Viimane.

Viimane pirukas, võileib, tilk piima või mahla. Vahet ei ole millise toidu või joogiga on tegemist. Oluline on just see, et viimast ei taha kunagi keegi võtta. Väljaarvatud viimane komm kausis.

Ma ei ole kunagi teistele küsinud, kuidas neil viimaste asjadega on, kuid huvipärast peaks seda tegema. Igatahes meie kodus on nii, et viimast ei taha keegi võtta. Põhjus on ju väga lihtne. Kui võtad viimase pead taldriku puhtaks pesema. Või hoopis pakendi prügikasti panema. Ja need tegevused on täiesti mõeldamatud. Vähemalt meie lapsed ei suuda või ei taha seda kunagi teha. Täiesti ebanormaalne olukord. Vahel on laua peal mitu viimasega asja ja keegi ei jaksa enam süüa-juua. Vahel vaatan ma sügavkülma ja ei leia seal ruumi, kuhu toitu panna. Selle eest on seal mitu karpi jäätisega. Kui need lahti teha on igas karbis mõni lusika täis. Jälle ei jää muud üle, kui kõik ühte karpi panna. Piimapakis on alati tilk piima. Mahlapakk laiutab kapi peal samuti viimase tilgaga. Miks, sellest ei saa ma aru. Lapsed teevad nägu, et nemad ei saa üldse aru, miks ma midagi ütlen. Jäätise kohta öeldakse, et mina sõin enda oma ära. See, mis järgi mulle üldse ei maitse. Huvitav küll, miks ma neid nö mitte lemmikuid söömas olen näinud. Ju ma ei näe hästi. Seega on lastel alati loogiline seletus kõigele olemas. Ja mina olen see, kes peab viimaste asjadega tegelema ja pärast koristama.

Mind ajendase sellest kirjutama järjekordne viimane. Kolmapäeva õhtul tegi Marlen pannkooke (täna on laupäev). Jälle see viimane kook on jätkuvalt taldrikul. Moosipurk, kus on lusika täis moosi seisab koos lusikaga kõrval. Ma „põnevusega ootan“, millal need ära koristatakse. Mina kooki ei tahtnud ja ei söönud. Kas mina pean koristama? Ei pea. Ma pole isegi küsinud kaua veel. Vahel on targem vait olla. Ükskord panin samuti oma kannatuse proovile, vist läks nädal. Ja, siis küsis Peeter lastelt kaua veel. Vaatame kaua läheb.