Postitused

Süda.

  Koolis on tihti peale imelikke asju vaja. Tänane (teisipäev) ületas kõik eelmises. Nimelt teatas Marlen, et tal on bioloogia tunniks vaja loomasüdant. Appi!!! Nad hakkavad seda tunnis lahkama. Ma ei osanud ei iste, ega seisukohta võtta. Mis mõttes nagu südant on vaja? Ja veel päris südant. No tõesti kuhu me jõudnud oleme. Tegemist on lisaks kõigele toiduainega ja mulle ei meeldi, kui toitu raisatakse. Kuid koolis nad kavatsevad seda teha. Ma saan täiesti aru, et õppimise jaoks on see oluline. Kuid vaadates, kui palju on nälgivaid inimesi, siis ei saa aru. Igatahes tuli välja mõelda, kus kohast me südame saame. Õnneks ütles Marlen 2 päeva varem, et läheb vaja. Tavaliselt öeldakse viimasel õhtul. Ma olen korduvalt poodi õhtul läinud, kuna järgmiseks päevaks on midagi vaja. Seega jõudsin järeldusele, et lähme linna. Ma pole kunagi südant ostnud ja ei tea, kas ja kus neid müüakse. Toidupoes on erinevaid siseorganeid, kas ka südant....ei tea. Kõige mõttekam tundus lihapoest uurida. Esim

Ootus

 See nädal on jälle mida oodata. Ees on ootamas pikk nädalavahetus. Järgmisel nädalal on 2 püha.   6. detsember põhiseaduse päev.  8. detsember Tõugatu kontseptsioon. Pühade vahele jääb tavaline tööpäev. Lastel on see päev kooli poolt vaba päev. Igal koolil on õppeaasta jooksul võimalik 3 päeva puhata. Kool valib ise, millistel kuupäevadel neid päevi kasutatakse. Peetril peaks olema tööpäev, aga tema võttis puhkusepäeva. No ja mina pean neid kõiki mitu päeva taluma 🤣🤣🤣🤣, minu rahu ja vaikus on rikutud. Tegelikult saab hoopis parem olema. Nimelt me lähme mereäärde. Oi mulle meeldib seal käia. Kusjuures polegi ammu mereäärde saanud. Viimasel ajal on nädalavahetused hõivatud olnud. Kuid nüüd lõpuks lähme. Seekord saab vähe teistmoodi olema, kuna ühed tuttavad tulevad siia. Seega saame nendega seal kokku. Ööbimised on juba broneeritud. Mis saama hakkab, seda näeb siis.

Ootused vs reaalsus.

 Ootused reede õhtupoolikuks: tassike teed, diivan, raamat.  Reaalsus: poed, linn, ootamine. Viimased päevad on vihma sadanud ja seega pole tahtmist midagi teha. Uimane ja väsinud, null energiat. Kuid, kui sul on lapsed, siis ei tasu loota, et asjad lähevad nagu tahad.  Marlen teatas, et tema sõbranna on Lleidas ja ta tahab temaga kokku saada. Tavaliselt kohtuvad nad meile lähemale jäävas linnas. Seega leidis Marlen, et ma võin ta linna viia ja ise poodi minna. Kusjuures minu arvamust ei küsitud. Ma ei tahtnud mõeldagi poodi minemise peale. Minu enda plaan oli palju ahvatlevam. No lõpuks andsin alla ja nii me linna läksime.  Oleks teadnud, poleks läinud. Linna sissesõidul algasid ummikud. Tavaliselt ma sellisel ajal ei käi. Seega saime seisata ja teosammul edasi liikuda. Kui fooris põleb roheline, siis kohalikud ei saa sõidetud. Marlen muudkui küsis, kaua veel läheb. Kust kohast ma seda peaks teadma. Ühes kohas sai nö lõigata ja sinna tänavasse ma keerasin. Ma polnud kindel kas see oli

Kool ja õpetajad.

 Ma ei saa aru, milleks on koolis õpetajad, kui kodus peab ise last õpetama?  Sellel õppeaastal tuli Gregorile uus matemaatika õpetaja. Lootus, et läheb paremaks oli. Lisaks öeldi, et Gregor hakkab lisa matemaatikas käima. Seda viimast siiski ei tulnud.  Uus õpetaja on kohati veel hullem, kui eelmine. Õpetaja räägib midagi, millest aru ei saa midagi. See omakorda tähendab, et tuleb ise õpetada. Mina ei ole kunagi matemaatikast arusaanud. Peale 1 klassi läks keeruliseks. Tegelt nii vara ei läinud, aga mul oli terve kooli aja sellega raskusi. Olgem ausad sellest õpitust reaalses elus läheb vaja minimaalselt. Mille pärast peab sellist jama õppima? Novot, oleks omal ajal arusaanud oleks praegu lihtsam.  Laste õpikuid vaadates tundub mulle, et ma ei ole suuremat osa neist asjadest õppinud. Seega, kuidas sa õpetad last, kui ise pole õppinud?  Peeter ja Gregor veetsid mitu tundi õpiku taga. Närvid olid mõlemal läbi 😁, kuid midagi nad aru said. Kuid see ei ole piisav.  Seega tegelesin mina õp

Dieet, neljas nädal.

 Nädalad lähevad liiga kiiresti. Kätte on jõudnud neljas nädal. Vähemalt algas see nädal positiivselt.  Peaks enda elu lihtsamaks tegema ja koostama nädala (kuu) menüü. Nii teaks, millal mida süüa pean tegema. Samas oleks nii parem kontroll selle üle, mida ma söön. Huvitav kas ma suudaks menüüst kinni ka pidada? Või mitu päeva ma suudaks?  Kõige raskem on mõelda välja, mida võiks teha. Võib olla peaks lihtsalt erinevad toidud kirja panema. Sel juhul saaks lihtsalt ideid. Samas pean ma perega arvestama ja tegema seda, mida nad söövad. Selles viimases ei saa kunagi kindel olla. Täna sobib, homme öeldakse, et ma ei söö seda. Oleks minu teha, siis võiks koguaeg salatit, kana, riisi, erinevaid suppe süüa. Loomulikult ei saa kõrvale jätta puuvilju ja magusat 😆.  See nädal on jälle söömisega liiale läinud. Põhikorrad on kontrolli all, aga vahepeal kipun liialdama. Ma püüan söögikordade vahel midagi süüa nt puuvilja. Üks päev tegin kartulisalatit ja seda oli mitu korda vaja proovida. Oleks pi

Muretsemine.

Muretsema, muret tundma, rahutust tundma, südamevalu tundma, mures olema, südant vaevama (rõhuma, kriipima), süda kripeldab (valutab), südant valutama, valulema, [endale] halle juukseid kasvatama, pead vaevama, muremõtteid mõlgutama, süda lõhkeb, rind lõhkeb valust, süda läheb valust lõhki, südant [seest, sisse ära] sööma, meel on haige.  Muretsemise maailma meistrivõistlustel saavutaksin ma probleemideta esimese koha. Nimelt lisaks kõigile omadustele olen ma suur muretseja. Ma suudan kõik võimalike ja võimatute asjade pärast muretseda. Mida vanemaks ma saan seda rohkem muretsen. Miks ma seda tean, ei tea isegi. Lihtsalt kuidagi nii on läinud. Julgen väita, et tegelikult see segab igapäevast elu väga palju.  Ma oskan muretseda kõik võimalikke asjade pärast. Isegi nende, mis toimuvad tulevikus. Jah, just tulevikus toimuva pärast. Ma suudan kõik võimalikud ja võimatud variandid läbi mõelda. Ja, siis otsin neile kõigile lahenduse. Lõpuks lähevad asjad nii nagu lähevad. Minu muretsemisest

Kadunud.

 Kuhu kaovad asjad? Kas keegi võiks mulle öelda?  Kunagi, kui lapsed väiksed olid panin ma sügisel mütsi kappi. Kevadel hakkasin seda võtma ja oli kadunud. Kusjuures ma panin mõlema lapse mütsid ühte kohta. Ühe oma oli alles, teise mitte. Kõik kohad sai mitu korda üle vaadatud, kõik kapid said tänu sellele korda. Mida me ei leidnud oli müts. Tänaseni pole üles leidnud.  Mõned kuud tagasi ostsin uue karbi plaastreid. Võtsin sealt paar tükki. Üks hommik pesin nuga ja lõikasin sõrme. Läksin kapist plaastreid võtma. Mida ei olnud olid plaastrid. Kusjuures küsisin pere käest ka ja nemad pole keegi võtnud-näinud. Nimelt ostsin plaastrid, kui viimati rannikul käisime. Mõtlesin, et äkki jäi kotti. Ei jäänud. Vaatasin autosse ka, seal ei ole. Mõistatus?  Saatus otsustas ennast korrata. Taaskord on müts kadunud. Kuidas see võimalik on..appi??? Gregorile meeldib talvel mütsiga käia. Viimati turul käies vaatas ta mütse. Mul tuli meelde, et tal on müts olemas. Viimane kord, kui Eestis käisime sai o