06.04.2013
Jälle kord jõudis kätte üks mõtetu ja igav päev. Hommikul käisime kõrval külas turul, mulle kohe meeldib käia kohalikel turgudel. Jalutada
kohalike seas, kuulata kuidas nad räägivad, arusaamata millest nad räägivad. Vaadata ja kuulda kuidas müüjad üksteise võidu kisades oma odavat kaupa
reklaamivad. Tutvuda erinevates linnades pakutava kaubaga ja võrreldes hindu. Olen tähelepannud, et hinnad on erinevad, aga ostjaid jagub paraku ikkagi. Samas ma
ei jõua ikka kohalikke lapsi või õigemini nende vanemaid ära imestada. See, et Gregori vanused veel vankris istuvad on imelik, aga et Marleni suurused seal veel
istuvad on juba imelik. Väga paljud lapsed lihtsalt toipitakse vankrisse ja käiakse nendega ringi. Ja siin kohal ei saa öelda, et neil lastel on kõigil midagi viga. Võib olla
on asi hoopis selles, et kui laps on vankris saab nt rongis/bussis tasuta sõita. Vahete vahele vaadatakse meie lapsi tönu sellele imeliku pilguga, umbes nii, et oleme
ronga vanemad, et käsime lastel ise käia. Sellest ei ole mõtet rääkidagi, kui imelikult veel vaadatakse, kui nähaks et meie lapsed sõidavad ratastega ja neil pole
abirattaid all.
Pärast käisime mänguväljakul ja jäin eemal olevaid mägesid vaatama ja, mida mina nägin lumi mäetipus. Ma ei olnud siin seda enne tähelepannud, peaks millagi
minema sinna poole sõitma. Ehk viib mõni tee ülesse ja lapsed saavad lumega mängida.
Kuna Peeter peaks täna koju tulema, siis otsustasime teha ahjupraadi. Tundus, et tuli hea välja, sest lapsed käisid ja küsisid juurde, see näitab tavaliselt, et on hea.
Peeter jõudis ka lõpuks koju ja uskumatult varakult kell oli kõigest natukene üle kesköö. Nad pidid hakkama keskööl sõitma nagu ta ütles, aga lõpuks läks nagu ikka
teisiti. M ütles, et hakkame hoopis kell kak öösel sõitma, Peeter ajas oma ja nii nad pidid keskööl sõitma hakkama. M pidi äratuskella mängima panema ja oh imet
nagu hiljem selgus ta ei pannud. Seega ärkasid nad kell kuus hommikul ja see keeras kogu ülejäänud päeva segamini, tänu sellele nad nii hilja jõudsidki.
kohalike seas, kuulata kuidas nad räägivad, arusaamata millest nad räägivad. Vaadata ja kuulda kuidas müüjad üksteise võidu kisades oma odavat kaupa
reklaamivad. Tutvuda erinevates linnades pakutava kaubaga ja võrreldes hindu. Olen tähelepannud, et hinnad on erinevad, aga ostjaid jagub paraku ikkagi. Samas ma
ei jõua ikka kohalikke lapsi või õigemini nende vanemaid ära imestada. See, et Gregori vanused veel vankris istuvad on imelik, aga et Marleni suurused seal veel
istuvad on juba imelik. Väga paljud lapsed lihtsalt toipitakse vankrisse ja käiakse nendega ringi. Ja siin kohal ei saa öelda, et neil lastel on kõigil midagi viga. Võib olla
on asi hoopis selles, et kui laps on vankris saab nt rongis/bussis tasuta sõita. Vahete vahele vaadatakse meie lapsi tönu sellele imeliku pilguga, umbes nii, et oleme
ronga vanemad, et käsime lastel ise käia. Sellest ei ole mõtet rääkidagi, kui imelikult veel vaadatakse, kui nähaks et meie lapsed sõidavad ratastega ja neil pole
abirattaid all.
Pärast käisime mänguväljakul ja jäin eemal olevaid mägesid vaatama ja, mida mina nägin lumi mäetipus. Ma ei olnud siin seda enne tähelepannud, peaks millagi
minema sinna poole sõitma. Ehk viib mõni tee ülesse ja lapsed saavad lumega mängida.
Kuna Peeter peaks täna koju tulema, siis otsustasime teha ahjupraadi. Tundus, et tuli hea välja, sest lapsed käisid ja küsisid juurde, see näitab tavaliselt, et on hea.
Peeter jõudis ka lõpuks koju ja uskumatult varakult kell oli kõigest natukene üle kesköö. Nad pidid hakkama keskööl sõitma nagu ta ütles, aga lõpuks läks nagu ikka
teisiti. M ütles, et hakkame hoopis kell kak öösel sõitma, Peeter ajas oma ja nii nad pidid keskööl sõitma hakkama. M pidi äratuskella mängima panema ja oh imet
nagu hiljem selgus ta ei pannud. Seega ärkasid nad kell kuus hommikul ja see keeras kogu ülejäänud päeva segamini, tänu sellele nad nii hilja jõudsidki.
Kommentaarid
Postita kommentaar