Postitused

Kuvatud on kuupäeva mai, 2021 postitused

Kohv, kohvikann ja vererõhk

Kujutis
Olla saab kaks võimalust, kas kõik või mitte midagi. Täpselt nii on minu kohvi joomisega. Kas ma joon seda palju, või ei joo üldse. Aeg Ajalt tuleb ette pikemaid perioode, kus ma ei joo üldse kohvi. Viimane kord oli vist 4 kuud. Kohvi joomise jätan ma tavaliselt maha, kui ma olen haige või vererõhk hakkab liiga tegema (see ei ole vist õige väljend). Igatahes olen ma nii kaua, kui ma mäletan kohvi joonud. Lapsena vanavanemate juures tehti mulle viljakohvi. Paremat polnud saanud ja seega sobis see. Tundsin ennast kohe suure ja tähtsana, kuna jõin kohvi. Kooli ajal, eriti ülikooli sai seda palju joodud. Oma esimeses töökohas jõime me ülemusega mõlemad palju kohvi. Hommikul olime mõlemad varakult tööl. Selleks ajaks, kui teised tulid oli meil esimene kannutäis otsas. See oli veel aega, kus sai joodud mustalt. Pärast seda, kui üks tuttav küsis kas ma tahan sama kole välja näha, kui tema hakkasin piimaga jooma. Tegelikult ei tahtnud ta üldse nii küsida, välja kukkus lihtsalt niimoodi. Olgu ö

Vanaks olen jäänud.

Ma tõdesin üks päev, et olen vanaks jäänud. Uskumatu. Poleks selle peal osanud tullagi. Kõik sai alguse nagu täiesti tavaline hommik. Kuni see enam ei olnud tavaline hommik.  Peeter lülitas telefoni sisse ja ilmes, et ülemus oli sõnumi saatnud, helistanud oli ka. Hädaolukord pidi olema ja ülemus ootas Peetri kõnet. Tavaliselt, kui ülemus tuleb hädaolukorra jutuga soovitab Peeter neil erakorralise meditsiiniosakonda minna. Seal tegeletakse hädaolukordadega. Ülemus algul ei saanud naljast aru, siin puudub inimestel huumorimeel. Nüüd saab juba aru ja ütleb selle peale, et sina ja su inglise huumor.  Ah jah tuli välja, et üks auto ei lähe käima. Pidid laadimis probleemid olema. Vaja autol generaator ja vajadusel akud vahetada. Auto asus ca 100 km kaugusel. Vahel Peeter käib tee peal autosid remontimas. Selline käik tuli taaskord ettevõtta. Kuna mul polnud kodus midagi teha, siis läksin kaasa. Seda enam, et auto asus Hispaania poolel. Meie elame ju Kataloonias. Nii, et sai nö välismaal käi

Tööjutud.

Ma olen viimasel ajal aktiivselt tööd otsinud. Igapäev vaatan tööportaalid läbi, kui midagi sobivat leian kandideerin. Ma olen vaadanud tööpakkumisi siia, kui ka kodustöötamise pakkumisi. Ausalt öeldes mulle meeldiks kodukontori variant. Üks päev leidsin Eesti tööpakkumiste hulgast mulle sobiva. Tegemist oli vestluse administraatori kohaga. Natuke segane kirjeldus oli juures, lisaks oli märgitud, et võib ette tulla intiimseid vestlusi. Saatsin cv ja järgmine päev sain kirja, kus öeldi, et ma sobin neile. Lepingu sõlmimiseks paluti minu andmeid. Selle kohapealt tundus asi mulle kahtlane ja võtsin googli lahti, et asja uurida. Hea, et nii palju mõistust peas oli. Tuli välja, et tegemist on kohaga kus tulebki intiimsetel teemadel vestelda. Ühesõnaga pead saama kellegi endaga suhtlema. Iga saadetud sõnumi pealt teenid. Summa oli loetud sendid sõnumi pealt. Ma saatsin neile kirja ja teatasin, et ei soovi antud tööd. Ma olen mõnda kohta veel kandideerinud, aga vastuseid pole veel tulnud. L

Piikspiiks.....

Kujutis
 Täna olen ma vihane. Kõik võimalikud ilusad sõnad on mu peas ja ootavad välja ütlemist. Hoian hambad tugevasti koos, et nad välja ei saaks. Ma jõudsin oma pahameelt juba viisakate sõnadega väljendada, valjuhäälselt. Mis, siis juhtus? Juhtus see, et kool ajas mul s..a sees keema. Tegemist on tegelikult asjaga, mis oleks pidanud toimuma aasta tagasi. Nagu kõik teavad, siis ei toimunud midagi. Nimelt toimub koolis esimese aasta omadele inglise keele nädal. Eelmine aasta pidid nad minema 3 ööks ja 4 päevaks rannikule. Sinna pidid tulema inglise keele õpetajad ja koguaeg räägitakse inglise keeles. Koht kuhu pidi minema on ilus küla rannikule. Me oleme seal mõned korrad käinud. Kui ma hinda vaatasin sain paar atakki järjest. Ühe lapse hind oli ca 350.- Ausalt öeldes kallis. Meie otsustasime, et meie oma last sinna ei saada. See aasta tuli kool uuesti sama ideega välja. Minnakse 3 päevaks ja 2 ööks. Hind oli üle 200, ma täpselt ei mäleta. Marleni klass läheb, õigemini kõik teise aasta oma

Pealkirjata teema.

 Ma ei peaks rääkima asjadest, millest ma aru ei saa. Teeme, siia nii, et ma lihtsalt mõtlen valjusti. Ma olin kindel, et peale lihavõtteid hakkab nakatunute arv tõusma. Jepp teema viirusest. Huvitaval kombel seda ei juhtunud. Selle asemel kehtestati liikumispiirangud. Juba mõnda aega on näitajad langenud. Alles oli meil kõrval linnas palju nakatunuid ja tehti laus testimist. Testimas käisid nt kõik koolid. Nagu ma arusaan, siis meie laste koolis olid kõik terved. Kohalikus lehes on teadaantud osade piirkondade sulgemisest, seoses suure nakatunute arvuga. Kataloonia kohta üldiselt räägitakse, et kõik on hästi. Täna (19.05) on nakatunute arv suurenenud. Mai keskel lõpetati piirangud ära. Võime terves riigis jälle liikuda. Peale seda on rahvas koguaeg tänavatel olnud ja paljud neist maskideta. Ja nakatunute arv ei ole tõusnud. Huvitav??? Või hoopis kahtlane??? Pigem on asi selles, et vaja hooajatöölised sisse tuua. Keegi peab ju töö ära tegema, kohalik mustatööd ei tee. Nemad on kontori

Laupäev

Homme st pühapäeval kavatsen ma puhata. Vedelen diivanil ja varvastki ei liiguta. Hommikul ärgates olin ma juba väsinud ja ootasin, et saaks lõunauinaku teha. Hea on ju sellise ootusega ärgata. Kõik tehtud oli aeg uinakuks. Ja mis, siis juhtus? Juhtus see nagu juhtuma pidi. Uni oli kuhugi läinud. Terve hommiku oli uni kohal. Normaalne. Mingi hetke magasin. Ärkasin ja kuulsin, et alumiste naabrite laps kolistab terrassi peal. Mul hakkab karikas täis saama ja peagi ütlen neile, mis ma neist arvan. Loodetavasti suudan ma seda viisakalt teha. Seejärel oli aeg korvpalli mängule minna. See nädal oli mäng teises külas, ca 30 minuti kaugusel. Seal me enne pole käinud. Mida mäng edasi seda paremaks meie meeskond läheb. Gregor on suure arengu läbi teinud ja viskab palli korvi sisse. Eelmine aasta ta ei julgenud eriti palli puudutada. Kaitses on ta ka päris hea. Loodame, et järgmine aasta saab rohkem treenida ja mängida. Üldse võiks vanemad ukse taga oodata. Mul jääks närvirakke palju rohkem alle

Reede.

 Reede! Ma ei saa aru, miks aeg nii kiiresti läheb. Nädalad ja kuud jooksevad mööda. Alles see aasta hakkas ja kohe on juuni käes. See omakord tähendab, et vaheaeg ei ole kaugel. Ainuüksi selle peale mõtlemine ajab juukses püsti. Mulle tundub, nagu kooli algusest oleks mõni nädal läinud. Hea on see, et lapsed on saanud terve aasta koolis käia. Mõlemad on nädala pidanud kodus olema.  Tegelikult tahtsin ma täiesti tavalisest reedest rääkida. Viisaka emana tulen ma voodist välja enne, kui lapsed kodust ära lähevad. Nemad arvavad, et see on nende kiusamine. Ma ei usalda või midagi taolist. Ma tahan hoopis veenduda selles, et nad minema lähevad :) . Soovida neile ilusat päeva, tuletada meelde viisakat käitumist ja koduste tööde kirja panemist. Igal hommikul vinguvad nad nädalapäeva üle. Selle eest reedel on nad vaimustunud, et järgmine päev on vaba. Vot reede hommikul vingun hoopis mina, et on reede ja nädalavahetus saabumas. Mis tähendab minu rahu ja vaikuse rikkumist. Seega minul ja minu

Eurovisiooni 2 poolfinaal.

 Ma mõtlesin päeval, et huvitav kas täna õhtul mõni normaalne film tuleb, mida vaadata. Ja, siis meenus, et täna tuleb hoopis eurovisioon. Mul on viimasel ajal tõsised probleemid mäluga, üldse ei jää midagi meelde. Niisiis olime õhtul teleka ees ootamas 2 poolfinaali algust. Eesti laulu ei olnud me ju siiani kuulnud. Räägiti, et tegemist ei ole kõige parema looga. Ma lugesin eile kuskilt kommentaari. Eesti ei saa eurovisiooni võitja, kuna neil pole isegi raha kahe puhkpilli orkestri ülalpidamiseks. Inimesed on õelad, aga nii see paraku on. Kuid see selleks. Eesti esines teisena ja seega ei pidanud kaua ootama. Tutvuste ajal räägiti Uku Suvistest ja mainiti ära, kes on tema vanemad. Kusjuures mitte kellegi teisel perest juttu ei tehtud. Lisaks toodi välja, mitu korsa on Uku eurovisioonile tahtnud tulla. Ja muidugi, et ta on Eesti seksikam mees x aastast, ma ei mäleta mis aasta see oli. Laul hakkas ja peab tõdema, et meile see meeldis. Selline rahulik, hea esitlus ja taustapildid. Võrrel

Eurovisioon 1 poolfinaal

Nagu korralikud kodanikud ikka, siis vaatasime eile õhtul Eurovisiooni 1 poolfinaali. Tuleb tunnistada, kui Eesti meediaväljaandeid ei loeks, siis ei teaks, et selline üritus on toimumas. Siin ei näinud ma meediaväljaannetes selle kohta mingit infot. Eile hommikul vaatasin juhuslikult kanalit, kus õhtul ülekanne tuli ja seal oli reklaam õhtusele sündmusele. Ei mingit nädalaid kestvaid arutelusi, kes võidab või kaotab. Täiesti normaalne. Mingi aeg uudistes näitas, et kuskil X riigis valiti keegi eurovisioonile esindama ja kõik. Ma ei ole isegi Eesti laulu kuulnud. Ma ei kuulagi seda ükski aasta enne, kui poolfinaalis. Seega sai huviga eilset poolfinaali vaatama hakatud. Ma ei tea kas asi on minus (Peeter ütles tegelt sama), aga ühtegi eriti silmapaistvat lugu ei olnud. Üksi ei olnud selline, mis oleks meelde jäänud või kummitama hakanud.  Kõige rohkem meeldis mulle Ukraina laul. See oli midagi totaalselt erinevat ja jäi oma isikupärasusega meelde. Mul oli hea meel, kui nad edasi said. M

Kaal.

  Suurema osa ajast olen ma olnud enam vähem normaal kaalus. Vahel rohkem, vahel vähem.  Enne lapsi ja mõned aastad nooremana võisin süüa mida tahan ja millal tahan. Mulle meeldis/ meeldib süüa magusat. Ainuüksi mõte koogist paneb suu vett jooksma. Mõne kommi võiks samuti süüa. Jälle saadab aju signaalne, et suhu võiks midagi head panna. Kuidagi tuleb see aju ja suu vaheline suhtlus lõpetada. Tegelikult ei söö ma ju nälja pärast. Vaid hoopis igavuse. Köögiuks peaks lukus olema ja probleemi poleks. Vahel pean ma dieeti. Eriti pikalt see mul ei õnnestu. Vahel mõni päev, vahel mõni tund. Üldiselt pikalt mul selleks kannatust ei ole. Millagi pidasin terve nädala vastu. Leidsin kapsasupi dieedi ja proovisin ära. Suppi võis süüa, kogu aeg. Nädala jooksul keetsin mitu korda juurde. Ühtegi valet asja ma ei söönud. Nädalaga läks 3 kilo. Pole paha. Eelmise aasta novembris lasin ennast sõna otsese mõttes käest ära. Kõik mis ette jäi läks suhu. Kui kätte jõudis söögiaeg oli mul kõht rämpsu täis. K

Kahepalgelisus

Inimesed on erinevad ja selleks nad ka jäävad. Kõigil on lubatud öelda seda mida nad arvavad. Paraku paljudel jääb puudu julgusest öelda otse ilma keerutamata. Kunagi aastaid tagasi enne siia kolimist sai perele, sõpradele, tuttavatele oma plaanist räägitud. Arvamusi selle kohta oli mitmeid. Ma ei oodanud, et kõik vaimustusse sellest satuvad. Ei olnud see eesmärk, siis ega ole ka praegu. Mulle meeldivad inimesed, kes julgevad otse välja öelda oma tõelise arvamuse. Mina ise ütlen otse ja keerutamata kõik välja. No aastate jooksul on sellepärast palju pahandust olnud :) . Mida ma saan sinna teha, kui mu aju ja suu vahel puudub filter. Juba alguses oli palju neid, kes meie ideed minna ja vaadata, mis saab toetasid. Palju öeldi, et alati saab tagasi tulla. Olgem ausad, meil ei olnud ära tulles plaani. Me ei teadnud, kuhu me välja jõuame, mis saama hakkab. Seega ei olnud põhjust muretsemiseks. Me, õigemini ma tahtsin midagi teist teha-näha. Lapsed olid parajas vanuses, et see ette võtta. Öe

Mobiilsed.

Viimane meie pereliige sai mobiilinumbri. Palju õnne Gregor! Eelmine nädal sai Gregor minu vana telefoni endale. Peale seda küsib ta iga päeva, millal ta telefoninumbri saab. Jube tüütu :)  . Ma lubasin aastalõpuks ära teha. Mulle ei meeldi anda lubadusi, kui ma ei tea millal need täidetud saab.  Numbri saab teha internetis, kuid siis peab ootama kuni kuller toob sim kaardi. Peale seda tuleb oodata, millal kaart aktiveeritakse. Kokku läheb ca 2 nädalat. Siin liiguvad asjad aeglaselt.  Kuna me olime Peetriga õhtul linnas, siis läksime poodi, et kohapeal uus number teha. Mina ei ole seal poes enne käinud. Üksi ei läheks ma mitte kunagi sinna poodi. Teenindajad olid tõenäoliselt pakistaanlased, kuid nendeni veel jõuame. Ülejäänud eranditult kõik mustanahalised mehed. Ja mina nagu valge vares keset poodi. Ei meeldi mulle kohad, kus on mustanahalised. Kuid hetkel oli vaja sim kaart teha. Õnneks oli Peeter kaasas ;) . Teenindajad olid meeldivad, teenindus kiire ja korralik. Leping sai sõlmit

Andekusel pole piire

Kujutis
  Andekusel pole piire või hoopis andetusel pole piire. Kumb neist õige on ma ei tea.  Selleks, et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada algusest. Lõpust ei saa, kuna lõpp ei ole hetkel teada. Nagu iga päev mõtlesik ka täna, mida ma süüa teen. Ütlemata tüütu on see söögi tegemine koos mõtlemisega. Kui ma oma pere käest küsin, mida nad tahavad, siis öeldakse ah tee midagi. Ma ei tea kuidas seda tehakse. Või teine variant makaronid-hakklihaga. 7 päeva nädalas seda ei söö. Seega pean ise midagi välja mõtlema. Kurjam see naisterahva elu on raske. Täna otsustasin teha kartulisalatit, kanaga. Mingi päev ostsin maitsestatud tiivad ja need on ühed meie pere lemmikud.  Kartulid-porgandid panin kiirkeedupotti. Loomulikult unustasin ära, mis kell ma pidid valmis saama. Lasin surve välja ja katsusin kartuleid, kõvad. Õnneks ma vett ära ei kallanud. Kaan peale ja tulele. Ja, siis läks jamaks lahti. Nupp kuskohast aur välja tuleb ei tulnud välja. Kaane vahelt ajas auru välja. Keerasin peal olevat n

Lapsed.

Teeks vaheldusemõttes teema lastest ehk kahest ninnu-nännu parasiidist, kes meil on. Parasiidid on täitsa hellitavalt öeldud. Mida aeg edasi, seda normaalsemaks lapsed saavad. Ma koguaeg arvasin, et mulle meeldivad väikesed lapsed. Kes on oma oleku ja tegemistega vahvad. Kuid tegelikkus on hoopis see, et suurematega on palju parem. Peamine, mis mulle selle juures meeldib on see, et nendega saab rääkida. Nad vastavad, kui neilt küsida. Muidugi meeldib neile oma arvamust ka avaldada ja vahel see pole tore. Üldiselt peame me igapäev maha pikad vestlused. Lapsed peavad ju saama kõigest rääkida. Koolis arenguvestluse käies küsitakse, kuidas lapsed kodus on ja nö igapäeva elu kohta. Õpetajad on alati imestunud, kui ma ütlen, et meil lapsed räägivad kõigest. Me teame täpselt, mis klassis-koolis toimub. Samuti saab nendega arutada maailma asju, kuhu minna ja mida teha. Mida suuremaks nad saavad, seda vähem tahavad nad meiega kuskil käia. Nädalavahetusel on tihti peale nii, et meie Peetriga läh

Jälle see viirus.

Täna (05.05) tuli koolist kiri, lapsed rääkisid juba enne, kui kiri saabus. Kõrval linnas, kus lapsed koolis käivad ja Peeter tööl on palju viirust. Seoses sellega korraldatakse laus testimine. Koolis tehakse kõigile. Samuti pakuti välja, et lapsevanemad saavad sama päeva õhtul testi teha. Kohustuslik see ei ole. Meie Peetriga ei ole testi siiani teinud. Hetkel ei lähe tegema, kui lapsed annavad posotiivse, eks me siis lähme. Ma eeldan, et nad on negatiivsed, kuna neil pole mingeid sümptomeid. Eelmine aasta enne selle epideemia algust olime mõlemad Peetriga haiged ja arvame, et siis oli meil covid-19. Peaks minema ja laskma antikehade testi hoopis teha. Selleks peaks uurima, kus seda teha saab. Lapsed  rääkisid, et seekord panid nad ise pulga ninna. Meditsiinitöötaja vaatas kõrvalt, palju parem oli olnud. Hoopis rohkem paneb mind muretsema vaktsineerimine. Just lugesin, et minu ja Peetri vanuseid hakkatakse juunist vaktsineerima. Lisaks lugesin, et lapsi vanuses 12-15 aastat hakatakse

Telefon

Mulle ei meeldi, kui peab ostma uusi asju. Mina kasutaks vana, kuni saab. Vahel lihtsalt ei ole muud teha, kui tuleb uus osta. Kuna mu vana (hea) telefon ei tööta korralikult tuli mulle uus osta. Mul oli tegelikult väga hea telefon ja ma olin sellega väga rahul. See, et ta korralikult ei töötanud oli minu enda süü. Ma oleks samasuguse ostnud, aga neid pole enam saada. Tegemist oli A8 2018 mudeliga. Selle telefoni üks eripäradest on see, et talle meeldib lennata. Aga maanduda ta ei oska, kahjuks. Muidugi on tal olemas kaaned, aga mingist ajast ma neid ei kasuta. Seega on telefon põrutada saanud. Ma ei oleks sellest arusaanud, kui ta poleks hakanud teatama, et sisesta sim kaardi pin. Esimese sim kaardipesa sai kannatada ja seega üks kaart oli aegajalt väljas. Eriti tüütu oli, kui kõne katkes. Viimasel ajal ei helisenud telefon alati, hiljem tuli sõnum, et keegi helistas. Helistajale ütles, et telefon levist väljas või välja lülitatud. Remonti ma teda viima ei hakkanud, kuna see oleks tõe

Jama majas.

 Vot nüüd on küll jama majas. Õigem oleks isegi öelda tõeline pask (vabandust väljenduse pärast).  Igatahes eile õhtul tuli Marlen pesemast ja ütles, et vannist ei lähe vesi alla. Seda on enne ka olnud, ikka juhtub. Hakkasin, siis hommikul probleemiga tegelema. Kõigepealt kontrollisin ja veendusin, et vesi ei lähe alla. Pikapeale jookseb ära. Mul on ummistuse jaoks mingi vahend ja seda ma äravoolu valasin. Ootasin ja proovisin uuesti, mitte midagi ei muutunud. Millagi nägin facebookis videot ummistuse likvideerimiseks, otsustasin proovida. Võtsin nipuka ja lõikasin mõlemale poole sälgud sisse. Toppisin selle äravoolu ja hakkasin "aardeid" otsima. Videos tuli hulgim juukseid, minul mitte midagi.  Kuna sellest polnud kasu tuli uus plaan. Alati aitavad hädast välja sooda ja äädikas. Panin need kaks äravoolu, lapp peale ja jäin ootama. Null tulemus. Kummimusi meil ei ole nii, et sellega hetkel proovida ei saa. Küla poes seda vaevalt, et müügil on. Seega peab Peeter poodi minema.

Naabrid.

 Mul on elu jooksul päris palju naabreid olnud. Mõnega suhtlen siiani. Kuid selliseid naabreid nagu siin pole ma enne kohanud. Mõnele ei taha kohtudes isegi tere öelda. Kuid inimesed ja nende kasvatus on erinev. Respekt, kui selline ei kuulu kõigi teadmiste hulka. Ma ei ütle siin kohal, et me ise oleme ideaalsed. Kindlasti mitte, kuid me aksepteerime teisi. Ei ole ilus teisi inimesi taga rääkida. Kuid teades kohalikke, siis räägivad nemad meid kordades rohkem taga. Me elame 4 kordses majas. Meie all on üks korrus, siis meie ja meie peal on korter läbi kahe korrus. Ühel pool kõrval ja vastas on ka naabrid. Tegemist on majaga kus on 24 korterit.  Alustan naabritest, kes elavad meie peal. Nemad on siin kauem elanud, kui mina. Kui me siia kolisime, siis olid nad enam vähem. Välja Arvatud see, et hommikul tuli naine mööda metalltreppi kontsade klõbinal alla. Maja kostab läbi ja kõik on kuulda. Seejärel trampis ta kontsadega mööda korterit ringi ja läks tööle. Ülejäänud aeg oli vaikne. Milla