Postitused

Reis 1.

Teen lühikokkuvõtte reisist. Seekord käisime lennukiga, kiirem ja soodsam. Peale piletite ostmist tekkis küsimus, kuidas me saame lennujaama ja tagasi.  A. Minna oma autoga ja jätta lennujaama parklasse. B. Võtta rendiauto. C. Ühistransport. D. Kedagi paluda viia-tuua. Viimased kaks varianti langesid kohe ära. Esiteks pole õigel ajal sobivat transporti ja teiseks läheb see kalliks. Kedagi paluda meile lihtsalt ei meeldi. Seega jäi alles tervelt 2 varianti, uurisin mõlemat. Ilmnes, et rendiauto võtmine läheb kallimaks, kui kohapeal parkimine. Täiesti uskumatu. Ma olen alati arvanud, et lennujaamas on maailma kallim parkla. Vot ei ole. Lennujaamas parkimisel oli mitu varianti a) lennujaama enda parklad, b) parklad, mis on kaugemal. Teine variant on selline, et broneerid parkimise ja enne lennujaama jõudmist helistad autole tullakse järgi. Ja viiakse, kuhugi eemal asuvasse parklasse. Tagasi tulles helistad uuesti ja auto tuuakse terminaali ette. Kiire, mugav ja kõige parema hinnag

Kuhu ma kuulun?

Ma olen seda teemat kümneid kordi alustanud ja sama palju kordi kustutanud. Kas see kunagi valmis saab, ma ei tea. Puhkus on selleks korraks jälle läbi 😢😢. Head asjad saavad nagu ikka liiga kiiresti otsa. Reis Eestisse läks hästi, tore oli sugulasi ja sõpru näha.  Igakord Eestist tagasi tulles taban end mõttelt „kuhu ma kuulun“? Seekord tabas mind sama mõte juba enne. Õigemini on see mind juba pikalt saatnud. Miks, sellele ma vastata ei oska.  Üks Peetri mitte kohalikust tuttav ütles selle kõige peale. Hispaanlaste jaoks jääd sa alati võõraks ja nüüd oled juba võõras ka omade (eestlaste) jaoks. Mind pani see lause alguses muigama, kuni taipasin, et see on tõde. Millegipärast olen koguaeg arvanud, et Eestis olen ma ikka see, kes alati olen olnud. Vot ei ole. Seekord tundsin seda eriti. Võib olla oli lihtsalt põhjuseks, et 3 aastat polnud käinud. Igatahes ma ei tundnud enam ennast koduselt, kõik oli võõras. Ainult keel oli oma. Isegi osad sõbrad vaatasid sellise pilguga, et mida sa sii

Loetud raamatud 2022.a.

Selleks, et teada, kui palju/vähe ma aastas raamatuid loen, otsustasin kõik loetud kirja panna. Lugemisega alustasin 10 jaanuaril. 1. „Valetamise mäng“, Ruth Ware 2. „Naine kajutist nr.10“, Ruth Ware 3. „Katkenud armastus“, U. Kullerkupp ( igav) 4. „Tallinna Vangla 2025-2026“, Aivar Kivisiv, Andrus Kõre 5. „Sa saad mind tundma“ Megan Abbott 6. „Üheksas haud“ Stefan Ahnhem 7. „Meie keda polnud“ Inga Raitar 8. „Sünge juhtum viinamarjaistanduses“ Martin Walker 9. „Must teemant“ Martin Walker 10. „Jaak Joala. Ka unustuse jõel aeg kord silla loob“ Paavo Kangro 11. „Avatult. Andre Agassi lugu“ Andre Agassi (väga hästi kirjutatud) 12. „Collini juhtum“ Ferdinand von Schirach 13. „Kus lendab part“ Olav Osolin (aja raiskamine) 14. „Mõrv pastoraadis“ Faith Martin 15. „Tapamaja“ Lee Child (Suurepärane, kaasahaarav teos. Antud autor on üks minu lemmikutest.) 16. „Mõrv mäeharjadel“ Betty Rowlands (igav) 17. „Poeg“ Jo Nesbø (Jälle üks minu lemmik autoritest. Kaasa ha

Head uut aastat!

Kujutis
Esitaja: Marju Länik Sõnad: Heldur Karmo Kui detsembrirutu viimne tund on möödas, otsast jälle algab ring ja kui küünlahõõgel kuusk ootab aastat uut, siis kaotsiläinud päevi sõelub hing. Kõigil aastatel on sünnihetked öödes, et me usuks, näeks ja teaks – kell, mis kaksteist kord lööb, loodab nüüd ja igal ööl, et meist hirmu ei keegi tundma peaks. Head uut aastat! Head uut aastat teile, kelle sõprusest mööda minna ei saa! Head uut aastat! Head uut aastat teile, keda aegade rännus kohtan ma! Et vaid igavesti kestaks elu ime, lõppu poleks poolel teel... Ja et aasta pärast taas, kui on näärilumed maas, saaks me öelda neid sõnu ikka veel: Head uut ja õnnelikku aastat kõigile!!!

Küsimused-vastused.

 Ma leidsin küsimused ja proovisin neile vastata. 1. Mida sa tegid aastal 2022, mida sa polnud varem teinud? Ei meenu, et oleks midagi totaalset uut teinud. 2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi? Ma ei andnud lubadusi. Mul olid lootused- ootused, mis ei täitnud. Võib olla annan uueks aastaks mõne lubaduse. Eks näis. 3. Kas keegi su lähedastest sünnitas? Ei. 4. Kas keegi su lähedastest suri? Ptüi, ptüi, ptüi õnneks mitte. 5. Mida sa sooviksid omada aastal 2023, mis puudus aastal 2022? Soovid on paraku samad, mis aasta tagasi. Töö, oma kodu. 6. Mis riike külastasid? Andorras käisime. 7. Mis kuupäev aastast 2022 jääb igaveseks su mällu? Miks? Ma ei tea tihti peale, mis kuupäev on. Seega on mul heameel, kui üldse kuupäeva tean. 8. Mis on selle aasta suurim kordaminek? Me oleme terved ja see on minu jaoks suurim kordaminek. 9. Mis oli su suurim läbi kukkumine? Töö puudumine, kolimine. 10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse? Ma ol

21 SAJANDI PRIVAATSUS.

Telefonikõne: „Google Pizza, tere päevast, kuulan teid!“ „Mis see oli?!“ „Google Pizza. Mida tellite?“ „Noh… Kas see pole siis Mafiooso Pizza?“ „Oli küll, aga Google ostis ta ära ja nüüd hõlmavad meie teenused Eestis kõike.“ „Väga hea. Tellimuse võtate?“ „Loomulikult. Kas võtate oma tavalise tellimuse?“ „Tavalise tellimuse??? Kust teie teate, mis mu tavaline tellimus on?“ „Teie mobiilinumber on meie andmebaasis sees. Viimased 32 korda olete meilt tellinud suure Francescana, topeltjuustu, topeltsingi ja mustade oliividega.“ „Vau! Poleks arvanudki…“ „Sel ajal, kui me teie tellimust täidame, lähete te harilikult kõige lähemasse poodi, Konsumisse, ja ostate 6-paki A. Le Coq Premiumi. Muide, õlut ma ei soovita – see lihtsalt ei sobi pizza juurde. Kui te võite endale keset päeva veini lubada, siis ma soovitaksin…“ „Pidage nüüd kinni, kurat võtaks! Kust, saadanas, te seda teate?!“ „Teie Swedbanki pangakaardi tehingute andmed jooksevad meie andmebaasi. Igaks juhuks…“ „Kui ma nii näljane poleks

"Pere jõulukink".

 Meie pere nö suureks kingiks on lennukipiletid. Meid ootab ees reis Eestisse ☺️. Viimasest korrast saab peagi 3 aastat. Seega viimane aeg tulla. Tegelikult oli meil plaanis tulla lihavõtete ajal. Plaanid on tehtud selleks, et oleks millel aia taha minna. Täpselt nii läkski ja seda kõigest 4 kuud varem 🤣. Seega tuli uus plaan välja mõelda. Ja nagu ikka olin kõiges mina süüdi. Kui ilmnes, et lihavõteteks me ei tule läksin lihtsalt lennukipileteid vaatama. Absoluutselt ilma mõtteta või lootuseta midagi osta. Mingiaeg tagasi, kui ma hindasid vaatasin, panin lehe kiiresti kinni. Hinnad olid lihtsalt nii kõrged, et jala tulek oleks ka odavam. Millegipärast otsustasin uuesti vaadata. Alguses jäid kõrged hinnad silma, aga siis hakkasin erinevaid kuupäevi vaatama. Täiesti ootamatult leidsin tõeluse jack poti. Ma ise olin ka üllatunud ja ei uskunud silmi. Edasi-tagasi piletid koos kohvriga 430 €. Helistasin Peetrile ja rääkisin, millise pakkumise ma leidsin. Ta arvas, et teeme ära. Ja nii ma n