Camilla Sten „Kadunud küla“

Mõtlesin, kas ma peaks oma viimati loetud raamatust kirjutama või mitte? Liiga lihtne oleks seda endale hoida. 

Ma mingi aeg tagasi hakkasin seda lugema. Kuid oli igav (esimesed leheküljed) ja seega jäi pooleli. Kuna ma enne seda teost lugesin sama autori „Pärija „, siis otsustasin uuesti proovida.

 Kusjuures algus oli taaskord igav. Vahel lihtsalt läheb mõni lehekülg aega enne, kui põnevaks läheb. Ja, kui juba põnevaks läheb, siis on raske/ võimatu raamatut käest panna. Just täpselt nii antud raamatuga läks. Pool päeva ma eile peale lugemise midagi ei teinud. Lubasin iga peatüki eel, et see jääb viimaseks. Hea nali. 

Nii natuke lähemalt raamatust. Raamatu sündmustik toimub kahes ajas 1959 ja 2019. Tegevus toimub väikses kaevanduskülas Silvertjärni. Ühel päeval kadusid antud küla kõik elanikud. Keegi ei tea, mis nendega juhtus või kuhu nad kadusid. Kadumisest on möödunud kuuskümmend aastat.

 Kohvitassid seisid köögilaual, pesu kuivas nööri peal, just nagu oleksid kõik äkitselt õhku haihtunud. Kui inimesed paar päeva hiljem linna uurima tulid, leiti ainult posti külge kinni seotud naine, kes oli kividega surnuks loobitud, ja  vastsündinud imik, kes oli elus. Kõik ülejäänud, ligikaudu tuhat elanikku, olid kadunud ja neid ei leitud kunagi. Keegi ei tea, mis juhtus. Kas see oli õnnetus, massienesetapp või oli mängus fanaatilise usuliikumise käsi? 

 Alice on noor filmitegija, kes on üles kasvanud lugudega Silvertjärnist, mida vanaema talle jutustas. Alice vanaema on sündinud-kasvanud Silvertjärnis. Kuid ta kolis enne antud sündmusi sealt minema. Kuid tema õde ja vanemad jäid sinna elama. Nüüd tahab Alice lõpuks tõe välja selgitada. Koos oma meeskonnaga kavatseb ta veeta viis päeva eraldatud ja mahajäetud linnakeses ning filmi jaoks materjali koguda. Kuid niipea, kui nad kohale jõuavad, hakkavad nad kuulma kummalisi hääli ja nägema seletamatuid asju. Varsti peavad nad endalt küsima, kas möödunud ajad on ikka möödunud või neelab küla ka nemad. 

Rohkem ei ütle ma midagi.