Muutused?

Hetkel ma ei tea, kas see teema üldse blogisse jõuab. Pigem panen enda jaoks asjad kirja. Eks tuleb oodata-vaadata, kuidas asjad kujunevad.

29.08.2022.a. Täna oli Peetril vestlus ülemusega, õige oleks öelda, et ülemus rääkis tulevikust. Nimelt pidi töökojale, kus Peeter töötab nö uus tahtja olema. Kusjuures see ei ole esimest korda. Mingiaeg tagasi tahtsid ühed samuti osa sellest töökojast saada. Kuna hinnas ei jõutud kokkuleppele, siis jäi tehing ära. Nüüd on keegi uus sama teemaga välja tulnud. Ülemus ei öelnud või ei teadnud, mida seal tegema hakatakse. Ja samuti polnud kindel kas nad Peetrit tahavad. Pigem ei taha. Ülemus ütles, et tema tahaks, et Peeter tema juurde jääks. Kuidas või, kus kohas ta töötama hakkaks seda ei tea. Hetkel on nagunii kogu teema puht hüpoteetiline. Võimalik, et sellest tehingust ei tule midagi välja. Aga, mis saab, kui tuleb? 

Ausalt öeldes kogu see jutt mõjus ehmatavalt. Samas ei oleks ju muutused halvad. Mul hakkasid mõtted peas kohe keerlema, koos peavaluga. Muutuste kohapealt on 2 varianti a) jääda siia kus oleme ja uus töö otsida b) kolida kuhugi uude kohta ja puhtalt lehelt alustada. Hetkel oleks kõikideks muutusteks halb aeg, kuna kohe algab kool. 

Seega puudub mul ettekujutus, mis teha. Hetkel ei ole peale ootamise midagi teha. Kuid mulle tundub, et mingi idee võiks olla juhuks kui... Ma olen ju koguaeg tahtnud kolida ja tahan siiani. Ja see oleks ideaalne võimalus mugavustsoonist välja tulla. Lihtsalt kogu see planeerimine, mis tuleb sel juhul ette võtta. A) elamine, b) töö, c) kool. Ei midagi keerulist, ei pea ju täiesti teise riigi otsa kolima. Piisab mõnest sajast kilomeetrist 🤣. Ideaalis oleks Katalooniast ära kolida. Kohti, kuhu minna leiab...võib- olla. Hea küll ma ei mõtle selle peale vaatame, mis tulevik toob. Ma võin ju planeerida, aga kõik jääb samaks. Mis selle mõte oleks? Aja ja närvide raiskamine. 

31.08.2022.a.

Täna tuli välja, et töökoda pidid tahtma samad inimesed, kes eelmine kord. Nende otsus, kas võtavad töökoja või mitte tuleb 01.10.2022.a. Kõik sõltub kas nad on nõus maksma küsitatavat hinda. Peeter ja sekretär peaks nö kaubaga kaasa minema. Kas uus firma nad võtab ei tea keegi. Peetri ja sekretäri jaoks on olulisem, et vana tööandja hoopis nendega lepingud lõpetaks. Seda selleks, et nad rahadest ilma ei jääks. Vaatame, mis saab. Potentsiaalne uus omanik võib mitte tulla. Seega muretseme, siis kui aeg käes.

23.09.2022.a. Täna tuli ülemus Peetriga rääkima. Läbirääkimised pidid olema lõppfaasis. Mingid pisiasjad pidid jäänud olema. Mis täpselt või kaua veel läheb ei öeldud. Igatahes sai Peeter teada, et ülemus oli teda uuele omanikule kiitnud. Öelnud, et tema on Peetri tööga rahul. Väidetavalt pidi uus omanik tahtma Peetrit enda juurde tööle. Ütles, et uus firma teeb Peetriga lepingu. Seda, et vana firma peab lepingu lõpetama, sellest ei räägitud. Kogu olukord on natuke naljakas. Esiteks peab vana firma kõige pealt lepingu lõpetama. Seda ülemus teha ei taha. Tema tahaks nö üleviimist teise firmasse. Nii pääseks tema rahade maksmisest. Kuid tegemist ei ole väikse summaga. Lasta nahka üle kõrvade tõmmata...jääb ära. Teiseks pole uus omanik Peetriga poolt sõnagi vahetanud. Ühesõnaga on kogu olukord keeruline. 

Eelmine aasta pandi nende firma teine töökoda kinni. Müüdi samamoodi maha ja ka seal olid töötajad. Ülemus rääkis neile sama juttu nagu Peetrile. Kordagi ei rääkinud lepingu lõpetamisest, vaid uue sõlmimisest. Ta ei tahtnud juba neile rahasid välja maksta. Tegi töötajatele isegi nö super pakkumise, et maksan pool. Tükk aega kangutasid, aga lõpuks maksis kõik välja. Vaadates kogu olukorda, siis on sama olukord meid ees ootamas. Lisaks ei saa kindel olla, et uus firma üldse tahab töötajaid üle võtta. Praegu on see olukord, et Peeter ja sekretär peavad mõlemad rõhuma lepingu lõpetamisele. Seda kas uude firmasse tööle minna või mitte on hiljem aega vaadata. Kõigepealt tuleb uue omanikuga rääkida ja vaadata, mida pakutakse. Töö kohti on igapool ja vaevalt Peeter tööta jääb. Mida me edasi teeme pole selge, lõpetame kõigepealt vana ära ja, siis vaatame.

20.10.2022.a. Aeg läheb ja midagi ei toimu. Närvi ajab see lõputu ootamine. Täna enne lõunale tulekut oli keegi koos ülemusega tulnud. Peeter arvas, et need on samad, kes enne käisid. 

Õhul oli ülemus käinud ja jälle rääkinud. Käinud olid hoopis ühed teised. Neil pidi samal poligonil üks hoone juba olema. Kuid neil on lisa ruumi vaja. See kus Peeter töötab on üks parimaid terve poligoni peale. Suur, avar, valge, loogiliselt üles ehitatud. Esimesel korrusel on suur töökoda, kabinetid ja ladu. Üleval on pesemisruumid ja söögituba. Teistes hoonetes pidi vastupidi olema. Kas uued võtavad hoone või mitte, ei ole veel teada. Nemad pidid tühja hoonet tahtma st kõik tuleb ära viia. Ülemus oligi paanikas olnud, et kuhu ta kõik mahutab. Seal, kus neil autod seisavad on üks majaga, aga ruumiga läheb kitsaks. Peeter ainult naeris ülemuse paanika peale. Pole tema mure kuhu kõik panna. No tegelikult natuke ikka on. Tema on see, kes hakkan töökoda tühjaks tegema. Elame näeme, kas seekord läheb tehinguks.

Veebruar 2023.a. siiani pole midagi toimunud. Kõige rohkem teeb mul hinge täis meie endi käitumine...liigne kiirustamine. Peetril oli eelnevatest aastatest jäänud välja võtmata puhkusepäevi. Lisaks oli terve eelmise aasta eest täispuhkus võtmata. Mõtlesime, et ei  pruugi lõpu korral kõikide päevade eest raha saada. Ülemus on vahel „imelik“ ja võib öelda, et need on nö aegunudpäevad. Sellepärast otsustasime eelnevate aastate päevade eest raha välja võtta. Selle peale, et võiks lihtsalt puhata need päevad me ei tulnud. Me teadsime, et loetud päevad veel ja, siis aega puhata. Igatahes saime õppetunni, et pole mõtet kiirustada.