Postitused

Töö.

Kohe kuidagi ei leia ma aega ja tahtmist kirjutada. Peaks videoid tegema saaks kiiremini. Igatahes viimati rääkisin ma sellest, et läksin tööle. Uskumatu ma käin seal jätkuvalt. Üldiselt olen töökohaga rahul, vahel harva käivad asjad närvidele. Töökaaslased on toredad ja abivalmid. Kõige rohkem ajab mind närvi, kui tegemist on mingite mõttetute otsustega. Ülemustel on „kombeks“ erinevaid „uuendusi“ välja mõelda. Kusjuures need kõik ei toimi, aga nemad ei saa või ei taha arusaada. Kõige rohkem ajab närvi, kui öeldakse, et järgmiseks võtta see autokaravan/ karavan ja korista ära. Kõigepealt tuleb otsida, kus asub järgmine koristus objekt ja see töökotta tuua. Seejärel ühendada elekter ja kõik koristuseks vajalik sisse viia. Jõuad mingi aja koristada ja, siis öeldakse, et jäta pooleli. Kuna mingi teise autokaravaniga on kiire. Seejärel tuleb kõik asjad välja viia, elekter lahti ühendada. Kirsiks tordil on see, kui autokaravan tuleb väljas olevasse aeda viia. See tähendab kõigepealt meie h

Eurovisioon.

 Selleks korraks on eurovisioon läbi. Võitja kohta on igaühel õigus oma arvamusele. Kellele meeldis ja kellele mitte. Kokkuvõttes pidi ja keegi võitma. Mina vaatan eurovisiooni poolfinaale ja finaali. Seda kuidas nt Eesti või Hispaania oma laulu valib ma ei vaata. Samuti ei kuula ma neid laule enne, kui poolfinaalis. Ja sellest täiesti piisab. Nagu juba öeldud, siis kuulan laulu alles poolfinaalis. Eesti laulu kohta olin kommentaare lugenud ja need olid seinast seina. Mulle jäi mulje, et tegemist on „kohutava“ lauluga. Kuulasin esimest korda neljapäeva õhtul ja ei osanud suurt midagi arvata. Osad sõnad läksid kaduma, kui selle eest oli rütm hea. Igaks juhuks otsustasime Peetriga reedel uuesti kuulata. Kuulasime lausa 2x järjest, mis oli suur viga 🤣🤣🤣🤣. Mulle hakkas see laul meeldima. Uskumatu. Reedel sai teda korduvalt kuulatud ja laupäev läks samamoodi. Oli mul vaja seda laulu kuulata. Laupäeval otsustasime rannikule minna ja ööseks jääda. Broneerisime selleks hotell toad, lapsed

Midagi uut ja huvitavat.

Viimastel kuudel olen ma väga harva midagi kirjutanud. Põhjus pole selles, et ma ei viitsi või pole millestki kirjutada. Teemasid oleks piisavalt. Põhjuseks on laiskus 😁ja väsimus. Lisaks midagi, mida ma pole veel rääkinud. Alguses ei tahtnud ja pärast pole jõudnud. Igatahes ütlen nüüd välja, et ma käin jaanuari algusest saadik tööl 😁. Ise ka imestan, et nii pikalt olen vastu pidanud. Tegelikult pole üldse asi nii hull, kui tundub. Kuid kõigest järjekorras. Nüüd ma pean hakkama oma mälu kõvasti pingutama, et mitme kuu taguseid asju mäletada 😁. Ühel neljapäeva õhtul vaatasin ma tööpakkumisi. Mulle jäi silma, et otsitakse koristajat. Mitte koristajat koju või kontorisse vaid hoopis autokaravanide oma. Pakkumise juures oli kirjas, et tööaeg on esmaspäevast reedeni kella 09.00-18.00. Need on täiesti super tingimused siinsel tööturul. Ma kaua ei mõelnud ja kandideerisin. Kaotada ei olnud ju midagi. Äärmisel juhul mu kandidatuur eemaldatakse, aga ma ei muretsenud sellepärast. Lõppude lõpu

Mai.

Kujutis
 

Natuke nalja.

 McDonalds, "draiv in", autode järjekord. Pikk autode järjekord. Minu kord tellida. Silmitsen auto lahtisest küljeaknast menüüd. Raudkapi megafonist tulevast neiu jutust suurt midagi aru ei saa aga tean, et pean tellima. Lõpuks kui suu lahti teen, kostab tagantpoolt, kräunuv ning kestev, pikalt kestev, autosignaal. Vaatan taha. Suur roheline maastur. Mingi jörss vestleb, miimika järgi aru saada, et kõva häälega. Vestleb läbi esiklaasi. Ilmselt minuga. No mis ma oskan öelda. Otsustasin vestluspartnerit mitte vahetada ja jätkasin vestlust neiuga, läbi raudkapi mögafoni. Küsimusele - "koka-fanta-spraait, koka laaaight?", vastates, lugesin tellimuse esitatuks. Autoga vaikselt jupphaaval edasi jõnksutades, jõudsin alumiiniumraamiga klaasluugini, mille taga neiu, kes tellimuse eest raha korjab. Maksin ära. Siis mõtlesin veidi ja ütlesin neiule, et maksan ära ka selle järgmise, minu taga oleva tellimuse. Autoga vaikselt jupphaaval edasi jõnksutades nägin tahavaatepeeglist,

Spontaansus.

Mulle ei meeldi kunagi liiga pikalt asju ette planeerida. Selle peale öeldakse „inimene plaanib, jumal naerab“. Ja nii ongi. Nagu mingi plaan on, kohe juhtub midagi ja plaanitu jääb ära. Seepärast meeldib mulle spontaanselt tegutsed. Paraku alati see ei õnnestu ja, kui õnnestub võib ka aia taha minna. Igatahes olen ma ammu, kes seda mäletab, kui kaua tahtnud doonoriks minna. Ma tean, kui oluline on, et haiglatel oleks piisavalt vere varusid. Olen selle teemaga korduvalt kokku puutunud . Ja olen südamest tänulik kõigile, kes on verd andnud, mida meile on antud. Tegemist on väikse asjaga, aga see on ääretult oluline. Vaatasin, et meil saab linnas anda, aga tuleb aeg panna, millal tahad minna. Ausalt öeldes võiks selline koht ilma aja broneerimiseta töötada. Seepärast on mul siiani käimata. Üks päev käisime Zaragozas ja kõik muutus. Läksime poodi ja Peeter rääkis, et kõige kindlam koht vereuuringuteks on siin. Mitte midagi ei saanud aru. Seletas ta, siis nagu „lollie“. Näe seal võetakse

Lihtsalt üks jutt.

 Ma olen juba mitu päeva mõelnud, kas peaks ühest teemast kirjutama. Teema mõte on märgata ja vajadusel/ võimalusel teisi aidata. Üldiselt ei meeldi mulle ennast kiita või öelda vot mina tegin seda. Eelistan selle kohapeal tagasihoidlikuks jääda. Lugu ise on lihtne. Käisin üks päev poes, väike küla pood (mitte meie külas). Minu ees olid kolm last, kuskil 10-13 aastased. Hakkasid nemad maksma ja tuli välja, et neil pole piisavalt raha. Müüja küsis neilt, millisest ostust nad loobuvad, arutasid omavahel. Lõpuks otsustasid lapsed ühest joogist loobuda. Mina küsisin lastelt, kui palju neil puudu jääb. Tuli välja, et 0.15 senti. Ütlesin, et ma annan neile selle raha. Lapsed oli rõõmsad ja tänasid mind. Müüja oli üllatunud, et ma lapsi aitasin. Ma oleksin suurema summa ka andnud. Alati ei saa mõelda ainult raha peale. Tähtis on märgata ja aidata inimesi, kes on meie kõrval. Ära antud summa ei olnud suur ja ma ei jäänud seepärast vaesemaks. Kuid ma sain aidata kedagi ja see on peamine. Kunagi