Käisin koolis.

 Reedel helistas Gregori õpetaja ja kutsus mind vestlusele. Lapsevanemaks olemise juures olemiseks on kõige hullem koolis käimine 🤣. Ei meeldi mulle seal käia. Kord aastas on vist õpetajal kohustus kõigi vanematega kohtuda. Siiani oleme mõned korrad telefoni teel rääkinud. Antud klassijuhataja on neil ainult see aasta ja nii tuleb kohtuda. Reedel mainisin lastele, et esmaspäeval tulen kooli. Erilist reaktsiooni ei järgnenud.

Esmaspäeval olingi kooli juures ja tegin aega parajaks. Kohtumine õpetajaga oli kohe peale vahetundi. Kuna oli vahetund, siis oli terve õu kisavaid lapsi täis 😁. Koolis peaks kehtima vaikuseprintsiip. Läksin värvast sisse ja ukse kõrvalt leidsin Gregori. Igaks juhuks täpsustasin trma õpetaja nime. Tuli välja, et mäletad in õigesti. Õpetajad helistades ei tutvusta ennast kunagi nime pidi. Ütlevad, et nad on lapse nime ja tema õpetaja. Ahjah Gregor oli veidike üllatunud mind nähes 😀.

Läksin kooli sisse ja seal ütlesin, kelle juurde tuli. Mul paluti oodata. Peagi kõlas kell ja lapsed hakkasid sisse tulema. Esimene oli Marlen. Ta vaatad minu poole, keeras pea teisele poole ja kiiresti uuesti minu poole 😄. Selline nägu oli peas nagu oleks kummitust näinud. Oleks ma seda oodata osanud, oleks filminud. Seejärel läks ta kiiresti koos klassiõega trepist üles. Tundus, et klassiõde küsis, mis juhtus. Kuna mingi hetk hiljem nad vaatasid tagasi ja Marlen näitas minu poole.

Ei läinud kaua mööda, kui Marlen saatis sõnumi. „Mis asja sa siin teed?“ „Ma sain peaaegu infarkti.“ 😁🤣. Vastasin miks ma seal olen ja ütlesin, et ma rääkisin sellest. Tuli välja, et tema ei mäleta, mida mina reedel rääkisin. Ja üldse oleksin pidanud meelde tuletama. Marlenil jagus teemat pikemaks ajaks. Veel õhtul koduski kurtis, et tema sain peaaegu infarkti.

Lõpuks jõudis õpetaja ka kohale, hilinemisega seejuures. Ta vabandas, et hiljaks jäi. Mina vastasin, et pole hullu. Mul nagunii kiiret ei ole ja nagu nii midagi head ei räägita. Tavaliselt kutsutakse kooli, kui mingi jama on. Õpetaja oli minu vastusest üllatunud ja ütles, et asi pole üldse nii hull 😀. Üldiselt läheb Gregoril koolis enam vähem. Alati võiks ja saaks paremini. Gregor on lihtsalt laisk ja see ongi peamine põhjus. Hetkel pidid hinded korras olema, kui veerandi lõpuni on vaja kõvasti pingutada. Teisel semestril oli Gregor oma klassis ainuke, kes oma tulemusi parandas. Kooli juures on kõige nõmedam see, et vanemad ei näe hindeid. Kui ma tahan jooksva semestri kohta infot pean õpetajale helistama/kirjutama. Õnneks saab see kooliaasta varsti läbi ja saab närve puhata. Gregoril jääb selles etapis veel üks aasta käia. Eks näis, mis peale seda saab.

Kokkuvõttes läks vestlus positiivselt.