Hispaania 2013

Lõpuks jõudsin piparkoogitaina tegemiseni. Mulle tundus juba, et see aasta jääb tegemata 🤣. Pühadeni on veel aega, aga maiustada tahaks juba praegu. Siin ei müüd poes piparkooke. Müügil on jõuluküpsised, aga maitse pole see õige. Seega, kui tahad õiget maitset....tuleb ise teha. Tegelikult on see taina tegemine suhteliselt lihtne. Midagi keerulist seal ei ole ja õnnestu peaaegu alati 🤣. Üldiselt saavad meil piparkoogid alati liiga kiiresti otsa. Ju, siis kõlbavad süüa. Mina teen taina järgmise retsepti järgi: 150 g suhkrut sulatada ja pruunistada, seejärel lisada 200 ml sooja vett. Saadud siirupile lisada 170 g suhkrut ja maitseained ja kuumutada keemiseni. Mina kasutan valmis piparkoogi oma. Seejärel tõsta saadud segu jahtuma. Segule lisada 250 g võid. Jahtunud segule lisada 2 muna ja 600 g jahu. Sõtkuda tainas, panna kilesse ja külmkappi jahtuma. Järgmine päev saab küpsetama hakata. Head isu!

Kolmapäeva lõunaajal peale sööki, läksin salatit külmkappi panema. Tegin külmkapi ukse lahti ja vastu vaatas pimedus. Selge elekter on jälle ära läinud. Viimasel ajal on esinenud lühiajalisi katkestusi. Enne, kui jõudsin üldse mõelda kaua seekord elektrita oleme kuulsin Peetrit torisemas. Ütlesin midagi mõtlemata, et elektrit ei ole. Tuli välja, et Peeter pani telefoni laadima ja see ei läinud tööle. Minu telefon oli samuti laadimas. Kuna ma pean õhtul lastega linna minema, siis oli vaja telefon laadida. Mulle ei meeldi tühja akuga linna minna. Mis iganes võib juhtuda, telefon peab töökorras olema. Peetril oli selles suhtes lihtsam, tema saab tööl laadida. Mina panin telefoni arvutisse laadima. Laeb aeglasemalt, aga parem see, kui mitte midagi. Lõpuni laadida ei jõudnud. Lapsed tulid koolist ja olid pettunud. Selle asemel kasutasid nad aega otstarbekalt ja suhtlesid omavahel. Nii tore 😊. Ja oligi aeg linna minna. Tagasi teel ütles Gregor, et tund tagasi elektrit ei olnud. Lootsime, et

Vahel autoga sõites käib pin ja ekraani peale tuleb tankurimärk. Täiesti ebameeldiv üllatus igakord. Poodi minnes käis jälle on, esimest kord pinises eelmisel päeval. Kuna see juhtus koju jõudes otsustasin seda ignoreerida. Seekord see enam ei aidanud ja nii ma tanklasse läksin. Nagu ikka oli seal järjekord, kui ma leidsin vaba tankuri. Läksin automaati maksma. Millegipärast need automaadid ei hakka alati kohe tööle. Nii läks ka seekord ja kogu protseduuri lõpus tuli error ette. Mis teha, tuli uuesti alustada. Kaart masinasse, sisestasin summa millest eest tahtsin kütust. Seejärel valisin kütuseliigi ja tankurinumbri. Kõige viimasena kaardi pin ja läksin tankima. Võtsin püstoli panin paaki, vajutasin ja ei midagi. Ei saanud aru, mis juhtus. Püstol tagasi ja proovisin uuesti. Ikka midagi. Ometi tankuri peal näitab minu summat. No ja, siis sain aru, milles on probleem. Ma valisin makstes vale kütuse. Minu auto sõidab bensiiniga, mina maksin diisli eest. Krt krt krt. Muud ma öelda ei osa

 Päevad ja nädalad lähevad kiiresti. Ja nii jõudis kätte aeg, kus oli vaja haiguslehte pikendada või hoopis lõpetada. Eelkõige sõltub kõik arstist, kuidas tema otsustab. Mina andsin arstile teada, et olukord on muutusteta. Mulle hakkab tunduma, et neid muutusi ei tulegi. Kuidagi pikale on see kõik läinud. Järelikult kuskil, mida ongi, mis tekitab probleeme. Igatahes leidis arst, et ma võin veel kuuaega haiguslehel olla. Ees ootas kõige ebameeldivam osa. Haigusleht tuli tööjuurde viia. Ma ei ole siiani arusaanud siinsest süsteemist. Arst avab haiguslehe ja väljastab selle teatud ajaks. Tema poolt antud haigusleht tuleb tööandjale viia. Järgmisel arsti visiidil antakse uus haigusleht ja see tuleb taaskord tööandjale viia. Miks ei võiks viia haiguslehe, siis kui terveks oled saanud. Tööandjat saab ju informeerida, et oled haige. Kuid elades siin tuleb siinseid reegleid järgida. Ja iga kuu töö juures käia. Ma tunnen ennast igakord halvasti, kui pean uue haiguslehe viima. Selline tunne, et

 Selle aasta tippsündmus algas. Paljude naiste jaoks on see kõige hullem aeg. Keegi neid ei kuula ja kõike peab ise tegema. Meestest ei ole sellel ajal mingit kasu 😁. Lõpuks ometi algas jalgpalli MM 😀. Ma olen seda nii kaua oodanud ja lõpuks on see käes. Kuu aega jalgpalli vaadata, just seda olen ma oodanud. Ma olen kodus pikalt rääkinud, et kuu aega on telekas minu päralt ja sealt vaatame jalgpalli. Ülejäänud sellest eriti vaimustatud ei ole. Kuid pole hullu elavad üle 🤣. Kõige suurem probleem on hetkel selles, et ma ei näe Hispaania esimest mängu. Hispaania mängib sellel ajal, kui olen lastega linnas järele aitamise tunnis. Mu tore perekond leidis, et pole hullu. Ma võin minna mõnda baaris, kus mängu näidatakse ja probleem lahendatud 😁. Hakkasin telekas mängude vaatamist programmeerima ja mind tabas ebameeldiv üllatus. Tavaliselt näidatakse mänge erinevatelt kanalitelt. Vaatasin, mis kanalil järgmise päeva mängud on. Ja, mis ma nägin? Mitte ühelgi kanalil ei ole mängu. Kuidas

Ülejäänud päevad oli meil plaanis veeta mere ääres. Alguses oli mõte, et lähme ookeani äärde. Ookeani äärde on meilt ca viissada kilomeetrit. Lisaks sellele on seal ka vähem hotelle ja nad on palju kallimad. Seega valisime nii öelda lähema varianti Ja otsustasime minna Calella’ sse. Otsuse see koht valida tingis ka see, et seal oli hotelle saadaval. Peale covidit on paljud hotellid sulgenud uksed ja ja ei ole üldse hotelle saada. Kuid õnneks õnnestus mul leida hotell, 4 tärniga. Võtsime 2 tuba ja pension completa eh hommiku-, lõuna- ja õhtusöök hinnas. Tavaliselt oleme võtnud hommiku-ja õhtusöögiga. Valitud oli ca 15 € kallim, kuid lastega mugavam. Kui peaks päeval välja sööma minema, siis läheks see kallimaks. Sõit rannikule läks kiiresti kuigi teede peal oli päris palju liiklust. Hotelli juurde jõudes nägime, et hotelli eest parkimist ei ole. Poisid läksid kõrval olevasse parklasse autot ära viima ja meie Marleniga läksime Check in tegema . Check in küsiti kas me soovime 2 eraldi tub