Port Aventura World 2.

 Kohe seal kõrval oli suur ameerikamägi. Peeter ütles, et sinna ta läheb, kuna seal pole keerutamist. Mina lubasin asju valvata 🤣. Tegemist on atraktsiooniga, mis oli 2017.a. Euroopa kõrgeim 72 meetrit. Seejärel ehitati kõrvale Ferrari Land 112 meetrit, läbitakse kiirusel 180 km/h. Maha tulles ütlesid nad kõik, et polnud hullu. Mingi aeg hiljem tahtis Marlen sinna uuesti minna. Ja loomulikult arvas ta, et mina pean temaga kaasa minema. Ma keeldusin pikalt kaasa minemast, no ei meeldi mulle sellised atraktsioonid. Lõpuks lasin ennast kohale vedada. Nagu sellest kõigest veel vähe oleks olnud, siis olid seal ees meie külalapsed 🤣😆. Marlen koguaeg lohutas, et pole hullu ma saan hakkama. Lisas juurde, kui palusid vanemaid ma tean, kes on seda teinud. Kurjam just käis isaga sõitmas. Igatahes istusime toolide peale ja meid pandi sinna kinni. Ma oleks tahtnud maha minna, kuid enam ei saanud. Peeter andis soovituse pea vastu peatuge suruda, muidu pidi pead viskama hakkama. Ma surusin pea peatoe vastu ja hoidsin kramplikult kinni. Tegemist oli minu elu esimese ameerikamägede sõiduga. Ja, siis läksime liikvele. Algus oli tõus mäkke, kõige meeldivam osa kusjuures. Üleval hetk seismist ja, siis läks lahti. Hooga ülevalt alla, järgmisest mäest üles. Ja nii kulges järgmised 2 minutit. Täiesti õudne 🤣. Oli mul vaja sinna ronida. Iseenesest oli kiire ja polnud kõige hullem. Võib olla peab mitu korda sõitma, et sellest mõnu tunda. Mina teist korda proovima ei läinud. Mul olid näpuotsad seisma jäädes täiesti valged, nii kramplikult hoidsin kinni. Kuigi tegelikult pole vaja üldse kinni hoida. Tool hoiab kinni ja midagi ei juhtu. Marlen oli minuga rahul, et ma temaga sõidu kaasa tegin. Ütles, et rohkem ei pea ma tegema midagi, mida ei taha. Ma ise olin ka rahul, er seal ära käisin. Ma olen kindel, kui poleks läinud, oleks kahetsema hakanud. Teistkorda ei läinud ma proovima, kuna mu enesetunne ei olnud kõige parem. Rohtu unustasin ma võtmata ja autosse ei viitsinud minna. Ühesõnaga pea valutas, käis ringi, kõrvus vilises. Ei olnud õige päev minu jaoks. Tähtis oli see, et lastel oleks tore ja meeldejääv päev.

Marlen sai eelnevate atraktsioonide pealt adrenaliini piisavalt, kuid tahtis veel. Seega läksime caida libre ehk vabalangemise juurde ( ma loodan, et nii selle kohta eesti keeles öeldakse). Tegemist on torniga, kuhu sõidetakse toolidega üles. Üleval seistakse hetk ja seejärel langetakse all. Torni kõrgus peaks olema 100 m. Langemiseks jääb mõni sekund enne, kui pidurdama hakatakse. Peale Marleni ei tahtnud meist keegi sinna minna. Tegemist oli atraktsiooniga, kus oli kõige pikema järjekord. Esimene kord tuli ca 10 ja teine kord 20 minutit oodata. Marlen oli väga rahulik, tema on alati kõigeks valmis. Ise ta ütles, kui sealt tagasi tuleb on ta surematu 😆. Ühe toolirea peal istub 4 inimest. Marlen sai mõlemal korral äärmise koha. Üles sõites oli natuke raputanud. Üles jõudes seisis hetke ja seejärel sõitis natuke veel kõrgemale. Üleval oli natuke tool kõikunud tuule käes. Ja, siis läks sõit alla lahti. Loetud sekundid ja oligi kõik. Marlen tuli rahuloleva näoga maha. Talle meeldis ja seepärast ta hiljem teistkorda läks. Midagi hullu ei olevat, kõik käib nii kiiresti. Vaade pidi üleval ilus olema.

Kuradikaevanduse rong oli koht, kuhu ma tahtsin minna. Ma nägin seda kaugelt, aga kuidas sinna saab ei teadnud. Lõpuks jõudsime õigesse kohta. Atraktsioon sarnaneb ameerikamägedele, kui peaks olema rahulikum 🤣. Kuni pole käinud ei tea. Otsustasime sinna kõik koos minna. Istusime vagunitesse ja sõit hakkas, kohe läks sõit alla auku. Seejärel keerutas üles-alla. Ühes kohas keeras külje maapoole, kuid midagi hullu ei olnud.

Seejärel valisid lapsed eelnevast natuke suurema ja võimsam. Seal oli 2 erinevat rada, mõlemad rongid sõitsid kõrvuti, vahepeal teineteisele vastu. Meie seisime Peetriga atraktsiooni kõrval, mis värises rongide sõites 😁. Lapsed oli vaimustuses ja ütlesid, et midagi hullu ei olnud. Tänu sellele jutule õnnestus neil Peeter endiga kaasa meelitada. Peetriga sõideti nö kõige hullemal rajal. Peeter ütles, et polnud kõige „meeldivam“ sõit. Loksutas ja raputas kõvasti. Pärast lapsed ütlesid, et see oli hullem, kui see rada kus nad kahekesi käisid 😁. Peeter oli muidugi vaimustuses selle peale.

Lisaks käisime nö rahulike atraktsioonide peale. Üks neist oli tass, mis keerutas põranda peal. Ma mingi hetk mõtlesin, et äkki hakkab pea ringi käima. Kuid midagi hullu ei olnud.

Üheks minu lemmikuks oli karusell 😁, laste oma. Ma arvasin, et sinna täiskasvanuid ei lubata. Peeter küsis ja nii me lastega sinna läksime. Peeter oli korralik ja ei tulnud meiega. Gregor vaatas terve sõidu telefoni, Marlen tegi selfisid meist ja mina lihtsalt nautisin sõitu. Lootes, et keegi ei näe mind hobuse seljas sõitmas 🤣. Hästi loodetud. Peagi nägin ma meie küla omasid atraktsiooni kõrval seismas. Mõtlesin, et vaatavad ja peavad mind puhta hulluks. Kui meie sõit läbi sai läksid nad ise sinna sõitma 😁.

Meie pere lemmik atraktsioon on autodroom. Alati, kui käime lõbustuspargis sõidame autodega. Seina peal oli paber kirjaga, et otsa sõitmine ei ole lubatud. Meie perest nägin mina ainukesena seda silti, kuid ma ei teinud sellest välja. Me ei lasknud ennast sellest segada ja sõitsime koguaeg üksteisele otsa. Niisama autoga seal sõita pole üldse huvitav. Hooga teistele otsa sõita on küll. Õnneks ei ole kiirused suured ja haiget ei saa. Meie nimetame seda „perekondlikuks asjade klaarimiseks“. Huvitav oli see, et teised ei osanud samuti „lugeda“ ja sõitsid samuti teistele otsa. See oli atraktsioon, kus me kõige rohkem sõite tegime.

Lapsed käisid vee peal ka sõitmas. Meie jätsime minemata, kuna istmed olid märjad. Ei tahtnud riideid märjaks teha, õnneks lapsed jäid suhteliselt kuivaks. Suvel ja soojal ajal võib sellega palju parem sõita olla. Sõit ise polnud suurem asi. Natuke rahuliku kulgemist, seejärel kosest alla ja tagasi. Lastel läks hästi, sest poole tee peal oli purskkaev. Nende sinna jõudes lülitus see välja. Vastasel juhul oleks riided märjaks saanud. Maha tulles oli kõrval kapp, kus sees olles sai riideid kuivatada. Kuna on talvehooaeg, siis ülejäänud veeatraktsioonid olid kinni.

Maiade saladus ehk labürint. See oli koht, kus sai kõige rohkem naerda. Poisid käisid seal, kuni me Marleniga ootasime vabalangemise järjekorras. Mis seal on nad ei öelnud 😡🤣. Läksime uurima, mis seal huvitavat on. Sisse minnes ei saanud kohe aru, kuhu me sattunud oleme. Esimesena jäid silma peeglid, Marlenile meeldib ennast peeglist imetleda. Seega õige koht. Peagi ilmnes, et kõik kohad on peegleid täis. Aru ei saanud, kas on peegel või saab sealt läbi. Marlen ütles, et tema ei tahaks seal peegli pesijana töötada 🤣. Kõige lihtsam oligi käia käed ees, et mitte peaga mööda peeglit joosta. Põhiline oli iseenda peale ehmatamine. Lähed ja järsku tuled kuskilt nurga tagant endale vastu. Või vaatasid, et inimesed on sinu ees, aga tegelikult olid selja taga. Kolm korda jõudsime sissepääsu juurde, kuid alla me ei andnud. Käisime ringi ja itsitasime nagu segased 🤣. Lõpuks ütlesin, et lähme koguaeg paremale, kuna kuskil peab väljapääs olema. Jõudsime ruumi, kus oli teistsugune põrand ja peagi jõudsime kardinate juurde. Ühe taga oli peegel, teisel kivi sein, kolmandal pime tühi ruum. Marlen arvas, et see pole õige koht. Mina leidsin, et paneme taskulambi tööle ja lähme pimedasse ruumi. Valgust oli vaja, et veenduda selles, et ruum ob tühi. Pole ju vaja, et mõni kuju meid pool surnuks ehmatab 😁. Ruum oli tühi ja edasi minnes ilmnes, et tegime õige otsuse. Välja saime, ei läinudki päästemeeskonda vaja. 😁🤣

Käisime ka rongiga sõitmas. Rong teeb tervele pargile tiiru peale. Erinevates kohtades on peatused. Me sõitsime rongiga, et vahepeal jalgu puhata. Terve päeva peale tuli mul 19000 sammu.

Territooriumil on ka söögikohad ja poed. Hinnaklass sõltub kohast, kuhu minna. Meie söömas ei käinud, esiteks polnud mõtet selle peale aega kulutada ja teiseks polnud kõht tühi. Juua ostsime küll ja see oli suhteliselt kallis. 0,5 l veepudel maksis 2.60. Poodides müüdi maiustusi ja erinevaid meeneid koha logodega. Tassid, t-särgid, fliisid jne.

Tegevust jagus terveks päevaks. Kuna on madalhooaeg, siis sai kõikide atraktsioonide peale kiiresti. Suvel pidid järjekorrad väga pikad olema. Meie jäime rahule sellega, et ei pidanud suuremat osa päevast järjekordades veetma. Kas me sinna kunagi veel läheme, seda näitab aeg.

Pildid tulevad järgmises postituses.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Kaal.

Kool.

Kolm nädalat.