02.09.2014

Jälle tuli vara ärgata, kuigi jah mul läks uni juba enne kella ära. Läksin kööki ja nagu ikka panin ukse vahelt kinni. Külmkappi avama hakates tahtis keegi uksest sisse tulla. Mõtlesin, et Peeter on täna eriti varajane, kuid ukse taga oli unine Gregor. Ilmnes, et tema on joogijanu ja peale joomist läks ta magama tagasi. Peeter hakkas sööma ja keegi läks vestu, mõtlesin, et Gregor. Vaatama minnes ilmnes, et seekord oli hoopis Marlen, kes läks samuti jooma. Eks ole, palavus ajas lapsed jooma. Peeter läks tööle ja mina voodisse tagasi, kuid midagi oli imelikku. Ma ei saanud alguses aru, milles asi on, kuid siis mõtlesin välja. Minu suur sober laulu kukke ei olnud veel kuulda. Huvitav, kas keegi on ta potti pannud jõudsin mõelda. Kuid ei nii hästi ei ole läinud ja peagi läks kiremine lahti. Nii, et kõik oli jälle hästi. Viimasel ajal ei ole meie jaoks vahet olnud, mis nädalapäev on ja kalendris näpuga järge ei aja. Kuid, õnneks on meil olemas linnavalitsus, kes kord nädalas teatab puu-ja juurviljade müügist. Seega koos hommikuse muusika, juttu ja koera ulgumise saatel tuli välja, et on teisipäev. Saime kodus vajalikud asjad tehtud ja läksime basseini. Ilm oli jälle ilus ja vesi soe. Peeter ütles, et ta läheb kodu lähedale laadima, aga baasi tagasi ta ei jõua kuna pole sõiduaega. Lisaks ilmnes, et kaup pole valmis ja keegi ei teadnud kaua ootama peab. Kuna auto jääb ööseks sinna ja Peeter tuleb koju, siis mõtlesime, et peaks talle ratta viima. Heamõte, eks ole! Seetähendas, et mina pidin võtma lisaks enda rattale Peetri oma. Nagu sellest oleks veel vähe olnud, siis on eilsest saadik on mul jalg haige. Maja ettejõudmine ei olnud selle ülesande juures teab mis raske. Edasine selle eest oli omaette ettevõtmine. Ei ole just lihtne haige jalaga sõita ja samal ajal teist ratast kinnihoida. Minna ei olnud palju, kuid poole tee peal leidsin, et lihtsam on mõlemat ratast käe kõrval lükata. Käsi oli väsinud Peetri ratta kinnihoidmisest. Peeter rõhutas mulle enne minekut mitu korda, et ma ettevaatlik oleks ja ei kukuks. Seega leidsin, et mul oli õige otsus jala edasi minna. Jõudsime ühes tükis kohale ja andsime ratta üle, kui kaua Peetril aega läheb ei ole jätkuvalt teada. Peeter ütles, et üks tõstukijuht oli ta ära tundnud ja küsinud, kas ta elab siin külas, et ta on Peetrit basseinis näinud. Me külast töötavad päris palju selles laos. Läheks isegi sinna tööle, aga lapsi pole kuhugile panna. Meie tulime koju ära, kuna väljas läks pimedaks ja sääsed leidsid, et nad peavad meid sööma. Lapsed läksid magama ja mina ootasin, millal Peeter ükskord jõuab. Ei läinudki kaua, kui Peeter lõpuks jõudis. Peeter ütles, et koorem pandi lõpuks väga kiiresti peale. Tal oli kogu aeg olnud selline tunne, et tõstukijuht lükkab alused kabiini. Tavaliselt pidi seal paberitega aega minema, aga need olid selleks ajaks valmis, kui Peeter kontorisse jõudis. Ei teagi kas asi tehti kiirelt ära kuna tööpäev sai läbi või tüütas Peeter neid lihtsalt ära. Peeter käis pidevalt küsimas, mis kell laadima hakatakse. Kontoris istuvad töötajad lõpuks juba ignoreerisid teda. Koju jõudes oli aeg kiirelt süüa ja magama minna, kuna konna tuleb homme minna.