Hispaania 2013

 See aasta tundub, et talv ja külm ei saagi otsa. Eestis käies oli normaalne, et on külm ja lumi. Kuid siin valitsev ilm, on midagi erinevat. Kõigi nende aastate jooksul, mis me oleme siin olnud, on tegemist kõige hullemaga. Meie piirkonnas on tavaline, et talvel on loetud päevad miinuskraadidega. Seda üldiselt päikesetõusuajal, päeva peale tulevad plusskraadid. See aasta on miinused pikalt olnud. Päevased temperatuurid on samuti suhteliselt madalad, kuigi plussis. Kui päike juhtub väljas olema, siis päikse käes on soe. Nädalalõpus läks soojaks, esimest korda see aasta. Tavaliselt on sellel ajal juba soe ja mandel õitseb. See aasta, ei midagi. See tähendab, et kevad jääb hiljaks. Juhul, kui ta üldse kunagi tuleb. Kuna väljas lubas sooja, siis tuli nagu ikka minul idee minna mere äärde. Ma isegi ei mäleta, millal me viimati seal käisime. Mõtlesime, et lähme Tarragonasse.    Tarragona jääb Barcelonast lõuna poole ja rannikuala nimi eesti keeles tähendab Kuldset rannikut. Siinsete mereran

Allikas: internet.  Ühe ülikooli majandusteaduse professor rääkis kunagi, et ta ei olnud iial kukutanud läbi ühtegi oma üliõpilast, kellest oli näha, et ta oli õppides vähegi vaeva näinud. Kuid ükskord juhtus nii, et ta kukutas läbi kogu kursuse ühekorraga. Nimetatud kursuse üliõpilased olid hakanud vaidlema, et sotsialism on progressiivne ühiskonnavorm, kus ei ole keegi rikas ega vaene ja inimkonna keskel valitseks võrdsus. Professor ütles siis õpilastele: "Olgu, katsetame siis sotsialismi meie kursusega. Võtame kõikidest tulemustest keskmise ja igaüks teist saab samasuguse hinde. Kedagi ei kukutata läbi ja keegi ei saa kõrgeimat hinnet." Esimese eksami järel liideti kõikide hinded kokku ja jagati võrdselt. Õpilased, kes olid näinud rohkem vaeva, olid rahulolematud, seevastu need, kes ei olnud vaevunud õppima, rõõmustasid. Teise eksami lähenedes need, kes eelmisel korral olid õppinud vähem, nägid nüüd veelgi vähem vaeva õppimisega ja paljuõppinud õpilaste õppimisinnukuski la

Veebruari alguses nägin ma facebookis kuulutust. Kus otsiti mehhaanikut teise riigi otsa. Pakuti tööd ja lubati aidata elamispinnaga. Täiesti hea pakkumine. Näitasin seda Peetrile ja erilist vaimustust tema silmis ei näinud. Suurimaks probleemiks oli see, et tegemist oli sõiduautode remondiga. Peetrile ei meeldi nimelt sõiduautosid remontida. Ta on enamus aeg raskeveokeid remontinud. Igatahes ütlesin, et ta võiks uurida mida pakutakse ja nõutakse. Ei mingit reaktsiooni. Paar päeva läks mööda ja võtsin teema uuesti üles. Peeter ütles, kui tahan või ise küsida. Nii ma tema nime alt sõnumi saatsin 😁. Tingimused on vastuvõetavad. Peab olema kogemus autode remondiga st võiks sellest ettekujutus olla. Keeleoskus hispaania ja inglise keel, kuid pole prioriteet. Kohalikud paberid, samuti pole prioriteet. Lisaks aidatakse elamispind leida. Koht asub rannikul, ühesõnaga perfektne. Ainuke negatiivne kohr on sõiduautod. Põhimõtteliselt on nad nõus Peetri tööle võtma. Peale seda valitseb vaikus. M

            Head Vabariigi aastapäeva!!!!

Selleks, et teada, millal hakkab vihma sadama ei ole vaja üldse palju. Piisab kahest asjast ja vihm ongi kohal. Kusjuures ilmateade võib öelda, et antud päeval vihma ei saja. Hea küll ükskord võib juhus olla, aga mitmel korral mitte. Alati, kui ma pesen auto puhtaks hakkab sadama. Ma olen suhteliselt laisk ja igapäev autot ei pese. Nagu nii ei sõida ma igapäev ja seega mind ei sega, kui auto on väljast natuke must. Üldse on kutsikas musta värvi ja sealt paistab iga plekk välja. Ma võiks mitu korda päevas teda pesta, aga ikka oleks ta määrdunud. Minu jaoks on tähtis, et auto oleks tehniliselt korras. Maja ees muudeti parkimiskorraldust. Enne sai asfalti peale parkida, kuna tänav oli ühesuunaline. Nüüd on tänav kahesuunaline ja seega pooled parkimiskohad on läinud. See eest tehti nö mudaparkla. Kuna maja ette õnnestub harva koht saada, siis tuleb sinna parkida. See omakord aitab auto „määrdumisele“ kaasa. Ma eile just vaatasin, et klaasid ei paista enam läbi. Seega tuleb pesulasse minna.

Esimesed prillid sain ma kooliajal. Ma täpselt ei mäleta, aga kuskil 7ndas või 8ndas klassis. Ma olin terve klassi peale ainuke, kes kandis prille. Seega said minu prillid hetkega populaarseks. Klassis olin ma ainuke, kes prille ei kandnud 😆. Minu prillid olid alati teistel ees. Peale seda läks aeg mööda ja ma ei kandnud pikalt prille. Kui ma esimesse kohta tööle läksin käisin silmaarsti juures. Töötasin igapäevaselt arvutiga ja nii mulle prillid kirjutati. Tollel hetkel nö väiksed +0.5. Käisin prillipoes ja sain igavesti uhked prillid. Mäletan, et need läksid mulle päris palju maksma. Kui ma ei eksi, siis kuskil 1700 eeki, aasta oli 1998. Neid prille ma kandsin ja nad on mul siiani alles. Üldiselt olen ma kehv arsti juures käia ja nii ma aastaid silmaarsti ei külastanud. Enda arust nägin piisavalt ja prille ei vajanud. Viimane kord kontrolliti silmi 2019.a. lõpus, kui käisin perearsti juures tervisetõendit uuendamas. Seal öeldi, et jään nö piiri alla ja võiksin prillide peale mõelda.

Fb leitud: Vana Ameerika naise vestlus noore kassapidajaga toidupoes:  Poes ostu eest makstes, soovitas noor kassapidaja palju vanemale prouale, et ta peaks pakkimiseks ise oma toidukoti kaasa võtma, sest kilekotid pole keskkonnale kasulikud. Naine palus noore tüdruku ees vabandust ja selgitas: "Meil ei olnud seda" rohelist asja "mu varasematel aegadel.  Noor tegelane vastas: "See ongi meie tänane probleem. Teie põlvkond ei hoolinud piisavalt, et säästa meie keskkonda tulevastele põlvedele. "Vanem daam ütles, et tal oli õigus, et meie põlvkonnal polnud oma ajal seda "rohelist asja" ning jätkas selgitamisega: „Toona tagastasime piimapudelid, limonaadipudelid ja õllepudelid poodi. Kauplus saatis nad tehastesse tagasi pesema, steriliseerima ja uuesti täitma, et saaks samu pudeleid ikka ja jälle kasutada. Nii et need olid tõesti taaskasutatud."  Aga kahju, et me siis "rohelist asja" ei teinud. Kõndisime treppidest üles, sest meil polnud ig

Hetkel ma ei tea, kas see teema üldse blogisse jõuab. Pigem panen enda jaoks asjad kirja. Eks tuleb oodata-vaadata, kuidas asjad kujunevad. 29.08.2022.a. Täna oli Peetril vestlus ülemusega, õige oleks öelda, et ülemus rääkis tulevikust. Nimelt pidi töökojale, kus Peeter töötab nö uus tahtja olema. Kusjuures see ei ole esimest korda. Mingiaeg tagasi tahtsid ühed samuti osa sellest töökojast saada. Kuna hinnas ei jõutud kokkuleppele, siis jäi tehing ära. Nüüd on keegi uus sama teemaga välja tulnud. Ülemus ei öelnud või ei teadnud, mida seal tegema hakatakse. Ja samuti polnud kindel kas nad Peetrit tahavad. Pigem ei taha. Ülemus ütles, et tema tahaks, et Peeter tema juurde jääks. Kuidas või, kus kohas ta töötama hakkaks seda ei tea. Hetkel on nagunii kogu teema puht hüpoteetiline. Võimalik, et sellest tehingust ei tule midagi välja. Aga, mis saab, kui tuleb?  Ausalt öeldes kogu see jutt mõjus ehmatavalt. Samas ei oleks ju muutused halvad. Mul hakkasid mõtted peas kohe keerlema, koos peava

Sõber on see, kes naerab Sinuga koos. Sõber on see, kes pühib ära pisara. Sõber on see, kes mõistab Sind või vähemalt proovib seda teha. Sõber on see, kes ulatab Sulle käe, kui kukkuma juhtud. Sõber on see, kes on Sinu vastu aus. Sõber on see, kes ei viska peale esimest tüli Sind prügikasti. Sõber on see, kes armastab Sind sellisena, nagu Sa oled.  Head sõbrapäeva !!!

Kõik sai alguse sellest, et Gregoril oli vaja õpikust koopiaid teha. Tal on kodused ülesanded vaja teha. Selleks, et kogu teksti mitte ümber kopeerida võib koopia teha ja sinna peale kirjutada. Miks vihikusse ei või kirjutada seda ma ei tea. Siine kool „hiilgab“ kohati totrustega. Tavaliselt, kui kellelgi on koopiaid vaja, siis anname Peetrile kaasa ja ta teeb tööl ära. Me pole pidanud vajalikuks endale printerit-koopiamasinat osta. Seekord läks Gregoril meelest ja nii me Peetri töö juurde läksime. Enne käisime veel poest läbi, et homseks saia osta. Lisaks saime lõpuks ostetud kakao, mida oleme juba 3 korda ostmas käinud. Mis teha, kui mälu pole. Koopiad saime tehtud ja mulle meenus, et peaks kutsika (minu auto) õlitaset kontrollima. Hoolsad autoomanikud vahel kontrollivad auto tehnilist seisundit. Mul täna meenus, et võiks seda teha. Seda enam, et olime nagunii töökojas. Tegelikult saan ma ise õlitaseme kontrollimisega hakkama. Kuid kutsikal mul seda teha ei meeldi. Tal on kuidagi pee

 Supp. Jaheda ilmaga on hea süüa suppi. Kuna meil on hetkel kehv ilm, siis ma suppi tegin. Üheks minu lemmikuks on viimasel ajal hakklihasupp. Kiire, maitsev ja koostisosade valik on lai. Mina panen seda sisse, mis parasjagu kodus olemas on. Seega koostisosad erinevad ja supp pole kunagi ühtemoodi.   Koostis osad:  Hakkliha 200 gr Sibul  0,5  Küüslauk  4-5 küünt Kartul  2 tk, sõltub suurusest Porgand  2 tk, sõltub suurusest Paprika  1 tk Maitseained Kõigepealt praen hakkliha sibula ja küüslauguga. Kartuli ja porgandi koorin, tükeldan ja panen keema. Lisan paprika ja hakkliha. Keedan, kuni kõik on pehme. Maitsestan magusa tšillikastmega. Head isu! 

 

Kui keegi küsib, kuidas tervis vastan, elus. Ma ei viitsi enam vastata, kuidas ma ennast tunnen. Tunne on selline, et mingit tunnet ei olegi. Vaatamata sellele, et olen pikalt haige olnud pole midagi paremuse poole läinud. Mulle hakkab tundub, et ei lähe ka, kui keegi midagi ette ei võta. Kuid, kes peaks ette võtma? Kas mina või arstid?  Mul on viimaste nädalate jooksul 3 arstivisiiti olnud. Neuroloog, tööandja poolse kindlustuse arst ja perearst. Kõige esimene oli kaua oodatus neuroloog. Viimati käisin tema juures juulis, seega mõned kuud on mööda läinud. Kõige pealt sain oodata, nagu ikka. Täiesti lootusetu on õigel ajal arsti kabinetti saada. Ootamine on minu väga nõrk koht, mulle ei meeldi oodata. Lõpuks sain kabinetti ja hakkasin „tavalistele“ küsimustele vastama. Lisaks ütlesin, et tema kirjutatud rohi ei sobi mulle. Tuli välja, et antud rohi ei sobigi kõigile. Tore teada! Neuroloog tegin kokkuvõtte, et mul on tõenäoliselt migreen. Seda on nö küsimärgiga varem ka pakutud. Kuid ma