Arstid, tervislik seisund.

Viimasest komisjonis käimisest oli möödas 3 kuud, kui sain uue kirja. Kuu pärast ootas uus visiit. Kusjuures kõigest 4 kuud peale viimast korda. Tegelikult sain eelmine kord 6 kuud pikendust. Seega üks ebameeldiv käik oli ootamas.

Lõpuks jõudis päev kätte ja läksin kohale. Ukse taga lasti mul pikalt oodata. Ma kella ei vaadanud. Selle eest oli enesetunne tõeliselt kehva. Kutsuti sisse ja ootamas oli vanem ja teine noorem arst. Küsiti enesetunde kohta ja seejärel rääkisid nad enamuse aega omavahel. Minuga suheldi minimaalselt. Peavalude kohta ei öeldud midagi, pearingluse kohta küll. Küsiti, millal mulle viimane vereanalüüs tehti. Minu andmeid uurides ilmnes, et 2017.a., siis olid kõik näitajad korras. Nemad leidsid, et kuna 6 aastat tagasi oli korras, siis järelikult on praegu ka. Kusjuures enne kahtlustasid, et äkki mul on aneemia. Seega uut analüüsi tegema ei hakata. Kokkuvõttes öeldi, et kuu jooksul tuleb vastus, kas tööle või puue. Läks mööda 2 päeva, kui tuli kiri, et tööle. Samas oli juures, et 180 päeva jooksul sama probleemiga arstile pöördudes saan puude. Ma ei vaja mitte puuet, vaid põhjust, miks mul pea valutab ja ringi käib. Kuid see on liiga raske nende jaoks.

Läks mööda kuskil kuu, kui sain töökohast sõnumi. Tuli välja, et ma oleks pidanud neid informeerima haiguslehe lõpetamisest. Ja üldse pean ma tööle minema. Uhh ma ei teadnud, et pean neid informeerima. Minu meelest oleks nad võinud mind hoopis lahti lasta, kuid see oleks liiga lihtne olnud. Nii ma paar päeva hiljem tööle läksin. Ausalt öeldes oleksin kuhu iganes läinud, kui tööle. Hirm oli suur, mis öeldakse. Kella pealt vaatasin pulssi ja see oli 95. Õnneks suhtuti suhteliselt viisakalt ja pandi tööle. Alguses ei olnud eriti hull, ma olin enne mõned tabletid ka võtnud. Kuid mida aeg edasi seda halvem hakkas. Pidev masinate müra, sõitvad ja tuututavad tõstukid, ülikiirelt liikuv puuvili, mis tuli kastidesse panna. Kuidagi sain selle päeva üle elatud ja järgmine päev pidin uuesti minema. Järgmine hommik oli mul tõeliselt halb olla ja nii ma EMO ukse tagant ennast leidsin. Seal käis kõik kiirelt. Mõõdeti vererõhku, mis oli 140/88 (mul on tavaliselt madal vererõhk) ja öeldi, et vererõhk on korras. Pulss oli kuskil 100 juures. Kõik korras. Tehti valuvaigistav süst ja kõik. Küsiti, kas soovin tööle minna või haiguslehte. Mulle tundus, et ma ei suuda tööle minna ja seega küsisin haiguslehte. Tuli välja, et seda nad ei saa mulle anda, kuna teine ametkond saab seda teha (see, kus ma komisjonis käisin). Soovitati perearstiga rääkida, et äkki tema saab anda. Peale seda läksin perearsti juurde. Tuli välja, et tema ei saa samuti midagi teha. Andis soovituse antud kohta helistada ja uut visiiti küsida. Helistasin sinna ja sattusin automaatvastaja otsa. Lõpuks sain oma andmed sisestatud ja öeldi päev, millal minuga ühendust võetakse. Nii ei jäänud muud üle, kui tööjuurde minna. Rääkisin neile oma loo ja nemad teatasid, et täna (too päev) on hooaja viimane tööpäev. Seega lõpetati minuga töösuhe seoses hooaja lõppemisega. Kuid nagu ma arusaan jäin ma ikka nende töötajaks ja kevadel pean jälle sinna minema. Pean vaatama, kuidas neist lahti saan. Fakt on see, et tagasi sinna minna ma ei taha. Käisin ühe päeva tööl ja mu tervis muutus kohe halvemaks. Minu jaoks on minu tervis olulisem, kui antud töökoht.

Perearst saatis kogu info mu tervislikuseisundi kohta ära. Ja nüüd tuleb oodata, mis saab, kui üldse saab. Tahaks ükskord ometi neist peavaludest lahti saada. See kuu on neuroloogi aeg ja äkki tema hakkab põhjust otsima. Kuigi ma kahtlen. Viimati oli valida, kas uued tabletid või botox. Tookord valisin tabletid ja jään seekord sama valiku juurde. Ma olen piisavalt uurinud botoxi kohta ja see ei anna loodetud tulemusi. Lihtsalt tuleb põhjus leida ja, siis ravima hakata. Nagu näha rohtudega katsetamine ei mõju. Kuidas see arstile selgeks teha, ma veel ei tea. Eks näis, mis saab.