Spontaansus.

Mulle ei meeldi kunagi liiga pikalt asju ette planeerida. Selle peale öeldakse „inimene plaanib, jumal naerab“. Ja nii ongi. Nagu mingi plaan on, kohe juhtub midagi ja plaanitu jääb ära. Seepärast meeldib mulle spontaanselt tegutsed. Paraku alati see ei õnnestu ja, kui õnnestub võib ka aia taha minna.

Igatahes olen ma ammu, kes seda mäletab, kui kaua tahtnud doonoriks minna. Ma tean, kui oluline on, et haiglatel oleks piisavalt vere varusid. Olen selle teemaga korduvalt kokku puutunud . Ja olen südamest tänulik kõigile, kes on verd andnud, mida meile on antud. Tegemist on väikse asjaga, aga see on ääretult oluline.

Vaatasin, et meil saab linnas anda, aga tuleb aeg panna, millal tahad minna. Ausalt öeldes võiks selline koht ilma aja broneerimiseta töötada. Seepärast on mul siiani käimata.

Üks päev käisime Zaragozas ja kõik muutus. Läksime poodi ja Peeter rääkis, et kõige kindlam koht vereuuringuteks on siin. Mitte midagi ei saanud aru. Seletas ta, siis nagu „lollie“. Näe seal võetakse verd ja nemad kontrollivad alati kõik üle. Mulle polnud vaja mitu korda öelda. Seadsin sammud sinna poole.

Kõigepealt tuli täita ankeet, oma nimi, isikuandmed ja terve rida tervise küsimusi. Neile vastatud tuli oodata järjekorras. Arst/õde vaatas paberi üle ja mõõtis hemoglobiini taset. Mul oli see 146, seega täiesti normis. Arst/õde küsis, kust ma pärit olen. Tuli välja, et tema on Moldaavlane. Ma olen siin päris mitme moldaavlasega juba kohtunud. Rääkisime mõned sõnad juttu. Põhiteemaks oli sõda ja see, et mõlemad riigid kardavad järgmised olla. Lõpuks ometi keegi, kes ei öelnud, et NATO kaitseb. Nii ütlevad kohalikud. Hea küll see selleks. Järgmisena istusin voodi peale ja mulle pakuti juua. Valikus oli ananassi või apelsinimahl. Ma valisin esimese. Seejärel tuli õde, pani zgutti, puhastas käe ja nõel oligi veenis. Töö kiire ja korralik. Mina pidin kätt kinni suruma ja lahti tegema ja lihtsalt istuma. Kogu protseduuri ajal ei tundnud ma mitte midagi. Kokku võeti 469 ml verd ja selleks kulus natuke alla 8 minuti. Ekraani pealt nägin, kui palju ma kergemaks jäin 😁. Nõel võeti välja ja paluti loetud minutid istuda. Mina oleks kohe võinud püsti tõusta ja minema minna. Kuid tuleb meedikuid kuulata. Kuna ma millegi üle ei kurtnud lubati ca 5 minutit hiljem lahkuda. Kaasa sain pudeli vett ja võileiva, lisaks pakuti kinopiletit. Kuna olime kodus kaugel, siis palusin kinopilet kellegile teisele anda. Üldse ei olnud minu jaoks oluline midagi saada. Palju tähtsam oli midagi olulist anda. Kunagi ei tea, millal meil endil võib vereülekannet vaja minna. Seepärast ongi oluline doonoriks olla. Mina lähen kindlasti uuesti, kui aeg täis. Vereloovutuste vaheline intervall peab olema minimaalselt 60 päeva, naistel soovituslikult 90 päeva (naised ei tohi aastas üle 4 korra verd loovutada). Nii, et 4 korda aastas hakkan verd loovutama.