Kus me jälle käisime?

 Kui sul igav on, mis sa siis teed? Minul ei olnud igav. Selle eest Gregor arvas, et mul on igav. Nimelt käis Gregor korvpalli mängimas. Harjutasid trennikaaslastega õhtuseks trenniks. Mitte, et selles midagi uut oleks, aga sõrm käis tagurpidi. Koju jõudes oli sõrm paistes, sinine ja valutas. Mis, siis muud teha, kui emo käik ette võtta. Polegi terve suvi seal käinud. Uskumatu, eks ole.

Kohale jõudes ilmnes, et emo’ s on kogunemine. Tavaliselt on seal mõni üksik inimene, kui sedagi. Kõigepealt saime ca 20 minutit ukse taga oodata. Tavaliselt saab mõne minutiga arsti juurde. Lõpuks kutsuti sisse ja, siis käis kõik kiirelt. Arst vaatas sõrme üle ja saatis pilti tegema. Järgmise ukse taga saime jälle oodata. Millegipärast oli kõigil vaja pilti teha ja lisaks polnud arst Gregori pildistamist tellinud. Seega saadeti meid registratuuri tagasi ja paluti tellimus teha. No mida veel, võib olla oleks üldse pidanud kodus ise kinni siduma. Registratuuris öeldi, et nad just tegid tellimuse ja võime tagasi minna. Jälle ootasime, lõpuks kutsuti Gregor sisse. 3 pilti tehtud läksime arsti ukse taha ootama. Mulle ei meeldi oodata. Peagi kutsuti meid protseduuride ruumi. Tuli välja, et ongi põrutus, nagu alatu. Ja sõrm fikseeritakse, ei midagi uut. Seejärel vaatasid nad uuesti pilte ja polnud milleski kindlad. Mis neile ei meeldinud ma ei tea. Igatahes pidi homme mingi teine arst pilte vaatama ja mulle helistama. 

Arst helistas ja paari päeva pärast lähme kontrolli.