Andekusel pole piire

 Andekusel pole piire või hoopis andetusel pole piire. Kumb neist õige on ma ei tea. 

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada algusest. Lõpust ei saa, kuna lõpp ei ole hetkel teada. Nagu iga päev mõtlesik ka täna, mida ma süüa teen. Ütlemata tüütu on see söögi tegemine koos mõtlemisega. Kui ma oma pere käest küsin, mida nad tahavad, siis öeldakse ah tee midagi. Ma ei tea kuidas seda tehakse. Või teine variant makaronid-hakklihaga. 7 päeva nädalas seda ei söö. Seega pean ise midagi välja mõtlema. Kurjam see naisterahva elu on raske. Täna otsustasin teha kartulisalatit, kanaga. Mingi päev ostsin maitsestatud tiivad ja need on ühed meie pere lemmikud. 

Kartulid-porgandid panin kiirkeedupotti. Loomulikult unustasin ära, mis kell ma pidid valmis saama. Lasin surve välja ja katsusin kartuleid, kõvad. Õnneks ma vett ära ei kallanud. Kaan peale ja tulele. Ja, siis läks jamaks lahti. Nupp kuskohast aur välja tuleb ei tulnud välja. Kaane vahelt ajas auru välja. Keerasin peal olevat nuppu edasi tagasi. Mitte midagi, olgu ebaviisakad sõnad tuli välja. Mõtlesin, et lasen potil jahtuda ja proovin kaane maha keerata. Poti tõstsin vanni, vannilina panin peale ja vannikardina ette. Väikse nõksu lasi keerata, siis läks raskeks ja ma jätsin asja pooleli.

Järgmine idee oli proovida vesi välja saada. Ääre vahelt jooksis vesi välja. Tundub, et kaan on pahasti peal. Surve potist ei kadunud. Tõstsin poti õue jahtuma, surve ikka sees.

Kuna mul rohkem ideesid ei olnud helistasin Peetrile. Peeter pidi üht töö lõpetama ja koju tulema.

Peeter otsustas, et ta ei tule koju, vaid juhendab telefoni teel. Proovisin uuesti kaant ära keerata,midagi. Võtsin julguse kokku ja jõuga keerasin, kaan liikus. Kuid pealt ära ei tulnud, nagu peale liimitud. Keerasin kaane uuesti peale ja suutsin pöidla sangade vahele kinni lüüa. Oh neid ilusaid sõnu, mis sellele järgnes. Keerasin uuesti lahti ja kangutasin kaane lahti. Andis järgi, oli ka aeg. Kartulid-porgandid olid pehmed. Niipea ma seda potti ei kasuta.