Niisama jutt.

 

Viimasel ajal on Gregor uue väljendi avastanud. „Näed jah mida ma pean taluma“. „Näed, mida ma pean kannatama“. Seda käib ja ütleb ta Peetrile, kui ma midagi ei luba või keelan. Ühesõnaga nagu ikka tehakse meessoole liiga 🤣. Huvitav, mida ta tulevikus tegema hakkab. Ma tuletan talle tema öeldut kunagi meelde.

Käisime rannikul ja läksime poodi. Me seal enne ka käinud. Tõkkepuu oli sisse sõites lahti. Tegelikult oli tõkkepuu kellegi „abil“ valele poole väänatud. Njah kõike peab lõhkuma. Parkisime auto ja silma jäi, et väljasõidu tõkkepuu on all. Mis mõttes nagu? Kuidas me välja saame? Jäime vaatama ja kõik kasutasid parkimispiletit. Meil seda polnud. Samas kohas on vahel tõkkepuud lahti. Mõtlesime, et kassast saab küsida, kuidas välja saab. Ma nii kaua ei jaksanud oodata. Läksin sissesõidu juurde ja tegin avastuse, et automaat, kust saab pileti töötab. Vajutasin nuppu, aga midagi ei juhtunud. Selge autot ei ole, ju mingid andurid kuskil. Hetk hiljem tuli järgmine auto parklasse, vajutasin kiirelt nuppu ja sain pileti. 🤣🤣🤣🤣. Marlen küsis, kas see oli viisakas tegu. Ilmselt, et oli. Tahaks pärast välja ka saada. Kusjuures ma vaatasin, et kõik sõitsid sisse ja keegi piletit ei võtnud. Tulevikus uus tarkus „alati kontrolli, kas pileti saab“. Vaevalt see järgmiseks korraks meeles on 😄😄😄😄.

Millalgi rääkisin, et Marlenil kukkus telefon wc potti. Lootsime, et vaatamata kõigele telefon töötab edasi. Vot ei tööta. Peeter pani telefoni riisi sisse, riis pidi kuivatama. Telefon võtab pildi ette, aga ekraani peal midagi teha ei lase. Järelikult ei saa antud telefoni enam kasutada. Ja nii saab, kui saab Marlen sünnipäevaks uue telefoni. Me üks päev vaatasime telefone ja seega on ettekujutus olemas. Hinna piiriks panime max 200€, kallimat ei tasu osta. Margid, mille vahel valida on Samsung ja Xiaomi. Millise me lõpuks ostame selgub, siis kui ostetud. Telefon on lõpuks ostetud. Tegelikult juba mitu nädalat tagasi. Ma vaatasin ja uurisin enne poodi minemist erinevaid variante st Samsunge. Enam vähem oli ettekujutus, milline telefon saab valituks. Poes tuli üks teenindaja küsimas, kas ta saab aidata. Ütlesime mida meil vaja ja hinnaklassi. Kohe viidi meid tundmatu firma telefonide juurde. Mis pidid olema kõige paremad, teenindaja kiitis neid taevani. Hinna suhtes pakkus maksimum hinnaga. Odavamate peale tegi selgeks, et need pole suuremad asjad. Üldiselt polnud me sellest margist huvitatud ja seega tänasime osutatud abi eest ja lubasime mõelda. Samsungi vahes leidsime järgmise teenindaja. Tema rääkis meile erinevatest meie valikus olevatest telefonidest. Lisaks soovitas veel ühte mudelit, millel oli soodushind. Igatahes tegime oma valiku ja, siis ilmnes, et meie valikut ei ole. Mis mõttes? Oli ainult väljas olev demotelefon, lisa pidi kunagi tulema. Kuna Marleni sünnipäevani jäi paar päeva ei olnud meil aega oodata. Seega võtsime selle, mis oli soodushinnaga. Õnneks läks meie hinnaklassi. Lõpuks sai ostetud Samsung A22. Marlen on mõnda aega kasutanud ja on rahul.

Lähen mina Gregori toast mööda, uks lahti, last toas ei ole. Pingutasin oma mälu ja mulle tundus, et ta peaks toas olema. Hakkasin mõtlema, kuidas ma ei näinud, et ta õue läks. Igaks juhuks otsustasin Marleni tuppa vaadata. Ja mida mina nägin? Vedelevad mõlemad lapsed 😍😍😍😍ühes voodis ja vaatavad arvutist filmi. Mulle nii meeldib, kui nad kahekesi koos on ja kokku hoiavad. Täitsa armsad lapsed 😍😍😍😍.