09.04.2013
Mõtlesime hommikul aega otstarbekalt kasutada ja minna kõik koos kooli. Koolis võeti meid lahkelt vastu ja asusime pabereid täitma ja neid ei
olnud sugugi vähe. Alguses öeldi, et lapsed saavad kooli alates septembrist, vähemalt nii ütles üks õpetaja. Läksid loetud hetked mööda, kui teine õpetaja küsis, mis
päevast me tahame lapsed kooli panna. Kas täna kohe või mõni teine päev. Otsustasime, et lapsed lähevad kooli homsest, sest mida varem nad lähevad seda rohkem
saavad keelt õppida. Koolivaheaeg hakkab pihta 21 juunist, selle ajaga peaks nad midagi selgeks saama ja sõpru leidma.
Seejärel ilmnes, et Peeter ei lähe enne õhtut kuhugile ja saime järgmiste toimetuste juurde asuda. Koolis öeldi, et meil on vaja nö haigekassa kaarti. Seega läksime
kõrval linna seda tegema, võtsime oma paberi majanduse kaasa ja otsisime õige koha ülesse. Meie õnneks suutis üks teenindaja inglise keelt rääkida ja siis hakkasid
tavalised asjad peale. Kõigepealt ei olnud meil koopiaid ja läksime neid linna peale tegema, õnneks anti meile suund kätte kuhu minema peame. Pika otsimise peale
jõudsime õigesse kohta ja saime koopiad kätte. Tagasi minnes ei viitsinud ma enam järjekorras seista, vaid läksin kohe teenindaja laua juurde. Võttis tema koopiad ja
hakkas vormistama, tunudski juba, et asjad lähevad liiga kergelt. Ja kohe ilmnes, et meid ei ole Peetri sotsiaalkindlustuse paberi peal kirjas ja meile ei saagi kaarte
teha. Õnneks oli tegemist normaalse teenindajaga ja ta ütles, et samas linnas on sotskindlustuseamet olemas ja minge sinna. Õigest majast ja uksest käisime me mitu
korda mööda enne, kui ülesse leidsime. Ootasime oma järjekorra ära ja sattusime kibestunud vanatürduku otsa. Ta kuulas meid, võttis Peetri dokumendid, tegi midagi
arvutis ja ütles, et me ei saa midagi. Tema meelest olime me lisaks kõigele veel kõigi poolt vihatud rumeenlased, kusjuures ta ei avanud isegi mitte meie passe. Ja tegi
selgeks, et peame kõigepealt NIE tegema ja siis saame numbri. Kui Peeter oma pabereid ajas, siis tehti talle sama selgeks, aga kuna ta käis koos M, siis see suutis
ametnikkule selgeks teha, et on kohe vaja. Meie lastega numbrit ei saanud, vaid saime nimekirja kaasa, mis paberid meil kõik puudu on. Kuigi ta isegi ei küsinud, kas
meil on need olemas. Läksime eelmisse kohta tagasi, et võtan maha jäänud koopiad ära ja seal küsiti, et mis juhtus. Seletasi loo ära ja teenindaja uuris natuke midagi
arvutist ja ilmnes, et Peetri kaudu saab lastele ikka kaardid teha. Nii, et Peeter ja lapsed saavad kuu jooksul kaardid kätte ja mina kunagi tulevikus, kui paberid
korras.
Sealt ära tulles hakkas kell saama kaks ja läksime lastele kooli jaoks pinaleid ostma, lisaks veel Gregorile seljakotti. Marlen valis endale roosa printsessidega ja
Gregor mcqueen pildiga. Nii, et koolis jaoks on kõik vajalik olemas.
Järgmiseks oli vaja teha ära ülekanne telefonifirmasse, aga kõigepealt tuli saada raha kohalikule arvele. Loomulikult olid pangad selleks ajaks juba kinni ja me tulime
koju tagasi. Lootsime, et äkki oleme eelmise koha ettemaksu raha kätte saanud, aga ei midagi. Mõtlesime, et kui automaadist saab raha välja võtta, siis peab ka
saama sisse panna. Läksime oma küla automaati, vaatasime seda siit ja sealt poolt ja targemaks ei saanud. Kellegi käest küsida ka ei olnud ja nii me sealt ära tulime.
Teises tänava otsas oli laste koolidirektor rataga ja mingi klassiõpilased koos temaga. Hüüdis meile tere kõigepealt ja siis seletas teistele kes me oleme, kõik teretasid.
Seejärel nad hakkasid ära sõitma ja kõik ütlesid head aega ka nii, et me oleme populaarsed siin külas. Kuna Gregori ratas on katki, siis mõtlesime kõrvallinna
rattapoodi minna ja varuosa osta. Meie kahjuks seal ei müüda meie ratta juppe ja hea õnne korral leiame need Lleidast. Otsustasime minna ka pangaautomaadist läbi
ja vaadata äkki saab raha arvele panna. Ja oh imet ongi automaadil märge peal, nojah, aga kes seda teab kuidas see veel käib. Peagi tuli rahvas ja üks hakkas raha
sisse panema, seega saabki panna, jee. Kui ta oli lõpetanud palusin temalt abi, aga tal oli kiire ja ta läks minema. Seisime automaadi juures ja kõrval oli üks naine, kes
hakkas ka raha sisse panema. Kuna ta nägi, et me oleme hädas, siis ta tuli ja aitas meid, saimegi vajaliku summa arvele. Koju tagasi tulles tegin kiiresti ülekande ära ja
saatsin poodi koopia. Need seal ei saanud attachmenti lahti ja siis olevat tühi dokument tulnud, kogu aeg mingi jama. Nii, et telefonile järg minna me ei saanudki.
Saatsin õhtul veelkord teises versioonis ja eks homme näis kas saavad lahti või mitte.
Lisaks kõigele läks Peeter veel õhtul tööle nii, et homme kooli pean mina lapsed viima. Magama minnes ilmnes, et Gregoril on nina kinni, seega on nohu oodata. tore
ju esimest päeva kooli ja kohe tatine.
olnud sugugi vähe. Alguses öeldi, et lapsed saavad kooli alates septembrist, vähemalt nii ütles üks õpetaja. Läksid loetud hetked mööda, kui teine õpetaja küsis, mis
päevast me tahame lapsed kooli panna. Kas täna kohe või mõni teine päev. Otsustasime, et lapsed lähevad kooli homsest, sest mida varem nad lähevad seda rohkem
saavad keelt õppida. Koolivaheaeg hakkab pihta 21 juunist, selle ajaga peaks nad midagi selgeks saama ja sõpru leidma.
Seejärel ilmnes, et Peeter ei lähe enne õhtut kuhugile ja saime järgmiste toimetuste juurde asuda. Koolis öeldi, et meil on vaja nö haigekassa kaarti. Seega läksime
kõrval linna seda tegema, võtsime oma paberi majanduse kaasa ja otsisime õige koha ülesse. Meie õnneks suutis üks teenindaja inglise keelt rääkida ja siis hakkasid
tavalised asjad peale. Kõigepealt ei olnud meil koopiaid ja läksime neid linna peale tegema, õnneks anti meile suund kätte kuhu minema peame. Pika otsimise peale
jõudsime õigesse kohta ja saime koopiad kätte. Tagasi minnes ei viitsinud ma enam järjekorras seista, vaid läksin kohe teenindaja laua juurde. Võttis tema koopiad ja
hakkas vormistama, tunudski juba, et asjad lähevad liiga kergelt. Ja kohe ilmnes, et meid ei ole Peetri sotsiaalkindlustuse paberi peal kirjas ja meile ei saagi kaarte
teha. Õnneks oli tegemist normaalse teenindajaga ja ta ütles, et samas linnas on sotskindlustuseamet olemas ja minge sinna. Õigest majast ja uksest käisime me mitu
korda mööda enne, kui ülesse leidsime. Ootasime oma järjekorra ära ja sattusime kibestunud vanatürduku otsa. Ta kuulas meid, võttis Peetri dokumendid, tegi midagi
arvutis ja ütles, et me ei saa midagi. Tema meelest olime me lisaks kõigele veel kõigi poolt vihatud rumeenlased, kusjuures ta ei avanud isegi mitte meie passe. Ja tegi
selgeks, et peame kõigepealt NIE tegema ja siis saame numbri. Kui Peeter oma pabereid ajas, siis tehti talle sama selgeks, aga kuna ta käis koos M, siis see suutis
ametnikkule selgeks teha, et on kohe vaja. Meie lastega numbrit ei saanud, vaid saime nimekirja kaasa, mis paberid meil kõik puudu on. Kuigi ta isegi ei küsinud, kas
meil on need olemas. Läksime eelmisse kohta tagasi, et võtan maha jäänud koopiad ära ja seal küsiti, et mis juhtus. Seletasi loo ära ja teenindaja uuris natuke midagi
arvutist ja ilmnes, et Peetri kaudu saab lastele ikka kaardid teha. Nii, et Peeter ja lapsed saavad kuu jooksul kaardid kätte ja mina kunagi tulevikus, kui paberid
korras.
Sealt ära tulles hakkas kell saama kaks ja läksime lastele kooli jaoks pinaleid ostma, lisaks veel Gregorile seljakotti. Marlen valis endale roosa printsessidega ja
Gregor mcqueen pildiga. Nii, et koolis jaoks on kõik vajalik olemas.
Järgmiseks oli vaja teha ära ülekanne telefonifirmasse, aga kõigepealt tuli saada raha kohalikule arvele. Loomulikult olid pangad selleks ajaks juba kinni ja me tulime
koju tagasi. Lootsime, et äkki oleme eelmise koha ettemaksu raha kätte saanud, aga ei midagi. Mõtlesime, et kui automaadist saab raha välja võtta, siis peab ka
saama sisse panna. Läksime oma küla automaati, vaatasime seda siit ja sealt poolt ja targemaks ei saanud. Kellegi käest küsida ka ei olnud ja nii me sealt ära tulime.
Teises tänava otsas oli laste koolidirektor rataga ja mingi klassiõpilased koos temaga. Hüüdis meile tere kõigepealt ja siis seletas teistele kes me oleme, kõik teretasid.
Seejärel nad hakkasid ära sõitma ja kõik ütlesid head aega ka nii, et me oleme populaarsed siin külas. Kuna Gregori ratas on katki, siis mõtlesime kõrvallinna
rattapoodi minna ja varuosa osta. Meie kahjuks seal ei müüda meie ratta juppe ja hea õnne korral leiame need Lleidast. Otsustasime minna ka pangaautomaadist läbi
ja vaadata äkki saab raha arvele panna. Ja oh imet ongi automaadil märge peal, nojah, aga kes seda teab kuidas see veel käib. Peagi tuli rahvas ja üks hakkas raha
sisse panema, seega saabki panna, jee. Kui ta oli lõpetanud palusin temalt abi, aga tal oli kiire ja ta läks minema. Seisime automaadi juures ja kõrval oli üks naine, kes
hakkas ka raha sisse panema. Kuna ta nägi, et me oleme hädas, siis ta tuli ja aitas meid, saimegi vajaliku summa arvele. Koju tagasi tulles tegin kiiresti ülekande ära ja
saatsin poodi koopia. Need seal ei saanud attachmenti lahti ja siis olevat tühi dokument tulnud, kogu aeg mingi jama. Nii, et telefonile järg minna me ei saanudki.
Saatsin õhtul veelkord teises versioonis ja eks homme näis kas saavad lahti või mitte.
Lisaks kõigele läks Peeter veel õhtul tööle nii, et homme kooli pean mina lapsed viima. Magama minnes ilmnes, et Gregoril on nina kinni, seega on nohu oodata. tore
ju esimest päeva kooli ja kohe tatine.
Kommentaarid
Postita kommentaar