Otsimine!

 Kui sul midagi vaja on, siis seda ei ole. Gregoril tuli meelde, et tal on kooli jaoks raamatut vaja. Millal tal see meenus, pärast seda kui rannikult tagasi tulime. Kusjuures seal nägime mitut raamatupoodi. Raamatuga väga kiire ei ole.

Ma olen aastatega selgeks saanud, et kui midagi vaja tuleb kiiresti leida kohta, kust saab. Seega läksin eile (neljapäeval) lähimasse linna raamatupoodi.

Esimene pood, kuhu ma läksin teatas, et neil ei ole. Küsis, millisel koolil see raamat kohustuslik on. Öeldi, et nad tellivad, aga millal raamat tuleb seda nad ei tea.

Ma ei ole siiani arusaanud, miks kool ei võiks raamatupoodi informeerida kohustuslikest raamatutest. Suurem osa koolist käib samas linnas, samas poes. Igakord oodata, millal tellitakse on nõme. Ja see ei ole esimest korda. Kuid vaevalt, et tulevikus midagi muutub.

Teises poes, ei olnud samuti. Kolmandas poes öeldi, et neil oli, aga viimane müüdi hiljuti ära. Lisa pidi saabuma nädala alguses.

Täna (reede) hommikul läksin suurde linna Lleidasse ja seal asuvasse poodi. Väljas puhub juba mitmes päev tugev tuul. Täna kohe eriti tugev, maksimum tuuletugevus on 47 km/h (nii väidab telefoni ilma ennustus). Hea peremees ei aja sellise ilmaga koeragi toast välja. Ja mina pean raamatut ostma minema.

Ma sõidan suure ja raske autoga. Tee peal oli kohati tunne, et tuul lükkab mu lihtsalt teel välja. Kõigutas niimoodi nagu merel oleks. Sellise ilmaga eeldasin, et pargin võimalikult poe lähedale. Poel endal parklat paraku ei ole. Loomulikult ühtegi vaba kohta ei olnud, kah mul üllatus. Natuke kaugemal oli teine parkla ja sain sinna koha. Uks tuli ettevaatlikult avada, et tuul seda minema ei viiks. Kuid minu visadus viis sihile ja jõudsin poodi.

Vaatasin ringi ja ei teadnud, kus kohast ma õige raamatu leian. Leidsin hoopis teenindaja ja küsisin tema käest. Teenindaja teadis täpselt, kus antud raamatu asub. Viis mu riiuli juurde ja ulatas raamatu. Ma olin sellel hetkel sama õnnelik, kui lapsed kinke saades. Lõpuks ometi oli raamat olemas. Kusjuures riiulisse jäi neid piisavalt.

Gregor hakkas raamatut lugema ja see pidi päris „söödav“ olema. Nii ta ise ütles st raamat pidi loetav olema. Hea seegi. Mõnikord peavad nad eriti igavaid ( nende ütluste järgi) lugema. Seega loodetavasti saab Gregor raamatu peagi loetud, Marlen ootab järjekorras. Marlenil ei ole seda vaja lugeda, aga ta ise tahab. Tore, kui lapsed tahavad lugeda.