Hispaania 2013

 Jälle lapsed ja kool. Ei saa kohe üle ega ümber. Vaatasin, et koolist on tulemused saadetud, Gregori omad. Ma kõigepealt mõtlesin kas julgen/ tahan neid üldse vaadata. Vererõhk läks hetkega paigast ära. Ma pärast mõtlesin, et oleks pidanud mõõtma.  Hea küll tegin lahti ja vaatasin järgi. Kõik on korras ja Gregor saab järgmisele kursusele. Peeter ja Gregor istusid diivanil, kui ma tulemusi lugesin. Pöördusin Gregori poole näoga, kust ei olnud võimalik tulemust välja lugeda. Pigem oli selline nägu, et kõik on halvasti. Mulle vahel meeldib nii lapsi kiusata. Jep, vastik olen. Lõpuks soovisin talle õnne edasi saamise puhul. Peeter kõrvalt võttis teema üle ja luges moraali. Leppisime kokku, et rohkem tuleb õppida ja, kui aru ei saa abi küsida. Kui meie ei oska aidata otsime abi. Ma pean nagunii uurima, kes oskaks matemaatikat õpetada.   Natuke hiljem tulid Marleni tulemused ja tema sai ka edasi. Tema sai sama juttu osaliseks. Loodame, et järgmine aasta läheb paremini. Eks me ise peame veel

 Reede oli siin tööpäev ja seega läksime linna. Mul oli vaja vahendusfirmas tööleping lõpetada. Seda kellega ma asju ajasin tööl ei olnud. Ütlesin, miks ma tulin ja andsin oma paberid. Vastu sain paberi lepingu lõpetamise kohta. Miks ma soovin lepingu lõpetada seda ei küsinud keegi. Oleks vähemalt viisakusest võinud. Vähemalt on see peatükk nüüd lõpetatud.  Peeter tahtis arsti juurde minna. Tal on pöidlaga mõned probleemid. Kohapeal ilmnes, et arst täna ei tööta. Mitte mingit infot, kuhu vajadusel pöörduda ei olnud. Korraline visiit on esmaspäeval ja loodetavasti sinnani saab hakkama.   Kuna me olime linnas, siis käisime toidupoest ka läbi. Mulle jätkuvalt meeldib Lidl. Tänu erinevatele kupongidele saime 6 euri soodustust. Pole küll palju, aga meeldiv.  Esmaspäeval käis Peeter arsti juures. Luu on kinni kasvanud, lõikehaav mitte. Arst leidis, et kõik on hästi. Peeter selle eest, et ei ole. Haav ei ole siiani kokku kasvanud. Kaua see aega võtab selgub, kui koos on. Näis, mis järgmisel

 Kui tundub, et hetkel on kõik hästi, siis tea, et varsti juhtub midagi. Ja nii on koguaeg. Ma ei julge enam ammu mõelda, et kõik on hästi. Sisimas tunnen nagu nii, et varsti midagi juhtub. Kuidas seda muuta ma ei tea. Kuid see on väsitav.   Selle nädala suur küsimus on: Kumb on halvem variant, kas olla laps ja käia koolis või olla lapsevanem? Meie sellele küsimusele vastust ei leidnud. Mõlemal variandil on omad plussid ja miinused. Millest siis üldse jutt käib. Jutt käib tunnistustest. Jah, just see nädal saadeti viimase semestri ja kokkuvõtte tunnistused. Mulle ei ole kunagi tunnistused meeldinud. Ei meeldinud koolis käies ega ka nüüd. Vererõhk on alati laes ja käed hakkavad värisema. Tänapäeval on veel see, et tunnistused tulevad e- maili peale. Kunagi ei tea täpselt, mis päev tunnistused tulevad. Üldse võiks tunnistused ära jätta. Miks peab koguaeg hindama? Kelle jaoks see vajalik on? Mulle piisaks teadmisest, et laps on x klassi materjali omastanud ja järgmisse klassi üle viidud.

 Kuna me lõpetasime eile hilja, siis alustame täna tund hiljem. Öösel ma magada korralikult ei saanud. Ma ise arvasin, et üle väsimus oli põhjuseks. Lisaks kõigele värisesid mul hommikul käed ja süda tagus liiga kiirelt, halb oli olla. Ma arvasin, et saan infarkti. Kuid selleks ei jäänud aega. Tuli tööle minna.  Juba sisse astudes tundsin, et ma ei taha seal olla. Eilne kaos ei olnud kuhugi kadunud. Püüdsin arusaada, kuidas asjad toimivad. Võib olla on viga minus, aga mulle tundub nende töömeetod arusaamatu. Ise nad saavad aru, aga minu blondi mõistus sellest veel aru ei saa. Minu meelest oleks palju arusaadavam, kui alusel oleks kirjas, millise kliendi tellimus see on.  Hommikul oli tellimus kliendile, keda ma tean. Eelmises kohas olid nad nö suur kliendid. Tihti käis üks nende töötaja kvaliteeti kontrollimas ja silte vaatamas. Alati rääkisime temaga ja saime hästi läbi. Vaevalt jõudsin mõelda, kas ta tuleb täna, kui ta tuli. Meie nurgas oli mitu inimest, ta teretas ja suhtles teisteg

 Esimene päev uuel tööl. Nagu ma arvasin, siis öösel ma magada ei saanud. Iga natukese aja järel ärkasin üles. Minu jaoks oli see täiesti normaalne. Ärevus, ootus. Hommikul mõtlesin, et ma ei taha üldse kuhugi minna. Kuid leping on allkirjastatud ja valikut ei ole. Ma pole ammu nii vara linna poole sõitnud. Eeldasin, et liiklus on hõre. Ei olnud, kõik kohad olid autosid täis. Kohale jõudsin õigeks ajaks. Läksin kontorisse nagu eile öeldi. Minu suureks üllatuseks oli seal uks lukus ja tuba pime. Huvitav kuhu ma minema pean? Ootasin ja saatsin eile saadud numbrile sõnumi. Peagi läksid tuled põlema ja sain sisse. Sees anti mind üle ühele töötajale, kes vastutab siltide eest. Nagu ma arusaan, siis vastutab ta kõige eest, võib olla on isegi üks omanikest. Lisaks tuli välja, et ta on rahvuselt sakslane. Ma panin juba eile tähele, et tal on huvitav aktsent. Eile küsiti mu käest kas räägin saksa keelt. Jah mõnda sõna tean. Suurem osa kaubast läheb saksamaale. Tööandja poolt anti tsärk, vest,

 Kodustel inimesel pole hommikul kuhugi kiiret. Magada võib kaua eriti, kui telefon on levist väljas. Kui ma ükskord telefoni tööle panin ootas mind teade. Tuli välja, et koht kuhu ma tahtsin tööle saada soovib täna töövestluse teha. Krt, esmaspäeva hommik võiks rahulik olla. Mis, siis ikka lähen ja käin ära. Tööd on ju vaja. Kohapeale jõudes ootas ees täiesti uus hoone. Õige koha, kui minna leidsin ka üles. Kohapeal sain oodata, kuni neil oli aega minuga suhelda. Jutuajamine oli kiire. Mina rääkisin mida oskan ja nemad küsisid, millal alustan. Leppisime kokku, et alustan homme. Nemad andsid tööjõuvahendus firmale teada, et ma sobin. Mina läksin sinna ja kirjutasin töölepingule ja kõigile vajalikele paberitele alla. Mul on hetkel sees ootusärevus ja natuke kardan ka. Uus koht, uued inimesed, ei tea kuidas asjad toimivad. Küll homme näeb, kuidas läheb. Esimene päev on ikka kõige raskem.

 

 Siin oli pildistamine keelatud. Mõned pildid sain tehtud enne, kui keelama tuldi.