Hispaania 2013

 McDonalds, "draiv in", autode järjekord. Pikk autode järjekord. Minu kord tellida. Silmitsen auto lahtisest küljeaknast menüüd. Raudkapi megafonist tulevast neiu jutust suurt midagi aru ei saa aga tean, et pean tellima. Lõpuks kui suu lahti teen, kostab tagantpoolt, kräunuv ning kestev, pikalt kestev, autosignaal. Vaatan taha. Suur roheline maastur. Mingi jörss vestleb, miimika järgi aru saada, et kõva häälega. Vestleb läbi esiklaasi. Ilmselt minuga. No mis ma oskan öelda. Otsustasin vestluspartnerit mitte vahetada ja jätkasin vestlust neiuga, läbi raudkapi mögafoni. Küsimusele - "koka-fanta-spraait, koka laaaight?", vastates, lugesin tellimuse esitatuks. Autoga vaikselt jupphaaval edasi jõnksutades, jõudsin alumiiniumraamiga klaasluugini, mille taga neiu, kes tellimuse eest raha korjab. Maksin ära. Siis mõtlesin veidi ja ütlesin neiule, et maksan ära ka selle järgmise, minu taga oleva tellimuse. Autoga vaikselt jupphaaval edasi jõnksutades nägin tahavaatepeeglist,

Mulle ei meeldi kunagi liiga pikalt asju ette planeerida. Selle peale öeldakse „inimene plaanib, jumal naerab“. Ja nii ongi. Nagu mingi plaan on, kohe juhtub midagi ja plaanitu jääb ära. Seepärast meeldib mulle spontaanselt tegutsed. Paraku alati see ei õnnestu ja, kui õnnestub võib ka aia taha minna. Igatahes olen ma ammu, kes seda mäletab, kui kaua tahtnud doonoriks minna. Ma tean, kui oluline on, et haiglatel oleks piisavalt vere varusid. Olen selle teemaga korduvalt kokku puutunud . Ja olen südamest tänulik kõigile, kes on verd andnud, mida meile on antud. Tegemist on väikse asjaga, aga see on ääretult oluline. Vaatasin, et meil saab linnas anda, aga tuleb aeg panna, millal tahad minna. Ausalt öeldes võiks selline koht ilma aja broneerimiseta töötada. Seepärast on mul siiani käimata. Üks päev käisime Zaragozas ja kõik muutus. Läksime poodi ja Peeter rääkis, et kõige kindlam koht vereuuringuteks on siin. Mitte midagi ei saanud aru. Seletas ta, siis nagu „lollie“. Näe seal võetakse

 Ma olen juba mitu päeva mõelnud, kas peaks ühest teemast kirjutama. Teema mõte on märgata ja vajadusel/ võimalusel teisi aidata. Üldiselt ei meeldi mulle ennast kiita või öelda vot mina tegin seda. Eelistan selle kohapeal tagasihoidlikuks jääda. Lugu ise on lihtne. Käisin üks päev poes, väike küla pood (mitte meie külas). Minu ees olid kolm last, kuskil 10-13 aastased. Hakkasid nemad maksma ja tuli välja, et neil pole piisavalt raha. Müüja küsis neilt, millisest ostust nad loobuvad, arutasid omavahel. Lõpuks otsustasid lapsed ühest joogist loobuda. Mina küsisin lastelt, kui palju neil puudu jääb. Tuli välja, et 0.15 senti. Ütlesin, et ma annan neile selle raha. Lapsed oli rõõmsad ja tänasid mind. Müüja oli üllatunud, et ma lapsi aitasin. Ma oleksin suurema summa ka andnud. Alati ei saa mõelda ainult raha peale. Tähtis on märgata ja aidata inimesi, kes on meie kõrval. Ära antud summa ei olnud suur ja ma ei jäänud seepärast vaesemaks. Kuid ma sain aidata kedagi ja see on peamine. Kunagi

 

Piisab vaid kodust välja minna, kui kohe midagi toimub. Sõime hotellis hommikust Peetriga. Tuli teenindaja ja ma ulatasin talle nõud. Viisaka inimesena ütlesin aitäh. Ja siis hakkas pihta 🤣. Peeter küsis miks ma aitäh ütlesin. Seletasin, et viisakas oli öelda aitäh, kuna teenindaja võttis nõud. Igatahes seletasime nii mõned minutid. Kuni Peeter küsis, miks ikka aitäh. Kurjam, siis jõudis minu pikkadele juhtmetele ka kohale, et ma ütlesin eesti keeles 🤣🤣🤣🤣. Teenindaja võis mind imelikuks pidada, kuid pole hullu. Selle peale mulle meenub, kuidas üks tuttav küsis, kuidas eesti keeles on ema. Vastasin talle ja ta jäi mind imeliku näoga vaatama. Esimese hetkega aru, milles asi. Mõtlesin ja taipasin, et ma ütlesin ema hispaania keeles 🤣. Ühesõnaga minu andekusel pole piire. Läksime päeval lastega kauba tänavale jalutama (hotelli lähedal pikk tänav). Nagu ikka vaatasin ma ringi. Vaatasin ühe poe poole ja silma jäi midagi kummalist. Üks mees oli kummargile ukse juures olevate riiete juur