Kaal.

 Suurema osa ajast olen ma olnud enam vähem normaal kaalus. Vahel rohkem, vahel vähem. 

Enne lapsi ja mõned aastad nooremana võisin süüa mida tahan ja millal tahan. Mulle meeldis/ meeldib süüa magusat. Ainuüksi mõte koogist paneb suu vett jooksma. Mõne kommi võiks samuti süüa. Jälle saadab aju signaalne, et suhu võiks midagi head panna. Kuidagi tuleb see aju ja suu vaheline suhtlus lõpetada. Tegelikult ei söö ma ju nälja pärast. Vaid hoopis igavuse. Köögiuks peaks lukus olema ja probleemi poleks.

Vahel pean ma dieeti. Eriti pikalt see mul ei õnnestu. Vahel mõni päev, vahel mõni tund. Üldiselt pikalt mul selleks kannatust ei ole. Millagi pidasin terve nädala vastu. Leidsin kapsasupi dieedi ja proovisin ära. Suppi võis süüa, kogu aeg. Nädala jooksul keetsin mitu korda juurde. Ühtegi valet asja ma ei söönud. Nädalaga läks 3 kilo. Pole paha.

Eelmise aasta novembris lasin ennast sõna otsese mõttes käest ära. Kõik mis ette jäi läks suhu. Kui kätte jõudis söögiaeg oli mul kõht rämpsu täis. Kaal näitas aina suuremaid numbreid. Pükstel läks nööp kinni, aga voldid rippusid üle värvli. Jõulud ja aastavahetus aitasid ka kaasa. Jaanuari keskel hakkas  mulle tunduma, et varsti tuleb ukseavasid suurendama hakata. Selleks ajaks oli 5,5 kilo juures. Minu juures paistavad lisa kilod kohe välja. Esmaspäeva hommikul (jaanuaris) otsustasin probleemiga tegelema hakkata. Minu suurim probleem on pidev närimine. Otsustasin, et hakkan sööma 3 korda päevas kindlatel kellaaegadel, pluss vajadusel söögikordade vahel puuvili. Raske oli alguses, kõht oli koguaeg tühi. Aju saatis signaale, et üks komm või küpsis oleks vaja süüa. Ma ignoreerisin teda. Pidasin oma kavast kinni. Juba esimese nädala lõpuks oli natuke kaal langenud. Mida nädal edasi, seda kergemaks läks. Jaanuarist alates olen natuke üle 8 kilo alla võtnud. Hetkel kaal püsib. Võiks veel võtta, aga ma pole eriti pingutanud hetkel. Kuigi jah siiani pean kinni söögiaegadest. Kuid luban vahel magusat. Lõputult ei jõua ju

 tervislikult toituda. 

Ma juba ootan, et saaks vanaks, siis ei pea enam figuuri pärast muretsema.

Tegelikult ei saa ma öelda, et olen paks. Me kanname Marleniga samas suuruses pükse. Marlenil hea elu venna ja emaga saab asju jagada.