Kahepalgelisus

Inimesed on erinevad ja selleks nad ka jäävad. Kõigil on lubatud öelda seda mida nad arvavad. Paraku paljudel jääb puudu julgusest öelda otse ilma keerutamata.

Kunagi aastaid tagasi enne siia kolimist sai perele, sõpradele, tuttavatele oma plaanist räägitud. Arvamusi selle kohta oli mitmeid. Ma ei oodanud, et kõik vaimustusse sellest satuvad. Ei olnud see eesmärk, siis ega ole ka praegu. Mulle meeldivad inimesed, kes julgevad otse välja öelda oma tõelise arvamuse. Mina ise ütlen otse ja keerutamata kõik välja. No aastate jooksul on sellepärast palju pahandust olnud :) . Mida ma saan sinna teha, kui mu aju ja suu vahel puudub filter.

Juba alguses oli palju neid, kes meie ideed minna ja vaadata, mis saab toetasid. Palju öeldi, et alati saab tagasi tulla. Olgem ausad, meil ei olnud ära tulles plaani. Me ei teadnud, kuhu me välja jõuame, mis saama hakkab. Seega ei olnud põhjust muretsemiseks. Me, õigemini ma tahtsin midagi teist teha-näha. Lapsed olid parajas vanuses, et see ette võtta.

Öeldi, et kui keegi hakkama saab, siis olete need teie (st meie). Samad inimesed toetavad meid siiani. Ja leiavad, et vägev, et nii tegime. Osad tahaks ise ka tulla, aga kardavad. Ma olen vahel mõelnud, et see oli ikka täiesti arulage ettevõtmine. Lihtsalt minna kuhugi kahe lapsega. Kõrval vaatajana oleks ma ennast arstide hoole alla saatnud st Paldiski mnt rohelise aia taha. Teist korda ma midagi sellist ei julgeks teha. Seega mõistan ma neid, kes pidasid seda ideed algusest peale hullumeelseks.

Muidugi oli piisavalt ka neid, kes otse ütlesid, et sellest ei tule midagi välja. Osad teadsid inimesi, kes olid tulnud siia plaaniga töö leida ja elama jääda. Meil sellist plaani polnud ja seega kaotada ka midagi. Öeldi ka, et inimesed tulid, olid ja lõpuks laenati raha, et koju tagasi saada. 

Minu "lemmikud" on need, kes näo ees teevad head nägu ja selja taga räägivad taga. Nii mõnedki on öelnud me teadsime, et te saate hakkama. Hiljem olen kuulnud kolmandate inimeste käest, kuidas samad inimesed on öelnud, et me ei saa hakkama. Milleks nii teha? Kas inimesed on kadedad, et saime hakkama? Kõigil on sama võimalik ette võtta.

Rõhutati ka sõpruse peale. Kuidas me jätame sõbrad maha? Mis on lõpptulemus. Need nö suured sõbrad kadusid kiiresti. Neil ei olnud enam tahtmist, aega suhelda. Järelikult ei olnud nad sõbrad, vaid tuttavad. Selle eest on tõelised sõbrad jäänud. Nendega saab tihedamini suheldud, kui varem. Tõelise sõbra jaoks ei ole tähtis kus sa elad. Suhelda saab tänapäeval igast maailma otsast.

Mina ei kahetse, et sai kolitud. Siiani on see tore seiklus olnud. Loodetavasti läheb samamoodi edasi.

See kas ja, kui palju vigu on tänu sellele otsusele tehtud ei puutu teistesse. Igaüks elab oma elu nagu talle sobib. Nagu nii ei ole võimalik tehtud vigu enam parandada. Ja kas selleks üldse ongi vajadust? Võib olla jah, võib olla ei. Mina elan oma tehtud vigadega, see on minu elu. Kes arvab, et teab paremini, kuidas ma pean elama, võib selle teadmise endale hoida.

«Ma olen isekas. Ma olen kannatamatu ja natuke ebakindel. Ma teen vigu. Ma olen kontrolli alt väljas ja mõnikord on minuga raske hakkama saada. Kuid kui sa ei tule toime minu halvimate hetkedega, ei vääri sa mind mu parimatel hetkedel.» Marilyn Monroe