nädala lõpus mul nina kinni, väike nohu, kurk valutas. Pidevalt ajas aevastama, kõik kohad valutasid. Mõned päevad sain nii olla, kui kõik oli jälle normaalne. Gregor vahepeal ütles, et tal kurk valutab.  Järgmise nädala lõpus hakkas kõik otsast peale. Ma konkreetselt tundsin, et ei suuda enam aevastada. Jälle loetud päevad ja korras.  Peeteril oli kurk valus, pea valutas, nina kinni. Gregoril samuti nina kinni. Gregor ütles, et neil suurem osa klassist on nohused ja köhivad. Seega pole midagi imestada. Peeter sai terveks, Gregor köhib veel mõned korrad päevas. Marlen pole õnneks seda viirust üles korjanud.  Loodetavasti on selleks korraks viirusega ühelpool. Ja nii pea me keegi ei haigestu. Olgem terved.

 Käisime Gregoriga hambaarsti juures. Eelmine kord käies öeldi, et tal on hambakivi. Ja see tuleb eemaldada. Kuid seda saab teha teises polikliinikus. Aeg pandi kinni ja nii me ootame jäime. Mingi päev helistati ja vahetati aeg ümber. Ikka juhtub.  Kuna me polnud enne selles polikliinikus käinud, siis läksime natuke varem kohale. Vahel võtab parkimiskoha otsimine päris palju aega. Eriti, kui kiire on. Täna meil kiiret ei olnud ja saime sissepääsu vastu pargitud. Seejärel ei teadnud me, millisest uksest sisse minna. Sinna kuhu parkisime oli EMO sissepääs. Mõtlesime, et vaatame natuke ringi. Üks uks oli, aga see oli kinni ja nool näitas EMO poole. Läksime uksest sisse ja tuli välja, et EMO jääb ühte ossa ja polikliinik teise. Eriarsti vastuvõtule minnes tuleb haigekassa kaart registreerida. Seal on ekraan ja saad teada, kuhu korrusele ja kabinetti tuleb minna. Hambaarsti visiidi kohta sealt infot ei saa. Kuna me ei teadnud, kus on õige kabinett läksin infost küsima. Seal öeldi täiesti e

Koolist saadetakse tihti peale erinevaid pabereid allkirjastamiseks. Üldiselt ma loen läbi enne, kui kuhugi allakirjutan.  Üks päev andis Marlen järjekordse paberi, 2 a4 tihedat kirja täis. Ma lugesin selle nö diagonaalis läbi. Absoluutselt ei süvenenud, lihtsalt ei viitsinud. Põhimõtteliselt öeldi, et mingi projektiraames antakse lastele arvutid. Ma kirjutasin alla ja lugu unustatud.  Täna tuli Marlen koju arvutiga. No vot anti neile arvutid. Kui kauaks seda ma ei tea, sest ma ei lugenud 😆. Ma eeldan, et kooli aastalõpuni. Antud arvutis saavad nad teha koolitöid, e-maile lugeda-saata. Igal õpilasel on kooli e-mail. Lisaks on neil programm, kus tuleb osad koolitööd teha. Vajadusel võtavad nad arvutid kooli kaasa.  Juhul, kui karantiini peaksid jääma, siis ei saa keegi öelda, et tal pole arvutit. Eelmine aasta, kui nad nädala kodus olid, siis osad kasutasid antud vabandust.  Arvuteid jagati alates Marleni klassist, st Gregor ei saanud.  Järgmine kord loen kõik read läbi, siis tean mill

 12. Oktoober on Hispaanlaste päev. Tegemist on suure pühaga ja, mis peamine on vaba päev. Meie elame Kataloonias ja siin püütakse kõigest väest iseseisvaks saada. Kuid sellegipoolest on püha siin püha. Püha korral ei ole tähtis, et tahetakse oma riik saada. Kuid see selleks.  Kuidagi on läinud nii, et tavaliselt me sellel päeval kodus ei ole. Alati oleme kasutanud võimalust ja kuskile läinud. Seekord juhtus nii, et jäime koju.   Juba mõned päevad tagasi oli telekas reklaam, et tuleb paraad. Täiesti ausalt öeldes polnud mul aimugi, et siin paraad toimub. Eks ole, võiks ikka natuke mõelda ja uurida. Igatahes oli kindel plaan viga parandada. Nii me Peetriga paraadi vaatama hakkasime. Paraad toimub Madriidi tänavatel. Kõige pealt olid kohal tähtsad riigitegelased, pealtvaatajad, korraldajad ja orkester. Seejärel näidati, kuidas tuleb peaminister. Ja kohe tema järel kuningapaar. Nemad tuli vanaaegse Rolls Roysiga. Auto ees, taga ja külgede peal olid hobused.   Paraadi üks huvitavamaid koht

 Mul oli teine visiit kiropraktiku juurde pandud. Mõtlesin pool päeva, et ma ei viitsi sinna minna. Jälle pikk sõit, kuid otsustasin seekord ära käia. Seda enam, et võtsin Peetri auto. Tema oma on madalam ja istub paremini teel. Kütust tarbib ka vähem. Suurimaks probleemiks on, et mulle ei jää meelde kus kohas mingi nupp on. Püsikiiruse peale panemine on omaette ettevõtmine. Nimelt suudan ma alati panna piiraja tööle, st ei saa üle teatud kiiruse sõita. Mõnikord, kui ma üksi sõidan, siis ma ei saagi püsikiiruse hoidjat tööle. Tegelikult käib see väga lihtsalt. Seekord suutsin kõigepealt piiraja panna ja peale seda sain õige asja tööle. Ma olen täiesti õppimis võimeline.  Millised on tulemused peale esimest visiiti.  1. Kael ei ole kange. Enne oli nii kange, et külje peale keerata ei saanud.  2. Selg ei valuta nii palju, kui valu ei ole täitsa kadunud.  3. Hingata saan normaalselt, enne pidin õhku ahmima.  4. Puusad ei valuta. Viimased ööd olen normaalselt (valutult) magada saanud.  See

 Sai siin mööda minnes haiglas oldud. Käisin seal lapsega, kummaga ja miks seda ma ei ütle. Võib olla kunagi teine kord. Tegelikult ei olegi põhjus tähtis.  Igatahes läksime ühel päeval lapsega EMO’sse. Kuna me läksime suurema linna omasse, siis oli seal rohkem inimesi. Võrreldus kõrval linna EMO’ga:  1. Kõrval linnas on õde ukse peal vaatab, et käed desinfitseeritakse, annab kirurgilise maski (riidest maskiga sisse ei saa). Linnas seda ei olnud.  2. Registratuuris tuli haigekassa kaarti oma käes hoida. Kõrval linnas võtab õde oma kätte.  3. Inimesed käisid edasi tagasi ja keegi neist välja ei teinud.  Meid kutsuti kõigepealt õe juurde, kes pani meie probleemi kirja. Seejärel saime natuke oodata ja arst kutsus sisse. Uuriti igatpidi ja saadeti palatisse, et lisa analüüse teha.  Kõigi muude analüüside kõrval tehti lapsele pcr proov, mis oli negatiivne. Lapsevanemale seda ei tehtud. Vastused tulid, enam vähem korras olid. Kuid arstid otsustasid meid 24 h jälgimisele jätta. Edasi viidi

 Eelmine pühapäev käisime Peetriga linnas laadal/näitusel. Ma ei teagi, kuidas selle kohta peaks ütlema. Seal oli kõike. Ühel telgil oli kiri kiropraktik ja jäime seda vaatama. Kohe oli teenindaja meie juures ja hakkas rääkima. Ütles, et nad teevad koha peal tasuta testi ja ütlevad, kuidas tervis on. Mingi aparaadiga vaadati selgroogu ja kaelapiirkonda. Normaalne oli roheline, kollane enam vähem ja punane puhta hull. Mul oli suurem osa kollast. Mul viimasel ajal koguaeg selg ja kael valutavad.  Juba ammu tahan minna kiropraktiku juurde. Seega sattusime täiesti õigesse kohta. Kiropraktiku juurde saan visiidile nädala pärast. Peamine on see, et tänu seal registreerimisele saab soodsamalt. Esimene visiit on 20 €, ma ei küsinud palju muidu on. Kuna ma registreerisin ennast, siis järgmised visiidi(d) saan samuti soodsamalt. Ma hetkel erilisi lootusi ei hellita, vaatan kuidas läheb. Peetrile tehti sama test ja tal oli suurem osa roheline. Seega terve eesti mees.  Täna on minu esimese visiidi

 See pühapäev on meil korvpall kodust kaugel. Läheme Andorra piir äärde mängima. Nii kaugel pole meil mängud enne olnud. Seega saab huvitav olema.  Sõit sinna võtta aega ca 1h 25 minutit. Kuna me oleme peaaegu Andorras, siis tekkis poistel mõte, et läheks käiks välismaal.  Me käisime viimati riigist väljas eelmise aasta märtsi esimestel päevadel. Pole enne nii pikalt riigis viibinud. Uurisin erinevat infot ja üle piiri peaks saama probleemideta. St ilma pcr tulemuseta või vaktsineerimispassita.  Eks ma vaatan eelneval päeval üle kas midagi on muutunud. Üldiselt ei tohiks, kuna meil on nakkatumisnäitajad madalal. Kuid vaatame, mis sellest mõttest saab.  Lahendus tuli ootamatu. Gregor jäi haigeks ja me ei saanud kuhugi minna.

Mõtlesin, kas ma peaks oma viimati loetud raamatust kirjutama või mitte? Liiga lihtne oleks seda endale hoida.  Ma mingi aeg tagasi hakkasin seda lugema. Kuid oli igav (esimesed leheküljed) ja seega jäi pooleli. Kuna ma enne seda teost lugesin sama autori „Pärija „, siis otsustasin uuesti proovida.  Kusjuures algus oli taaskord igav. Vahel lihtsalt läheb mõni lehekülg aega enne, kui põnevaks läheb. Ja, kui juba põnevaks läheb, siis on raske/ võimatu raamatut käest panna. Just täpselt nii antud raamatuga läks. Pool päeva ma eile peale lugemise midagi ei teinud. Lubasin iga peatüki eel, et see jääb viimaseks. Hea nali.  Nii natuke lähemalt raamatust. Raamatu sündmustik toimub kahes ajas 1959 ja 2019. Tegevus toimub väikses kaevanduskülas Silvertjärni. Ühel päeval kadusid antud küla kõik elanikud. Keegi ei tea, mis nendega juhtus või kuhu nad kadusid. Kadumisest on möödunud kuuskümmend aastat.  Kohvitassid seisid köögilaual, pesu kuivas nööri peal, just nagu oleksid kõik äkitselt õhku h

  Eile nägin uudist, et varsti hakkab Barcelonast-Tallinnasse otse lend käima. Nimelt avab Ryanair uue lennu ja seda lausa 2x nädalas. Lõpuks ometi. Positiivne on ka see, et tegemist ei ole suvehooaja lendudega. Enne lendas Ryanair Gironast otse, aga suvel. Kas ja kui palju meil sellest kasu näitab aeg. Peeter oli vaimustuses ja leidis, et äkki saame jõuluks Eestisse minna. Ausalt mina ei ole sellest ideest väga vaimustatud. Eestisse tulemise vastu ei ole mul midagi, aga jõuluks. Esiteks on see katastroof pangakontole ja teiseks kehakaalule. Hea küll kaalust saab alla, aga pangakontoga on raskem. Muidugi tahaks ma veeta pühad Eestis koos pere ja sugulastega. Samas on aastalõpus külm ja pime. Seega ma jätaks selle reisi pigem kevadesse. Ma ei öelnud Peetrile, et võib olla oleks lihavõtted parem variant. Üldse ei ole mõtet hetkel pikki plaane teha. Vaatame, mis toimuma hakkab. Miks me üldse selle teema peale mõtlesime, oli üks päev loetud artikkel. Tegemist on infoga, mis ei ole kindel.