Kuhu ma kuulun?

Ma olen seda teemat kümneid kordi alustanud ja sama palju kordi kustutanud. Kas see kunagi valmis saab, ma ei tea.

Puhkus on selleks korraks jälle läbi 😢😢. Head asjad saavad nagu ikka liiga kiiresti otsa. Reis Eestisse läks hästi, tore oli sugulasi ja sõpru näha. 

Igakord Eestist tagasi tulles taban end mõttelt „kuhu ma kuulun“? Seekord tabas mind sama mõte juba enne. Õigemini on see mind juba pikalt saatnud. Miks, sellele ma vastata ei oska. 

Üks Peetri mitte kohalikust tuttav ütles selle kõige peale. Hispaanlaste jaoks jääd sa alati võõraks ja nüüd oled juba võõras ka omade (eestlaste) jaoks. Mind pani see lause alguses muigama, kuni taipasin, et see on tõde. Millegipärast olen koguaeg arvanud, et Eestis olen ma ikka see, kes alati olen olnud. Vot ei ole. Seekord tundsin seda eriti. Võib olla oli lihtsalt põhjuseks, et 3 aastat polnud käinud. Igatahes ma ei tundnud enam ennast koduselt, kõik oli võõras. Ainult keel oli oma. Isegi osad sõbrad vaatasid sellise pilguga, et mida sa siit tahad. Samas teistega kohtudes oli tunne nagu eile oleks näinud. 

Üldiselt võtab aega ja see tunne läheb üle või lihtsalt asendub argipäevaga. Ma täpselt ei tea. Igatahes jätan ma selle teema ja püüan jõuda muude teemadeni.