Haiglas!

 Sai siin mööda minnes haiglas oldud. Käisin seal lapsega, kummaga ja miks seda ma ei ütle. Võib olla kunagi teine kord. Tegelikult ei olegi põhjus tähtis. 

Igatahes läksime ühel päeval lapsega EMO’sse. Kuna me läksime suurema linna omasse, siis oli seal rohkem inimesi. Võrreldus kõrval linna EMO’ga: 

1. Kõrval linnas on õde ukse peal vaatab, et käed desinfitseeritakse, annab kirurgilise maski (riidest maskiga sisse ei saa). Linnas seda ei olnud.

 2. Registratuuris tuli haigekassa kaarti oma käes hoida. Kõrval linnas võtab õde oma kätte.

 3. Inimesed käisid edasi tagasi ja keegi neist välja ei teinud.

 Meid kutsuti kõigepealt õe juurde, kes pani meie probleemi kirja. Seejärel saime natuke oodata ja arst kutsus sisse. Uuriti igatpidi ja saadeti palatisse, et lisa analüüse teha.

 Kõigi muude analüüside kõrval tehti lapsele pcr proov, mis oli negatiivne. Lapsevanemale seda ei tehtud. Vastused tulid, enam vähem korras olid. Kuid arstid otsustasid meid 24 h jälgimisele jätta. Edasi viidi meid üles osakonda.

 Seal saime palatisse, kus õnneks kedagi ei olnud. Muidu palat oli 2 kohaline, sees on wc ja dušš. 

1. Patsiendile on voodi ja vanemale tugitool, mis käib peaaegu lamavasse asendisse. Vanemale ei olnud selle eest patja, tekki ega lina. Super.

 2. Kui vanem tahab süüa, siis selleks on eraldi leht, kus saab tellida ja see on tasuline.

 3. Kui vanem tahab palatist lahkuda peab ta õdesid informeerima, et laps jääb üksinda. Vot see oli minu jaoks eriti nõme. Väikse lapse puhul on see arusaadav. 

4. Lisaks anti paber, millega saab alt sisse. Kuna on viiruse aeg, siis kõik majja ei saa.

 5. Internet on parooliga ja seda ei saa. Laps torises selle peale, kuigi tal on mobiilne internet olemas. 

6. Laps ei pidanud maski kandma, vanem pidi, kui keegi tuli.

Toidlustus ei olnud nagu ikka suurem asi.

 Õhtuooteks oli: 2 pakki küpsiseid (10 küpsist pakis), väike sokolaad ja mahl. 

 Õhtusöögiks: tortilla, šampinjonid, makaronid puljongis, saia ja moos. 

 Hommikusöögiks: tass piima, 3 õliga üle ujutatud juustusaia. Laps leidis, et täiesti maitsetud toit. Ja üldse kõige kehvem „hotell“, kus oleme olnud. 

 Kuna mul midagi ööseks peale võtta ei olnud, siis oli mul külm. Mõtlesin natuke ja mahutasin ühe küljega lapse kõrvale. Vähemalt soe oli. Kitsas oli, aga ma ei nurisenud. Katsusin nii vähe voodit hõivata, kui võimalik. 

 Hommikul toodi üks laps meie palatisse. Ja see laps pistis igakord nutma/röökima, kui keegi uksest sisse tuli. Mul tõusid karvad peas püsti ja peavalu tuli. Mõtlesin ainult üht, et me koju saaks. Ma ei suudaks ühte päeva/ööd sellistes tingimustes olla. Jah ma saan aru, et laps on haige. Õnneks tuli arst ja ütles, et me võime koju minna. Lubas paberid tuua ja pärast seda olime kiirelt läinud. 

Lapsel pole hetkel midagi viga. Seega muretsemiseks pole põhjust.