Kakerdaja raba.

 Ühel hommikul helises mul telefon. Esitati konkreetne küsimus „ Kas rabasse tahad minna?“ Loomulikult oli vastus ja, seda me kõigi 4 poolt. 2 väiksemat eriti vaimustuses ei olnud, aga pääsu polnud neilgi.

Raba kogemus on minul praktiliselt olematu. Üks aasta käisime Pääsküla rabas, kui see oli hoopis midagi muud. Peeter on varem marjul rabas käinud ja seega kogemus olemas.

Meid taheti rabasse viia päikesetõusuks. Mis omakorda tähendas väga varajast ärkamist. Õhtul loomulikult uni ei tulnud. Lisaks kõigele helistas poole ööajal üks sõber. Ja seda kõike tänu sellele, et jätsin ükskord telefoni lennureziimile panemata. Tavaliselt ei lase ma ennast magamise ajal segada.

Igatahes oli äratus natuke peale kella 3. Üllataval kombel olid kõik kiirelt üleval ja keegi ei vingunud. Kiirelt riidesse, õhtul valmis tehtud võileivad kotti ja teele. Tee peal käisime tanklast läbi ja võtsime kohvi. Sõit jätkus raba poole. Poolel teel saime giididega kokku. Ja nii me lõpuks Kakerdaja rabasse jõudsime. Väljas oli veel hämar, kui laudteed mööda minema hakkasime. Selleks, et huvitavam oleks viidi meid laugaste vahele. Kui professionaalidega minna pole ohtu sisse vajuda. Meie teejuhid on seal korduvalt käinud ja kõik rajad on tuttavad. Jõusime päikesetõusu ajaks rabajärve äärde. Kahjuks läks nii, et päike tõusis, aga jäi pilvede taha. Seega värvide mäng jäi tollel hommikul nägemata. Kuid me ei lasknud tujul sellest langeda. Vaated oli võimsad ja pilte sai palju tehtud. Sellest eest suurim positiivsus oli rabas valitsev vaikus ja puhtus. Tavaliselt on kõik kohad prahti täis, kuid seal ainult puutumata loodus.

Meie matk kokku oli 6 km ja selleks kulus ca 4 tundi. Meie jäime käiguga rahule ja kindlasti läheme teinekordki. Mina isiklikult tahaks värvide mängu päikesetõusul näha. Kuid see kõik jääb oma korda ootama.