20.04.2013
Kuna ma unustasin Peetri telefoni eile laadima panna, siis pidime kaasa võtma minu oma. Millegipärast proovisin ma helistada ühelt telefonilt teisele. Ja mis oli tulemus? Tulemus oli see, et mul ei õnnestunud helistada mitte ühelegi numbrile, proovisin ka eesti omale helistada. No tore nüüd kus meil on mõlemal kohalik number ei saa me ikka helistada. Proovisime igatipidi ja tulemus null. Mõtlesime, et ju eile telefonipoes keerati taaskord mingisugune jama kokku ja mõtlesime, et lähme M juurde ja uuesti linna.Ja siis võtsin ma Peetri telefoni hetkeks sim-kaardi välja ja nii uskumatu, kui see ka polnud hakkasid mõlemad telefonid selle peale tööle. Me ei saanud üldse aru, mis või miks telefonid ei töödanud, aga kuna saime korda, siis polnud see enam ka tähtis.
Kuna meil oli vaja Peetril kaasa osta mõned asjad, siis läksime kõrval külla. Seal oli turupäev nii, et vaatasime seal ka natukene ringi. Juba, siis kui me elasime viimases kämpingus (elasime selle linna lähedal) käisime seal jalutamas. Ja siis tahtsime minna linnamüürile jalutama, aga tookord oli kinni ja avatud ainult teatud päevadel. Täna läksime ja vaatasime, et rahvas jalutab müüri peal. Kuna turul midagi head ei olnud, siis otsustasime minna vaatama, et kas meil õnnestub ka minna. Ja õnnestuski. Algas pikk ja väsitav ronimine treppidest ülesse, aga me saavutasime lõpuks oma eesmärgi ja saime müürile. Sealt avanes vaade kogu linnale ja kaugemale olevatele mägedele ja tootmishoonetele. Otse meie alla jäi vanalinna, mis on tõesti vana. Vaadates majade katuseid näed, et katused on lapitud ja ei ole kasutatud kaasaegseid materjale. Katustel on vanad kivid ja maju pole ka väliselt renoveeritud, aga eks see annabki seda vana-aja hõngu edasi. Imetlesime vaadet ja otsustasime edasi minna, uuesti trepidest alla ja teiselt poolt uuesti ülesse ja jõudsime kiriku juurde. Ühed tulid meie ees kirkust välja ja otsustasime sisse minna ja ringi vaadata. Mina läksin lastega ees ja nurgas istus üks tütarlaps, kes meid teretas. Peeter tuli järgi ja viisaka inimesena koputas enne sisse tulemist, kui ta ukse vahelt sisse jõudis öeldi tallegi tere. Millepeale ta natuke ehmatas, kuna ta ei pannud tütarlast kohe tähelegi. Kirik ise oli väga ilus, puhas ja korralik ja peale meie ei olnud seal kedagi. Vaatasime seina peal olevaid pilte, akna vitraaze, altarit, pihikambrit ja neljast erinevast suunast tulevaid sissepääse. Lisaks oli võimalus süüdata küünlaid, kõrval oli kast, kuhu sai küünla eest tasuda, panime meiegi ühe küünla põlema. Peagi saime meie üksinda oleks otsa ja suht lärmakas seltskond tuli meie rahu rikkuma. Selle peale otsustasime lahkuda, kuid enne küsis nurgas oleva tütarlaps veel kus riigist me pärit oleme ja pani kirja. Meie jaoks oli see midagi uut ja alles eemal olles taipasime, et oleks pidanud küsima, miks ta seda küsis. Ja samuti oleks tahtnud teada, kas meiesuguseid on seal varem käinud. Tagasi ei hakanud me minema, vaid läksime edasi. Käisime veel turult läbi ja ostsime grillkana, kas ta süüa ka sünnib seda me ei tea, aga lõhn oli küll hea. Me oleme ennegi kanamüüjaid vaadanud, aga pole siiani ostnud, ag alapsed tahtsid ja otsustasime proovida. Tegime veel tiiru linnas ja oligi aeg koju tagasi tulla. Kodus proovisime kana ja ilmnes, et täitsa hea on, igatahes lapsed sõid ja olid rahul. Õhtul käisime enda külas ratastega sõitmas/ jalutamas. Kuna me elame maal st kolhoosis, siis on siin ka laudad ja loomad. Kusjuures päeval, kui me koju tagasi tulime olid lambad teeääres koos karjusega heina söömas. Niisiis tuli lastel tahtmine minna vasikaid vaatama ja , kuna me oli lauda lähedal, siis ka läksime. Seisime terve perega ja vaatasime aia vahelt sisse, vasikad vaatasid meid. Alguses seisis üks aia ääres, mõne aja pärast hakkasid teised ennast püsti ajama ja tulid meid vaatama. Ja nii me mõnda aega siis seisime ja üksteist vaatasime, lõpuks me otsustasime alla anda ja minema minna. Jalutasime lihtsalt oma külas ringi, ilma kuhugile kiirustamata. Ja niikord üks päikseline, kuid mitte väga soe päev õhtusse jõudiski.
Kuna meil oli vaja Peetril kaasa osta mõned asjad, siis läksime kõrval külla. Seal oli turupäev nii, et vaatasime seal ka natukene ringi. Juba, siis kui me elasime viimases kämpingus (elasime selle linna lähedal) käisime seal jalutamas. Ja siis tahtsime minna linnamüürile jalutama, aga tookord oli kinni ja avatud ainult teatud päevadel. Täna läksime ja vaatasime, et rahvas jalutab müüri peal. Kuna turul midagi head ei olnud, siis otsustasime minna vaatama, et kas meil õnnestub ka minna. Ja õnnestuski. Algas pikk ja väsitav ronimine treppidest ülesse, aga me saavutasime lõpuks oma eesmärgi ja saime müürile. Sealt avanes vaade kogu linnale ja kaugemale olevatele mägedele ja tootmishoonetele. Otse meie alla jäi vanalinna, mis on tõesti vana. Vaadates majade katuseid näed, et katused on lapitud ja ei ole kasutatud kaasaegseid materjale. Katustel on vanad kivid ja maju pole ka väliselt renoveeritud, aga eks see annabki seda vana-aja hõngu edasi. Imetlesime vaadet ja otsustasime edasi minna, uuesti trepidest alla ja teiselt poolt uuesti ülesse ja jõudsime kiriku juurde. Ühed tulid meie ees kirkust välja ja otsustasime sisse minna ja ringi vaadata. Mina läksin lastega ees ja nurgas istus üks tütarlaps, kes meid teretas. Peeter tuli järgi ja viisaka inimesena koputas enne sisse tulemist, kui ta ukse vahelt sisse jõudis öeldi tallegi tere. Millepeale ta natuke ehmatas, kuna ta ei pannud tütarlast kohe tähelegi. Kirik ise oli väga ilus, puhas ja korralik ja peale meie ei olnud seal kedagi. Vaatasime seina peal olevaid pilte, akna vitraaze, altarit, pihikambrit ja neljast erinevast suunast tulevaid sissepääse. Lisaks oli võimalus süüdata küünlaid, kõrval oli kast, kuhu sai küünla eest tasuda, panime meiegi ühe küünla põlema. Peagi saime meie üksinda oleks otsa ja suht lärmakas seltskond tuli meie rahu rikkuma. Selle peale otsustasime lahkuda, kuid enne küsis nurgas oleva tütarlaps veel kus riigist me pärit oleme ja pani kirja. Meie jaoks oli see midagi uut ja alles eemal olles taipasime, et oleks pidanud küsima, miks ta seda küsis. Ja samuti oleks tahtnud teada, kas meiesuguseid on seal varem käinud. Tagasi ei hakanud me minema, vaid läksime edasi. Käisime veel turult läbi ja ostsime grillkana, kas ta süüa ka sünnib seda me ei tea, aga lõhn oli küll hea. Me oleme ennegi kanamüüjaid vaadanud, aga pole siiani ostnud, ag alapsed tahtsid ja otsustasime proovida. Tegime veel tiiru linnas ja oligi aeg koju tagasi tulla. Kodus proovisime kana ja ilmnes, et täitsa hea on, igatahes lapsed sõid ja olid rahul. Õhtul käisime enda külas ratastega sõitmas/ jalutamas. Kuna me elame maal st kolhoosis, siis on siin ka laudad ja loomad. Kusjuures päeval, kui me koju tagasi tulime olid lambad teeääres koos karjusega heina söömas. Niisiis tuli lastel tahtmine minna vasikaid vaatama ja , kuna me oli lauda lähedal, siis ka läksime. Seisime terve perega ja vaatasime aia vahelt sisse, vasikad vaatasid meid. Alguses seisis üks aia ääres, mõne aja pärast hakkasid teised ennast püsti ajama ja tulid meid vaatama. Ja nii me mõnda aega siis seisime ja üksteist vaatasime, lõpuks me otsustasime alla anda ja minema minna. Jalutasime lihtsalt oma külas ringi, ilma kuhugile kiirustamata. Ja niikord üks päikseline, kuid mitte väga soe päev õhtusse jõudiski.
Kommentaarid
Postita kommentaar