Vihmavari.

 Kui muidu nalja ei saa, siis tuleb seda ise teha. Loomulikult juhtus kõik täiesti plaaniväliselt.

Kõik sai alguse sellest, et Gregor läks juuksurisse. Kuna juuksur on linnas, siis ma viisin ta sinna. Gregor on juba piisavalt suur ja seega kaasa ma temaga ei läinud. Igaks juhuks küsisin enne, millise soenguga ta tagasi tuleb 🤣. Midagi ekstravagantset tal plaanis ei olnud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et tehti põhimõtteliselt sama soeng nagu alati.

Viimastel päevadel on lõpuks ometi vihma sadanud. Kui Gregor läks juuksurisse läksin mina poodi. Otsustasin minna jala, tihti peale saab linnas jala kiiremini. Lisaks on liikumine tervislik. Vihma natuke tibutas, aga ma ei viitsinud vihmavarju võtta. Poes on vihmavarjuga ebamugav käia. Üldse on paljude poodide sissepääsude juures ämbrid, kuhi saab vihmavarju jätta. Ma ei ole kunagi seda kasutanud. Pole kindel kas vihmavari pärast alles on. Poes käidud jõudsin auto juurde tagasi ja vihma hakkas sadama. Kuna mul oli veel aega mõtlesin vihmavarju võtta ja jalutada. Natuke hiljem helistas Gregor ja teatas, et valmis. Saime auto juures kokku, Gregor istus autosse ja mina panin vihmavarju kinni. Millegipärast see viimane ei tahtnud õnnestuda. Ma olen enne ka seda vihmavarju kasutanud ja pole probleeme olnud. Tõmbasin nii ja nii ja ei midagi. Kutsusin Gregori appi, ei midagi. Liiga kõvasti ei julenud tõmmata, ei tahtnud katki teha. Mis teha? Mõtlesime vihmavarju lahtiselt autosse panna ja Peetri töö juurde minna. Mõte hea, teostus null. Vihmavari nii suur, et autosse ei mahu. Või, siis on auto hoopis väike. Mitte ühtegi moodi ei mahtunud. Meie parkimiskohast oli Peetri töö juurde autoga mõni minut sõita. Loomulikult tuli mul, kellel veel geniaalne idee. Tegin Gregori poolse akna natuke lahti ja andsin vihmavarju tema kätte 😁. Ma ise ei saanud ju autot juhtida ja vihmavarju hoida. Otse loomulikult oli meil vaja mööda linna sõita. Seda küll lühike maa. Kiirus oli ca 25km/h, kuna muidu ei jõudnud vihmavarju hoida. Ülejäänud juhtidel ja jalakäiatel oli kindlasti „tore“ meid vaadata. Õnneks ei olnud politseid kuskil. Vaevalt, et nii sõita tohib. Igatahes jõudsime Peetri töö juurde ja tema arvas, et autoga on midagi juhtinud. Normaalsed inimesed ei hoia ju vihmavarju nii nagu meie seda tegime. Peeter proovis samuti kinni panna ja tal ka ei õnnestunud. Tuleb välja, et keegi on vihmavarju keerutanud ja see on väheke katki. Kas seda korda saab või mitte, ei ole veel selge. Kuigi jah, nii pea ma enam vihmavarju kasutada ei taha.