Jälle kõik koos.

Laupäev, täna tuleb Marlen tagasi. 5 pool nädalat on lennates mööda läinud. Alles me viisime Marleni lennukile, juba tuleb vastu minna. Kui ta läks, siis mulle tundus, et see saab pikkaeg olema. Tagasisõidu piletit ostes mõtlesin, et ehk peaks varasema kuupäevaga võtma. Kuid tegelikkuses lähevad päevad/nädalad lennates. Ma olen tõenäoliselt halb lapsevanem, kui järgneva välja ütlen. Ma ei ole nende nädalate jooksul suurt igatsust oma lapse järgi tundnud. Palju ütlevad, et nemad ei saa ilma lapseta olla. Suur igatsus pidi tulema. Vot minul veel ei ole tulnud. Me suhtleme praktiliselt igapäev Marleniga. Helistame, teeme videokõnesid, saadame sõnumeid. Ja see tekitab tunde, et me olemegi koos. Meid ei lahuta 3500 km. Samas olen ma veendunud, et väike puhkus üksteisest mõjub meile kõigile hästi. See, et ma ei igatse oma last ei tähenda, et ma ei hooli temast. Koju ma teda igatahes ootan, siis on pere jälle tervik.

Kuna me peame Barcelonasse nagunii minema, siis otsustasime varakult minna. Polegi juba ammu seal käinud 🤣. Mitte, et see oluline oleks, aga teisipäeval lähen jälle. Mul seal üks kokkusaamine. Ei õnnestu kuidagi kõiki asju ühel päeval ära teha. Seekord oli meil plaanis kõigepealt Ikea’sse minna. Ma ei mäletagi, millal me viimati seal käisime.

Enne veel, kui Barcelonasse jõudsime käisime venepoes. Seekord oli müügil head leiba, Eesti Pagari mustleib seemnetega ja must leib. Juba see on üks põhjus sinna poodi minemiseks. Lisaks saime mannat, kaerahelbeküpsiseid, mädarõigast, tilli, sibulat, vorsti, jäätist. Suure kotiga tulime sealt välja. Külmkapp oli autos ootamas ja seega need toiduained, mis jahedat vajasid sai sinna pandud.

Edasi ootas sõit Ikeasse ja jalutuskäik saigi alata. Mulle meeldib Ikeas vaadata erinevaid ekspositsioone. Nii mõnegi köögi, elutoa võiks endale võtta. Rahvast oli pood täis, kõik olid vabapäeva sisustamas. Kuna meil eriti palju aega ei olnud, siis vaatasime, mida meil vaja. Ikeast on alati vaja küünlaid. Pime aeg on saabumas ja neid läheb päris palju vaja. Lisaks oli mul potti vaja. Leidsin (loodetavasti) hea ja sobiva 5 liitrise. Eks hiljem näha ole, kas suurus on sobiv. Uus lõikelaud sai ka ostetud. Vana vajas juba mõnda aega välja vahetamist. Muidugi ei saa jätta küpsiseid ostmata. Rohkem minu meelest ei olnudki midagi.

Ikeast saime välja natuke liiga hilja. Käisime veel söömas ja seal läks plaanitust rohkem aega. Vaatasime, et enam vähem õigeks ajaks peaksime lennujaama jõudma. Meie õnneks jäi lennuk Eestist välja tulemisega hiljaks. Meil jäi veel ca 8 km sõita, kui Marlen helistas. Tuli välja, et lennuk oli juba maandunud. Kusjuures ma vaatasin lennujaama kodulehte ja seal andis hilisema aja. Üldse sai ta liiga kiirelt lennukist välja. Hea küll teha polnud midagi ja loetud minutitega pidime jõudma. Jõudsime kohale ja nagu poleks seal enne käinud. Eelmine kord jõudsime peasissekäigu ette, seekord parklate juurde. Mõtlesin, et huvitav kus kohast me teisiti sõitsime. Alati on nii, et kui kiire on läheb midagi valesti. Palun väga kohe hakkas veel rohkem minema. Saime auto pargitud ja läksime terminaali. Käisime ringi, aga kohta kus Marlen pidi olema me ei jõudnud. Marlen polnud üldse vaimustuses, et me kuskil oleme ja temani ei jõua. Me ise ei olnud samuti, närvid olid püsti kõigil. Ja, siis tuli mul eriti huvitav mõttevälgatus. Kas me oleme üldse õiges terminaalis? Nimelt on Barcelonas 2 terminaali. Tuli välja, et tänu minu „tarkusele“ oleme vales kohas. Me oleme alati ühes ja samas terminaalis käinud, vähemalt minu teada. Nüüd ma sain aru, miks eelmine kord kõik valesti oli. Kahe terminaali vahe on mõned minutid autoga. Seega läksime autosse. Esimene parkla kuhu jõudsime oli ilmselgelt vale, kuna meie autot ei olnud seal. Kuna me olime ringi käinud, siis ei teadnud keegi millisesse tähte me parkisime. Ainukesena jätsime korruse meelde. Lõppude lõpuks leidsime auto üles jeee. Järgmisena tuli makseautomaat leida. Uskumatu selle leidsime ka ja saime makstud ja valest terminaalist tulema. Üle kivide ja kändude jõudsime õigesse terminaali ja leidsime Marleni üles. Lõpuks oli pere jälle koos. Kuigi jah tuleb tõdeda, et kõigil oli paha tuju. Kogu selle eelneva segaduse korraldasin mina ja ainult mina. Kedagi teist seal süüdistada ei saa. Ma olen koguaeg teadnud, et reisilennukid tulevad ühte ka kaubaomad teise. Hea on, et ma minnes segamini ei ajanud. Samas sain olulise õppetunni alatiseks. Alati kontrolli, milline terminaal.

Peale seda oli plaan randa minna. Pika peale hakkas tuju kõigil paranema. Rand asus lennujaama taga ja sinna me läksime. Vees olid lained ja meie Gregoriga läksime kohe vette. Mul oli plaanis juuksed kuivaks jätta, kuna pärast pidime veel poodi minema. Lained olid nii suured, et peagi oli pea märg. Lisaks kõigele olid lained nii tugevad, et sai korduvalt põhja uudistamas käia. Peeter pani ninaga mõõda põhja, tulemuseks nina pealt katki. Üldse tuli vaadata, kuidas püsti jääda, ujuda ei olnud võimalik. Selle eest oli lõbus. Lõpuks olime väsinud, istusime rannas ja kuulasime Marleni muljeid.

Enne koduteele asumist käisime veel poes. Kuna kool on algamas, siis oli mõnda riideeset vaja. Midagi erilist me ei ostnud, kuna esiteks polnud vaja ja teiseks ostame jooksvalt.

Koju tagasi jõudsime hilja. Päev oli pikk, aga huvitav. Vahel piisab päevast teises linnas ja elu on kohe ilusam.