Tervislik seisund 8.

Kui keegi küsib, kuidas tervis vastan, elus. Ma ei viitsi enam vastata, kuidas ma ennast tunnen. Tunne on selline, et mingit tunnet ei olegi. Vaatamata sellele, et olen pikalt haige olnud pole midagi paremuse poole läinud. Mulle hakkab tundub, et ei lähe ka, kui keegi midagi ette ei võta. Kuid, kes peaks ette võtma? Kas mina või arstid? 

Mul on viimaste nädalate jooksul 3 arstivisiiti olnud. Neuroloog, tööandja poolse kindlustuse arst ja perearst.

Kõige esimene oli kaua oodatus neuroloog. Viimati käisin tema juures juulis, seega mõned kuud on mööda läinud. Kõige pealt sain oodata, nagu ikka. Täiesti lootusetu on õigel ajal arsti kabinetti saada. Ootamine on minu väga nõrk koht, mulle ei meeldi oodata. Lõpuks sain kabinetti ja hakkasin „tavalistele“ küsimustele vastama. Lisaks ütlesin, et tema kirjutatud rohi ei sobi mulle. Tuli välja, et antud rohi ei sobigi kõigile. Tore teada! Neuroloog tegin kokkuvõtte, et mul on tõenäoliselt migreen. Seda on nö küsimärgiga varem ka pakutud. Kuid ma uurisin dr. Googeli käest ja migreen ei saa nii kaua kesta. Igatahes ei hakanud ma arstiga vaidlema. Lõppude lõppuks on tema meditsiini õppinud ja mina mitte. Sain „katsetamiseks“ uued rohud. Lisaks kirjutati perearsti jaoks teade, et kui need rohud ei sobi, siis proovin järgmisi. Nagu katsejänes olen. Samuti sain valuvaigistid, mida võin võtta maksimum 2 tükki päevas ja 10 korda kuus. Heal juhul 10 päeva kuus saaks ma ilma hakkama. Eks ma püüan vähem tablette võtta. Lõpuks hakkavad need mulle halvasti mõjuma ja saan maohaavad. Ahjah järgmine neuroloogi visiit on juba juulis.

Mõned päevad hiljem oli visiit tööandja kindlustuse arsti juurde. Täiesti mõttetu koht, kuid ma pean seal käima. Hetkel on nemad need, kes mulle maksavad. Korraliku patsiendina olin nagu ikka natuke varem kohal. Mõtlesin, kui kaua mul seekord oodata lastakse. 10 minutit oli üle aja läinud, kui vastuvõtulaua töötaja läks arsti minu kohal olekust informeerima. Arst oli oma kabinetis üksinda. Sisse mind ei kutsutud. Sinna läks hoopis nende enda töötaja. Kulus veel 10 minutit, kui ta välja tuli ja ütles arstile, et ma ootan. Seejärel juhtus ima ja mul lubati siseneda, kõigest 20 minutit ootamist. Selleks hetkeks olin ma juba natuke ärritunud, et pean põhjuseta ootama. Mulle ei meeldu oodata. Jälle pidin arstile rääkima, kuidas ma ennast tunnen. Suur oli tema imestus, et ma ei olegi vahepeal terveks saanud. Täiesti mõttetu ja ebameeldiv arst. Tema arvates ei ole mul midagi viga, välja ta seda muidugi ei saa öelda. Kuid mina loen seda tema suhtumisest ja olekust välja. Igatahes saime jutud räägitud ja tagasi pean minema märtsi lõpus. Seda juhul, kui haiguslehel olen. Viimast rõhutati eriti. Vähemalt sain käidud ja selleks korraks ühelpool.

Jäi veel visiit perearsti juurde. Mul oli hommikul esimene aega ja jälle sain oodata. Seekord on täiesti ootamise eri. Rääkisin neuroloogi poolt kirjutatud tablettidest, mis mulle jälle ei sobi. Ma olin neid selleks ajaks 10 päeva võtnud ja esimesed tulemused olid käes. Üldine olukord läks igapäevaga halvemaks, peavalud olid tugevamad, pea käis rohkem ringi. Lisaks tekkisid mul tõsised mälu probleemid, ma lihtsalt ei mäleta. Täiesti õudne. Nii järsku ei saanud alzheimer tekkida. Miskit oli veel, aga ma ei mäleta. Perearst ütles, et neid rohtusid enam ei võta. Kirjutas neuroloogi poolt määratud teised rohud välja. Loodetavasti need ei tekita kõrval nähtusid. Haiguslehte pikendati märtsi alguseni. Lisaks küsisin aja silmaarsti juurde. Ma näen viimasel ajal kehvasti ja seega tuleb kontrolli minna. Samas ei saa välistada, et minu tervise probleemid on tingitud silmadest. Silmaarstini on veel aega ja eks, siis näis mis öeldakse. Seni võtan uusi tablette ja loodan parimat. Perearst soovitas, et kui vaja läheksin EMO-sse. Ma üks päev isegi mõtlesin sinna minna. Püüan hetkel rahulikult võtta ja vaadata, mis saab. Kuigi need valud ja pearinglus on mind täiesti ära väsitanud. Ju, siis on seda kõike millekski vaja. Milleks, see selgub kunagi hiljem.