Naabrid.

 Oma elu jooksul on mul õnnestunud päris mitmes kohas elada. Naabreid on olnud piisavalt, meeldivaid ja ebameeldivaid. Kuid millised on kõige hullemad naabrid? Selle püüangi välja selgitada.

Esimene koht, kus me Peetriga elasime oli korter eramajas. Peetri pere oli seal aastaid elanud ja seega maja elu ja elanikega tuttav. Selleks ajaks, kui meie sinna kolisime elas seal üksik vana naine. Mulle tundus ta alguses kena ja meeldiv inimene. Kuigi mulle tehti kohe selgeks, et ära midagi head oota. Suhteliselt kiiresti ilmneski, et tegemist on õela ja kibestunud isikuga. Kõikjal rääkis ta, kuidas tema ainult teeb ja näeb vaeva. Meie ei tee midagi. Midagi me hoovis teha ei tohtinud kohe saime sõimata. Näiteks üks aasta tegime tulbi peenra. Tulbid hakkasid õitsema ja need niideti vikatiga maha 🤬. Või teine näide. Mul oli karupeadega karvased sussid. Pesin need puhtaks ja panin õue nöörile kuivama. Ise läksime kodust ära. Õhtul läksin susse ära korjama ja need olid briljantrohelisega üle valatud. Kolmas näide. Meie akna all oli keldriaken. Nagu korralikes kohtades tehakse keldriaken kevadel tuulutamiseks lahti. Meie julgesime seda kevadel teha ja saime sõimata, et rikume tema kartulid ära. Järgmine aasta ootasime, millal naaber ise keldriakna lahti teeb. Uskumatu, aga septembri keskel see juba juhtus. Ei tasu vist mainida, et kelder hallitas ja meie seda ei kasutanud. Pidasime seal mõned aastad vastu.

Seejärel kolisime kortermajja ja seal olid head naabrid. Meie trepikojas oli 15 korterit ja meie olime ainukesed eestlased. Naabrid olid suhteliselt vaiksed ja rahulikud. Ülemised otsustasid ükskord, et pühapäeva õhtul 21.30 on parim aeg remonti tegema hakata. Alumised vahel küpsetasid mingit x toitu (ma arvan, et seeni), mis tekitasid ebameeldivat lõhna. Üldiselt oli rahulik ja vaikne.

Selle eest kõige värvikamad naabrid on Hispaanias. Me oleme siin kahes kohas elanud. Esimeses olime lühikest aega ja seal oli naabritel kombeks kell 02.00 öösel mööblit nihutada. Kolin käis igal ööl. Kuid me kolisime kiiresti siia, kus praegu oleme ja „tõelised seiklused“ said alguse. Meie majas o 24 korterit, igal korrusel 8. Meie pealmine korter on läbi kahe korruse. Meie all on üks korter ja ühelpool kõrval ja vastas on korter. Alguses, kui siia kolisime oli suhteliselt vaikne. Kõige lärmakamad olid meie alumised, kellel oli tavaks kesköö paiku terassi peal süüa. Järgmisena tulid rumeenlased, suutsid enam vähem vaiksed olla, väljaarvatud öösel. Teatud tegevuse juures pidas naine vajalikuks karjuda nii, et maja kajas. Esimene kord seda kuuldes tekkis kahtlus, et tegemist on perevägivallaga. Hea, et politseid ei kutsunud. Ütlema oli kuidagi imelik minna, et kuulge võtke vaiksemalt. Õnneks kolisid nad minema. Nende järel tulid kohalikud ja see oli tõeline kannatuste rada. Tegemist oli noorpaariga koos koeraga. Ma täpselt ei tea, mis tõugu koer oli, kuid sileda karvaline. Midagi bokseri sarnast st karvutu. Igatahes hoiti seda koera olenemata aastaajast terrassi peal. Ja seda kogu see aeg, kui kedagi kodus ei olnud. Talvel külmaga oli näha, kuidas koer külma käes värises. Lisaks kõigele tegi koer oma hädad terrassi peale. Õues jalutamas nägime me neid koeraga 2 korda. Selleks, et koeral üksinda igav ei ole võeti talle „sõber“. Väike karvane ja koguaeg klähviv koer. Suveks panid nad üles basseini, seda kasutasid nad 2 korda. Selle eest tulid nad ca 01.00 öösel koju ja hakkasid basseini pesema. Kõik see toimus muusika ja lärmi saatel. Lõpuks viskas Peetril üle ja ta läks neile viisakalt arvamust avaldama. Selle peale öeldi, et ma tulin töölt ja teisel ajal ei saa teha. Vot milline üllatus. Kogu selle juttu peale „julges“ veel üks naaber sõna võtta. Nimelt ütles, et nad võiks lärmi lõpetada, kuna tema ei saa magada 😁. Huvitav küll, kuidas ta enne sai. Lisaks oli meespool väga närviline ja roppused lendasid igas suunas. Ta karjus tihti nii valjusti, et üles oli kõik kuulda. Uksed paukusid tihti peale. Nii ma ropendama õppisin. Õnneks kolisid nad minema. Kuigi jah parem oleks võinud meie kolida.

Järgmisena tuli rumeenlaste pere väikse lapsega. Alguses oli suhteliselt vaikne, kuid nagu ikka kõik muutus. Laps sai jalad alla ja hakkas terrassi peal käima. Kui ta oli 3x ema öelnud ja temast välja ei tehtud hakkas nutma. Seda loomulikult valju häälega. Samal perioodil käisin ma vahetustega tööl. Seega hommikusse vahetusse minnes ma õhtul magada ei saanud. Neil oli ükskõik, et laps lärmab. Sellel ajal meeldis neile teha videokõnesid kellegagi, kellel oli samuti väike laps. Tihti karjusid mõlemad lapsed korraga. Lihtsalt vaimustav. Hea küll laps kasvas ja tema harjumused muutusid. Keset ööd (suvel) kogu külas valitseb vaikus. Järsku pistab tüüp terrassi peal karjuma. Kas vanemad tegid midagi....ei. Mina tegin rõdu peal tss ja seda korduvalt. Vahel said aru ja laps viidi tuppa. Lisaks sellele nad suitsetavad, ma koguaeg imestan, et neil kopsuvähki pole. Nad teevad suitsu täpselt meie rõdu all ja kõik „aroomid“ tulevad meile tuppa. Meie peres keegi ei suitseta. Öelda pole neil mõtet, kuna nad ei saaks aru. Kirss tordile on meie ülemised naabrid, kohalikud. Kuni neil lapsi ei olnud, oli normaalne. Hommikul oli kuulda, kuidas naine tuli metalltrepist kontsade klõpsudes alla. Seejärel sündis esimene laps, kes koguaeg karjus. Mul on kaks last ja nad kahepeale pole ka nii palju karjunud. Tänu sellele muutusid vanemad närviliseks ja karjusid omavahel. Ühel päeval olin üksi kodus, mul oli toas vaikus. Üleval titt karjus, nagu ikka. Vanaema oli teda hoidmas ja, siis käratas ta titele. Kas sa jääd ükskord vait. Ta tegi seda nii valjusti, et ma all ehmatasin. Kas see on normaalne, minu meelest mitte. Tite rahustamiseks karjus vanaema temast koguaeg üle. Laulis, tantsis nii, et meil lambid laes värisesid. Kui ma ülemise naabrinaisega olukorrast rääkisin ta ei uskunud mind. Selline asi ei pidanud võimalik olema. Nojah. Parim oli see, kui vanaema hakkas kirema kuke kombel. See ei ole nende puhul veel kõik. Nad said lisaks teise lapse, õnneks vaiksema. Selle eest esimene laps normaalselt rääkida ei oska, vaid röögib koguaeg. Vanemad karjuvad pidevalt ja eks sealt laps selle omaduse õppis. Lisaks on neil rõdu peal taimed, mida kastab automaat süsteem. Tihti on see reguleeritud liiga suure veekoguse peale. Seega jookseb vesi alla ja meil on kõik märg. Ilmselgelt pole see normaalne olukord. Me oleme üleval käinud lugematu arv kordi. Mõneks ajaks olukord paraneb ja, siis hakkab otsast peale. Nende endi arvates on kõik korras. Minule näiteks ei sobi, kui puhta pesu peale vesi jookseb. Üks kord jooksis Marleni toas lambist vesi. Läksime üles, ukse avas vingusnäoga mees. Rääkisime, mis juhtus ja tema teatas, et ta paneb vee kinni. Minu suurimaks mureks oli see, et madrats sai märjaks ja kartsin, et hakkab hallitama. Panin puhuri ja õnneks midagi hullu ei juhtunud. Järgmisel päeval tuli vingunägu alla vabandama. Ma võiks seda loetelu jätkata, aga selleks korraks piisab 😁.

Ma püüan alati kõikidesse inimestesse viisakalt suhtuda. Ma ei pea ennast või oma perekonda ideaalseteks. Meil olid lapsed samuti väiksed ja tegid lärmi. Kuid lapsi tuleb keelata ja tähelepanu juhtida, mida nad valesti teevad. Korteris elades tuleb aktsepteerida naabreid. Siin seda ei ole ja ei tule ka. Kõige lihtsam on kolimine, kui tulemus võib veel hullem olla. Parim variant oleks oma maja ja ei mingeid naabreid kilomeetri raadiuses. Jääb loota, et lähitulevik muudab meie elu ja saame siit minema.