Postitused

Unenägu.

Ma nägin unes, et olen tööl. Just oli toimunud partiivahetus ja ma hakkasin arvuti juurde minema. Vahepeal tuli mul meelde, et pean II kategooria kastid kokku lugema. Millegipärast lugesin mitu kasti on puudu. Tegelikult pidin lugema mitu kasti on. Kõik kastid olid lisaks ilma siltideta. Ülemused jalutasid ringi ja minust ei teinud keegi välja. Lisaks oli huvitav see, et mul polnud raadiosaatjat. Läksin oma laua juurde ja lasin printerist paar kleepsu välja, et eelnevalt loetud kastid kirja panna. Printerist tulid välja minu poolt täis kirjutatud kleepsud. Lõpuks sain tühja ja kastid kirja. Seejärel tuli üks töötaja, keda ma polnud enne näinud ja ütles, et paus tuleb. Paus pidigi sellel ajal olema rääkis ta. Vaatasin arvutist kella ja see näitas 10.31. Selle kõige peale ärkasin tugeva peavaluga üles, lisaks tagus süda tugevasti. Rääkisin oma unenäost Peetrile ja ta arvas, et mul on stress või depressioon. Ma olen ise seda sama mõelnud. Kuid mulle jääb arusaamatuks, miks mu pea jätkuval

Jahe.

Vahelduseks ilma juttu. Juuni alguses-keskel oli siin selle aasta esimene kuumalaine. Kuumalaines iseenesest ei ole midagi imelikku, see on siin täiesti tavaline nähtus. Hoopis huvitavam on see, et selle aasta juuni oli viimase 20 aasta kõige soojem. Temperatuurid tõusid vilus, kuni 43 kraadini seda, siis meil. Mujal riigis kohati veel kõrgemale. Ma olen alati öelnud, et mulle meeldib soe. Siiani olen alati suvel kuuma nautinud. See aasta otsevastupidi. Ma ei talu seda sisemaa sooja üldse. Ja see kuumalaine oli täiesti tappev. Õhtul ca 22.00 heal juhul läks natukene jahedamaks ja sai hingata. Öösel oli ca 25 kraadi sooja. Täiesti õudne. Uskumatu, et mina nii ütlen. Peeter ütleb tavaliselt, et mul on külm isegi saunalaval, kui päike peale paistab. Üldiselt nii ongi. Iga kuumalaine saab ükskord läbi. Ja nii läks ka seekord. Temperatuuri langesid kohati 23 kraadini päeval. Väljas läks jahedaks ja üks päev sadas vihma. Suvel on tõeline õnn, kui vihma sajab ca 5 minutit. Seekord sadas pool

Unistused!

 Igal inimesel on unistused. Kellel suuremad, kellel väiksemad. Vahel unistused täituvad, vahel mitte. Vahel tuleb lihtsalt kannatlik olla. Vahel me jagame teistega oma unistusi, vahel mitte. Minul on kaks suuremat unistust ja need on mul juba pikaaeg olnud. Täituda ei taha neist kumbki. Tihti tundub, et unistuseks need jäävadki. Kuid ma püüan siiski positiivselt mõelda. 1. Minu esimeseks unistuseks on siit ära kolida. Hea küll see unistus on kõigil teada. Ma olen sellest elust siin tüdinenud. Kohati tekitab see minus klaustrofoobiat. Ma tahan kohe rannikule lähemale. Ma tahan kohta, kus elu käib. Siin tundub, et elu seisab paigal. Midagi teha ei ole, kuhugi minna samuti mitte. Rannikul olememata kohast elu käib. Seal on rohkem õhku, temperatuurid on teised. Just vaatasin, et praegu on rannikul ca 8° jahedam, kui meil. Mulle soe meeldib, aga hetkel mitte. Talvel on rannikul ca 8° soojem. Talv meie piirkonnas on jahe, külm mulle ei meeldi üldse. Ma koliks kasvõi homne päev, k

Püha.

 Aasta kõige hullem püha sai läbi. Hea küll täna on veel püha, aga kõige hullem osa on läbi. Hispaanias tähistatakse San Juani, nö kohalik jaanipäev. Esimesed aastad siin olles veetsime selle alati külas. Kuna lapsed tahtsid sõpradega koos olla. Nüüd oleme käinud ka rannikul ja võin öelda, et erinevus on sees. Tegelikult pole vahet, kus kohas, see püha mulle siin ei meeldi. Lapsed selle eest on vaimustuses. Laste jaoks teeb asja huvitavaks see, et antud pühal saab pauku teha. Ja, just kõik loobivad paugutajaid. Nii vist on nende nimi. Appi, ma ei tea kuidas õige nimi on. Igatahes erineva suurusega paugutajad, ühest otsast pannakse põlema ja visatakse eemale. Vastavalt paugutaja võimsusele tuleb pauk. Osad on eriti tugevad ja kõrva kuulmine kaob alati. Osad teevad väikse- vaikse paugu, osad helendavad jne. Ma eeldan, et suutsin põhimõtte selgeks teha. Mulle need paugutajad absoluutselt ei meeldi ja seepärast see püha ka ei meeldi. Kuskil väljas olles pead koguaeg vaatama, kus kohast jär

Lapsed!

Lapsed ja tehnika, need kaks asja ei sobi kokku. Lastel peaks olema keelatud kasutada tehnikat, kuni nad ise teenima hakkavad. Aastate jooksul on lastel olnud mitmeid tahvelarvuteid. Üllataval kombel on tervelt üks terve. Ülejäänud on katki läinud. Kusjuures ise lähevad 🤣. Hea küll mõnele on nad ise kaasa aidanud. Üks tahvelarvuti läks katki, kuna lapsel oli see joostes käes ja ta kukkus. Loomulikult tuleb tahvelarvutiga joosta. Laadijad on teine asi, mis katki läheb. Gregor lõhkus 3 laadijajuhet järjest ära. Kuidas see juhtus, kes teab. Nüüd on meil temaga üks juhe. Tahtsin endale uue juhtme osta, aga poes ei olnud. Jah, just seda mida vaja ei olnud. Paar nädalat tagasi alles ostsime ja, siis oli neid piisavalt. Ja nüüd lihtsalt ei ole. Täiesti uskumatu. Viimane ja kõige „andekam“ oli Marlen. Nimelt kukkus tema telefon wc potti. Uskumatu. Ta läks wc ja telefon oli püksi taga taskus. Nojah ja sealt ta potti kukkus. Kuna meil oli lõunaune aeg, siis ei öelnud Marlen midagi. Ta läks hoo

Eraarsti juures.

Täna oli lõpuks see päev, kui mul oli aeg eraarsti juurde. Täielik ajaraiskamine. Kuid kõigest järge mööda. Otse loomulikult asub arst linnas ka kohas, kus puudub parkimine. Läksin ettenägelikult varem linna. Läks hästi ja leidsin tasuta parkimise. See muidugi asus kaugel. Tasulises oli ka kohti, aga seal peab kõigepealt maksma. Kus kohast ma tean, kui kaua mul arsti juures läheb. Jõudsin kohale ja minu üllatuseks vastuvõtus kedagi ei olnud. Oli silt, et minge ootesaali ja teid kutsutakse. Ootasin ja aeg ammu täis. Lõpuks tuli üks õde ja küsis, miks ma seal olen. Ütlesin, et mul arsti vastuvõtt. Tema küsis mu nime ja mis firmas ma töötan. Lõpuks ilmnes, et ma olen vales majas. Krtkrtkrt. Mina pidin 23 majja minema, aga olid 21. Sama meditsiiniasutus, aga seal võetakse analüüse. Ma olin seal esimest korda ka ei teadnud. Maja pealt ma numbrit tõesti ei vaadanud. Vaatasin google mapist kus asub ja kõik. Kusjuures valel majal oli suur silt väljas, teisel mitte. Loll pea on kehale nuhtluse

Vaheaeg.

Peagi on saabumas lastevanemate kõige hullem aeg. See tähendab varsti hakkab suvevaheaeg. Ja see kestab tervelt 3 pikka kuud. Laste arvates vähe, vanemate arvates liiga palju 😄. Kohati ma isegi ootan, et vaheaeg hakkaks. Vähemalt ei pea igapäev neile koduseid ülesandeid meelde tuletama. Samuti ei pea muretsema kas kõik sai õpitud ja vajalikud asjad kaasa. See on ka ainukene põhjus. Oma lapsepõlvest mäletan ma seda, et vaheajad veetsin maal vanaisa- vanaema juures. Need olid ilusamaid ajad minu lapsepõlves 😍. Kuigi tuleb tunnistada, et sellel ajal ei osanud ma seda alati hinnata. Tagasi mõeldes olen õnnelik, et sain maal olla. Viibida palju värskes õhus, süüa puhast toitu, ise peenrast värsket võtta. Loomadega toimetada. Tüütumad tegevused oli rohimine ja korjamine. Kuid need said ka tehtud. Ma võiks pikalt oma mälestusi siin heietada. Tegelikult tuleb suvi kuidagi üle elada. Jah, just sõnaotseses mõttes. Lastele tuleb mingi tegevus leida. Ma ei tea siiani, kas Marlen saab suveks töö