EMO

 Mulle tundub, et me peaksime saama erakorralise meditsiiniosakonna kliendikaardi. Kuidagi palju käime seal.

Viimati sai eile õhtul käidud. Seekord oli Gregor see, kellega käisime. Nimelt on Gregoril juba pikemat aega probleemiks pöial. Ta suudab seda pidevalt vigastada (ma ei tea kas see on õige sõna). Igatahes on pöial paistes, valus ja korralikult liigutada ei saa. Nii me emo poole jälle sammud seadsime. Meil on valida kahe emo vahel. Erinevus on see, et ühes saab kiiresti, teises on 3 tundi miinimum kindlustatud. Väike aga on veel. Kiiremas kohas saab röntgenit teha tööpäevadel kella 5, nädalavahetusel ei saa üldse. Kuna me läksime tööpäeval, siis valisime kiirema koha. Kõige pealt anti mulle uus mask, kuna peab olema kirurgiline. Mina kasutan riidest ja see ei sobi. Ütlesime miks tulime, võeti haigekassakaart, registreeriti, anti kaart tagasi ja paluti oodata. Mõned minutid ootamist ja saime arsti juurde. Arst vaatas ja esitas Gregorile küsimusi. Tuli välja, et tegemist on põrutusega ja näpp pannakse kinni. Pöidla alla pandi tugi ja öeldi, et nädala peab nii olema. Kui paremaks ei lähe, siis peame tagasi minema. Kokku läks meil ca 15 minutit.

Ma vaatasin enne facebookis oma mälestusi ja tuli välja, et 3 aastat tagasi käisime ka emos. Me käisime 48 tunni jooksul lausa kaks korda. Esimene kord Marleniga, kes jooksis toas ja tegi jalale haiget. Emos tehti pilt ja öeldi, et nihestus. Jalg pandi 3 nädalaks kipsi. Kaks päeva hiljem mängis Gregor sõbra ja tema isaga jalgpalli. Gregor sai sõbra isa löödud palliga vastu pöialt. Pöial käis tagurpidi, läks paiste ja liigutada ei saanud. Nii me jälle emosse läksime. Katki õnneks ei olnud, vaid tugev põrutus. Pandi tugevdus pöidla alla ja seoti kinni. 

Mõlemad korrad on olnud lihavõttete ajal. Tundub, et see ei ole meie püha.

Neid emos käimisi on meil kõigil olnud. Kuid ma ei hakka neid kõiki kirja panema.