Seiklemas.
Meil on väljas tõeline suvi, homme tuleb 43°c sooja. Täna oli mul plaanis rahulik õhtupoolik kodus. Vaatasin telekat, kui Peeter helistas ja küsis, kas ma higistama tahan tulla. Selline kõne tähendab, et ta läheb kuhugi ja kutsub mind kaasa. Higistama sellepärast, et kaubikus puudub konditsioneer/ kliima. Samuti ei tööta tavaline õhusüsteem. Seega kaubikus on „natuke“ soe 😆. Tuleb sõita aknad lahti nii palju, kui saab. Palju ei saa, kuna tuul hakkab kõrvus vilisema. Nii, et kutse tõeliselt romantilisele väljasõidule.
Peeter tuli mulle järgi ja sõit võis alata. Meilt sihtkohta oli 125 km, seega kiire sõit. Kuid kaubikuga ei saa lisaks kõigele kiiresti sõita. Nimelt kehtib kiirusepiirang. Pole hullu, saabki rohkem ringi vaadata. Seda enam, et kõrgelt näeb paremini. Kõige selle vaatamise kõrval, oli kõige „ nauditavam“ kuumus. Aknad olid lahti ja tuul vilises kõrvus. Vahepeal läks pilve, parim osa teest 😅. Kilomeetrid läksid kiirelt ja peagi olime kohal. Peeter läks uurima, mis autol viga. Nimelt kaob koguaeg jahutusvedelik. Iga 5 km järel tuleb 5 liitrit lisada. Mitte kuskilt välja ei jookse. Peeter uuris siit ja sealt ja valas jahutusvedelikku peale. Autojuht püüdis talle selgeks teha, et Peeter ei tea autoremondist midagi ja ei mõista tema probleemi. Kui ei näe, mis probleemi tekitab, siis on raske seda parandada. Autojuht on mustanahaline ja temaga on koguaeg probleemid. Peeter täitis paagi, andis juhile korralduse edasi sõita. Ja ca 5 km pärast või, kui leiab koha seisma jääda. Meie sõitsime tema järgi. Seisma jäädes ilmnes, et jälle armatuuris kella karjuvad ja jahutusvedelik kadunud 😡. Jälle kabiin püsti ja tööle. Seekord läks hästi ja ilmnes, et lõdvik on katki. Kusjuures enne ei olnud näha. Lõdvik vahetatud, paak täidetud ja sõit jätkus. Meie sõitsime koguaeg kodust kaugemale. Peagi tuli järgmine peatus , selleks hetkeks oli olukord kontrolli all. Meie pidime otsa kodupoole keerama ja juht edasi sõitma. Otsisime kohta, kus saaks tagasipöörde teha, kui tuli kõne. Jälle vedelik kadunud ja kella karjuvad. Õnneks olime suhteliselt lähedal. Taaskord jäime kiirtee peal seisma, seal ei tohi seista. Väike ülevaatus ja otsus, et tuleb rahulikum koht leida. Peeter teatas, et ta läheb juhiga ja mina sõidan neile järgi. Pärast Peeter ei jõudnud ära imestada, miks ta koguaeg juhiga ei läinud. Seal autos oli ju konditsioneer 🤣. Ma olen selle kaubikuga täpselt 1 kord sõitnud 10 meetrit, töökojas. Kuna mul valikut polnud istusin rooli ja sõitsin. Sain hakkama, ei saanud ju mustanahalise ees häbisse jääda. Lõpuks leiti koht seisma jäämiseks. Kiire ülevaatus näitas, et vedelik on alles. Suurim tõenäosus on, et andur on katki. Seda kaasas ei olnud. Juht sai korralduse kontrollida vedeliku taset ja edasi sõita. Juht küsis Peetri numbrit, et vajadusel helistada. Peeter seda talle ei andnud, kuna tegemist on isikliku numbriga. Kui juhil on probleem helistab ta ülemusele, kes võtab Peetriga ühendust. Ei saa kõigile oma numbrit jagada.
See jäi viimaseks korraks, kui pidime auto juurde sõitma. Saime lõpuks nina kodupoole keeratud. Vahepeal käisin poest läbi ja võtsin mõned crossiandid söömiseks. Kõht läks pika tee peale tühjaks ja üldse oli õhtusöögiaeg. Tagasi sõit läks kiiresti, päike läks looja ja sai aknad kinni panna. Jahe dušš reisi lõpus oli kõige parem. Nagu oleks saunalavalt pesema läinud. Koju jõudes olime mõlemad väsinud, päev oli pikk.
Üks millest ma kunagi aru ei saa, miks autod lähevad katki eemal tsivilisatsioonist. Miks ei juhtu see, kuskil linna lähedal? Võõras linnas võiks ju kiire osturetke teha. Kus saa sellega, et mul nii hästi läheks. Alati on probleemid maantee ääres, kus peab kraavipervel seisma. Muidu on oht auto alla jääda. Samuti ei juhtu autodega midagi rannikul, alati mägede pool. Näete jah, kui raske elu mul on 😆?
Kommentaarid
Postita kommentaar