Käisin koolis.

Kord aastas on koolis lastevanemate koosolek. Ja, kui vähegi võimalik olen neil käinud. Heameelega jätaks ma neil käimata, kuna seal räägitakse katalaani keeles. Ma ei saa selles keeles kõigest aru. Ütleme nii, et millest räägitakse saan aru, mõned asjad jäävad arusaamatuks. Kuid pole hullu.

Viimased aastad on mulle koosolekud meeldinud, kuna need ei eeldanud kohapeale minemist. Istusid kodus diivanil ja kuulasid, mis räägiti. Üks aasta olid mõlema lapse koosolekud samal ajal. Mina kuulasin Marleni oma ja Marlen venna oma. Enam vähem räägitakse läbi aastate sama juttu. Mõned väiksed erinevused/ lisad tulevad juurde. See on ka üks põhjus, miks ma ei viitsi koosolekule minna.

Täna oli jälle see päev, kui tuli kooli minna. Ja, just minna. Läbi on see aeg, kui kodus sai koosolekut kuulata. Mõlema lapse koosolek on samal päeval. Algasid erineval ajal, Marleni oma 30 minutit hiljem. Minus tekitas stressi juba see, et koosolekud on järjest. St ühelt pean varem ära minema, et teisel osaleda.

Kõigepealt toimus kogunemine koolimaja ees. Keegi ei teadnud, kuhu minema peab. Mõned minutid läksid üle, kui direktor välja tuli. Ja seal samas trepi peal lühikese sissejuhatuse tegi. Seejärel saadeti klasside kaupa klassijuhatajatega klassidesse. Kuna mul oli vaja varem ära minna, siis läksin õpetajaga rääkima. Kuna ta on esimest aastat Gregori klassijuhataja, siis tutvustasin kõigepealt ennast. Nagu viisakas inimene ikka teeb. Rääkisin, mis mul mureks ja sain vastuseks, et võin minna kui vaja. Õpetaja soovitas ukse lähedale istuda ja nii ma tegin. Õpetaja rääkis nagu ikka üldist juttu. Mida, kus ja kuidas toimub. Põhimõtteliselt olen ma seda juttu selles koolis iga aasta kuulnud. Midagi uut ja huvitavat ma ei saanud teada. Millest tegelikult on kahju. Võiks ju midagi olla. Mälu veab alt, oli ju uus tegevus. Nimelt kontrollis õpetaja, kelle vanemad on kohal. Tubli pool klassi oli puudu.

Kell läks kiirelt ja püüdsin leida õiget aega lahkumiseks. Kuna me olime suhteliselt koolimaja sissepääsu lähedal, siis kuulsin sealt tulevat juttu. Järsku läks jutt valjemaks ja ma otsustasin klassi vahetada. Välja minnes nägin, et vanemad lähevad üles. Nägin ühte tuttavat nägu minemas. Enne, kui jõudsin üles minema hakata küsis kõrval seisev direktor millise tähega klassi ma otsin. Kuuldes vastus suunas ees minejate juurde. Kokkuvõttes suutsin ajastada eelmisest klassist lahkumise perfektselt. Küll ma olen andekas.

Marleni klassis kuulsin põhimõtteliselt eelneva klassi juttu. Kuna Marlen on selles etapis viimast aastat, siis olid mõned erinevused. See oli ka põhjus, miks ma sinna klassi tahtsin minna. Nimelt tulevad, veel ei teata millal nö suured tasemekontrollid. Ja see on kõikides Kataloonia koolides. Kõik teevad täpselt samu teste. Kontrollitakse teadmisi katalaani, hispaania, inglise keeles, matemaatikas. Midagi oli nö teadusainetest, kas bioloogia, geograafia. Ühesõnaga vaadatakse nö põhiteadmised üle, et teha üldine tase kindlaks. Marlen tegi neid teste küla kooli lõpetades. Midagi hullu ei olnud, nendeks õppida ei saa. Kuna tegemist on eelnevate aastate materjalidega. Nende testide eest hindeid ei panda. Minu meelest teise kooli minemisel neid ka ei arvestata. Näis mis ja kuidas seekord on ja tuleb. Lisaks sellele on see aasta nõustaja, kes lastega räägib. Kevadel peab Marlen tegema valikiu, mida ta järgmine õppeaasta tahab õppida. Selguse mõttes olgu öeldud, et Eesti mõistes käib Marlen 10 klassis. Siin on ta instituudi 4 aasta ja sellele järgneb valik. Valikus on 2 aastat nö keskkooli osa või kutsekool. Valiku tegemine on raske ja tähtis otsus. Marlen ei ole kindel, mida ta teha tahab. Seega leian mina, et nõustajaga rääkimine on igati tere tulnud. Üks asi on meiega asju arutada, aga professionaal on midagi muud. Loodetavasti tuleb õige otsus. Lõpuks sai õpetajal jutt otsa või väsis ta lihtsalt ära. Igatahes on selleks õppeaastaks lastevanemate koosolekuga ühelpool 😁.