Piikspiiks.....

 Täna olen ma vihane. Kõik võimalikud ilusad sõnad on mu peas ja ootavad välja ütlemist. Hoian hambad tugevasti koos, et nad välja ei saaks. Ma jõudsin oma pahameelt juba viisakate sõnadega väljendada, valjuhäälselt. Mis, siis juhtus? Juhtus see, et kool ajas mul s..a sees keema. Tegemist on tegelikult asjaga, mis oleks pidanud toimuma aasta tagasi. Nagu kõik teavad, siis ei toimunud midagi. Nimelt toimub koolis esimese aasta omadele inglise keele nädal. Eelmine aasta pidid nad minema 3 ööks ja 4 päevaks rannikule. Sinna pidid tulema inglise keele õpetajad ja koguaeg räägitakse inglise keeles. Koht kuhu pidi minema on ilus küla rannikule. Me oleme seal mõned korrad käinud. Kui ma hinda vaatasin sain paar atakki järjest. Ühe lapse hind oli ca 350.- Ausalt öeldes kallis. Meie otsustasime, et meie oma last sinna ei saada. See aasta tuli kool uuesti sama ideega välja. Minnakse 3 päevaks ja 2 ööks. Hind oli üle 200, ma täpselt ei mäleta. Marleni klass läheb, õigemini kõik teise aasta omad. Marlen ütles, et tema ei taha minna. Meie ei taha maksta. Kõik klassikaaslased ei lähe nagunii, kuna see pole kohustuslik. Algul öeldi, et need kes ei lähe saavad kooli minna. Kuid me elame selles kuradi uues normaalsuses. Mis omakord tähendab seda, et paralleel klassi lapsi ei tohi ühte klassi kokku panna. Ja nii öeldi lastele, vanematele ei öeldud midagi. Et lapsed võivad kodus olla ja nad ei saa põhjuseta puudumist. Ajuvabadus. Bussis sõidavad kõik koos, külas on koos väljas. Koolis ühte klassi ei või minna, õues peavad eraldi olema. Kus krt on loogika. Need, kes lähevad (4 paralleel) klassi omad, lähevad ühe bussiga, elavad söövad koos. Ja ülejäänud ei või koos olla. Mul lihtsalt ei ole sõnu. Pluss need kes lähevad, lähvad kohta, kus alles oli palju viirust. Huvitav kas tagasi tulles tehakse neile kõigile test. Või läheb veel paremini ja kõik jäetakse enne kooli lõppu koju. Seega Marlen on kodus esmaspäevani. Minu rahu ja vaikus on rikutud ja ma ei ole selle olukorraga rahul. Piikspiikspiikspiiks.