18.04.2013
Ma ei ole jätkuvalt lahti saanud unetusest, kuigi vahepeal tunuds, et hakkab paremaks minema. Seega keerutasin ma jälle enamuse ööst ja
vahitsin lage. Hommikul oleks tahtnud nii väga edasi magada, aga kus saa sellega, kell hakkas mängima ja tuli ärgata. Marlen ja Gregor magasid samuti ja ei tahnud
nemadki voodist välja tulla, ag akuna oli vaja kooli minna, siis hakkasid nad suhteliselt kiiresti ennast liigutama. Majast välja minnes tegid nad kohe kiirelt selgeks, et
nende õpetaja on juba oma autod meie maja ette parkinud. Millegipärast pargivad õpetajad võimaluse korral meie maja ette, kuigi kooli kõrval on ruumi, ju see neil
harjumus on.
Viisin lapsed kooli ja läksin toidupoodi kõrval linna, uskumatu kui tore on üksinda poes käia. Ei pea pidevalt jälgima, millega lapsed tegelevad ja saad keskenduda
vajalik asjade korvi panemisele. Lõpuks juhtus poes ime ja sooda oli müügile tulnud, võtsin kohe kilose paki mine tea, millal jälle tuleb. Soodat on mul vaja selleks, et
pesta veekeetja puhtaks enne, kui katlakivi ta totaalselt ummistab. Veekeetaja sain puhtaks, kuigi vaeva tuli rohkem näha, kui eestist ostetud soodaga.
Peale seda, kui viisin lapsed kooli tagasi otsustasin jalutama minna ja seekord proovida seda õiget jalutamist. Nii ma mööda küla teosammul käisin, kiiret ei olnud
kuhugile ja ilm oli ilus. Puhaksin linna valitsuse ees jalga ja läksin edasi. Mingi hetk tundsin, et selga lõi valu ja ei teinud sellest välja. Peagi lõi uus ja hullem ja koju veel
päris pikk maa minna. Kuna ma midagi ei saanud keset tänavat seistes teha, siis otsustasid koju ära tulla. Küll see tee oli pikk ja vaevalin, ma arvan, et tigu oleks
minust mööda pannud. Kodus olin mõnda aega rahulikult ja valu kadus ära. Põhjus jäigi mulle arusaamatuks ja rohkem ma jalutama ei läinud. Tahaks minna
kiropraktiku juurde, ühe Peeter Lleidas leidis, aga ei tea kas ta ka oskab oma tööd või mitte. Eks peab googeldama äkki õnnestub keegi leida. Peagi läksin lastele
kooli järgi ja hiljem läksime mänguväljakule. Istusin, kui telefon hakkas taskus värisema arvasin, et Peeter kirjutab, aga telefon hakkas hoopis helisema. Sain
korralduse minna autoga teeristi ja ütlesin, et ma olen mängukal ja meil läheb natukene aega. Ütlesin, et läheb ca 10 minutit ja Peeter ei saanud aru, mida me nii kaua
teeme, vähemalt mulle tundus nii. Läksime lastega kiiresti koju ja peagi olime risti peal ainukene, keda ei olnud oli Peeter. Mõned minutid hiljem jäi auto meie kõrval
seisma, tegi tuut ja sõitis edasi ja meie läksime järgi. Seisma jäädes võttis Peeter oma asjad ja tõstis autosse, seejärel läks ta uuesti teise auto poole ja tuli järgmise
sületäiega. Mul käskis minna auto taha ja vaadata kas ma kaste tahan, kui niisama antakse tuleb vastuvõtta. Nii siis oligi lõpuks auto täis topitudja saime koju minna.
Peeter tõi meile viis kilo porgandeid ja õunu nii, et hakkame jänesteks. Tema ise tuli Itaaliast ja järgmised päevad on puhke päevad.
vahitsin lage. Hommikul oleks tahtnud nii väga edasi magada, aga kus saa sellega, kell hakkas mängima ja tuli ärgata. Marlen ja Gregor magasid samuti ja ei tahnud
nemadki voodist välja tulla, ag akuna oli vaja kooli minna, siis hakkasid nad suhteliselt kiiresti ennast liigutama. Majast välja minnes tegid nad kohe kiirelt selgeks, et
nende õpetaja on juba oma autod meie maja ette parkinud. Millegipärast pargivad õpetajad võimaluse korral meie maja ette, kuigi kooli kõrval on ruumi, ju see neil
harjumus on.
Viisin lapsed kooli ja läksin toidupoodi kõrval linna, uskumatu kui tore on üksinda poes käia. Ei pea pidevalt jälgima, millega lapsed tegelevad ja saad keskenduda
vajalik asjade korvi panemisele. Lõpuks juhtus poes ime ja sooda oli müügile tulnud, võtsin kohe kilose paki mine tea, millal jälle tuleb. Soodat on mul vaja selleks, et
pesta veekeetja puhtaks enne, kui katlakivi ta totaalselt ummistab. Veekeetaja sain puhtaks, kuigi vaeva tuli rohkem näha, kui eestist ostetud soodaga.
Peale seda, kui viisin lapsed kooli tagasi otsustasin jalutama minna ja seekord proovida seda õiget jalutamist. Nii ma mööda küla teosammul käisin, kiiret ei olnud
kuhugile ja ilm oli ilus. Puhaksin linna valitsuse ees jalga ja läksin edasi. Mingi hetk tundsin, et selga lõi valu ja ei teinud sellest välja. Peagi lõi uus ja hullem ja koju veel
päris pikk maa minna. Kuna ma midagi ei saanud keset tänavat seistes teha, siis otsustasid koju ära tulla. Küll see tee oli pikk ja vaevalin, ma arvan, et tigu oleks
minust mööda pannud. Kodus olin mõnda aega rahulikult ja valu kadus ära. Põhjus jäigi mulle arusaamatuks ja rohkem ma jalutama ei läinud. Tahaks minna
kiropraktiku juurde, ühe Peeter Lleidas leidis, aga ei tea kas ta ka oskab oma tööd või mitte. Eks peab googeldama äkki õnnestub keegi leida. Peagi läksin lastele
kooli järgi ja hiljem läksime mänguväljakule. Istusin, kui telefon hakkas taskus värisema arvasin, et Peeter kirjutab, aga telefon hakkas hoopis helisema. Sain
korralduse minna autoga teeristi ja ütlesin, et ma olen mängukal ja meil läheb natukene aega. Ütlesin, et läheb ca 10 minutit ja Peeter ei saanud aru, mida me nii kaua
teeme, vähemalt mulle tundus nii. Läksime lastega kiiresti koju ja peagi olime risti peal ainukene, keda ei olnud oli Peeter. Mõned minutid hiljem jäi auto meie kõrval
seisma, tegi tuut ja sõitis edasi ja meie läksime järgi. Seisma jäädes võttis Peeter oma asjad ja tõstis autosse, seejärel läks ta uuesti teise auto poole ja tuli järgmise
sületäiega. Mul käskis minna auto taha ja vaadata kas ma kaste tahan, kui niisama antakse tuleb vastuvõtta. Nii siis oligi lõpuks auto täis topitudja saime koju minna.
Peeter tõi meile viis kilo porgandeid ja õunu nii, et hakkame jänesteks. Tema ise tuli Itaaliast ja järgmised päevad on puhke päevad.
Kommentaarid
Postita kommentaar