Kolm nädalat.

Kolm nädalat tagasi läks Marlen Eestisse. Kuidagi kiiresti on aeg läinud. Kohati tundub, et ta on hoopis kauem ära olnud. Teistpidi vaatan ja mõtlen, et varsti on ta jälle tagasi. Kohati pole ma tema ärasaatmis otsusega üldse rahul. On tekkinud mõned probleemid, mida oligi arvata. Kuid ma eeldasin neid natuke teises mahus. Hea küll elame üle. Hoopis rohkem ärritab mind pidev raha kulutamine mõtetuste peale. Mina püüan igast otsast kokku hoida, Marlen seda ei taha/oska. Ta on nende nädalatega kulutanud palju rohkem, kui ma arvestada oskasin. Viljandi ja Tartu reisi peale läks päris palju. Nüüd tahtis ta (sugulasega) jälle kuhugi minna, aga selle ma keelasin ära. Ei saa ju lõputult kulutada, kuskil tuleb piir ette. Raha ei kasva puu otsas, et jõuaks kõik lõbustused kinni maksta.

Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida. Talv/kevadel hakkasid valitsuse tasandil arutelud teemal kool. Nimelt taheti muuta kooli minemise kuupäeva. Piirkonniti algab kool erinevatel kuupäevadel. Meil on alati alanud peale Katalooniapäeva, mis on 11.septembril. Uue idee kohaselt peaks kool enne seda algama. Mina eeldasin, et kool õppeaasta lõpus annab teada, millal vaheaeg lõppeb. Ei andnud. Uudistes vaibus teema mingiaeg ja mul jäi märkamata, mis lõpuks otsustati. Võtsin mingiaeg google otsingu lahti ja sain oma küsimusele vastuse. Meie lapsed lähevad kooli 7.septembri. Või kas ikka lähevad? Seega kindel ma selles kuupäevas ei olnud. Täna võtsin kooli kodulehe lahti, lootuses sealt midagi leida. Uskumatu, seal oli uue õppeaasta kalender üleval. Uskumatu sellepärast, et siin ei ole interneti ajastu eriti populaarne. Tuli välja, et minu leitud kuupäeva on õige. Seega kolme nädala pärast lähevad lapsed kooli. Appiiiiii, ma ei ole selleks valmis. Ei taha, et jälle see kooliaeg pihta hakkab. Mul hakkas ainult kooli mõtte juures pea tugevalt valutama. Kuidas saaks selle kooliaasta stressivaeselt üle elada. Vot selles on küsimus. Eks peab lastega rääkima ja lootma, et nad õpivad hästi. Võtavad kõik vajalikud asjad alati kaasa ja ei unusta koduseid ülesandeid tegemata. Lootus sureb viimasena. Loodame parimat!