Lihavõtted

Kuidagi on traditsiooniks saanud, et lihavõtete ajal oleme rannikul. Tavaliselt broneerin majutuse varakult (kuid mitte alati). Kõik sõltub. See aasta ei saanud ma varakult midagi broneerida, kuna ei teadnud, kuidas ma töötan. Tööandja tegi hoopis nii, et saime 6 päeva puhata ( muidu on 4 päeva). Kohe, kui sai selgeks hakkasin majutust otsima. Ma olen korduvalt broneerinud ja mul on ettekujutus hindadest olemas. Ahaa mul oli ettekujutus olemas. Täiesti ebameeldiv üllatus tabas mind otsingutel. Esiteks ei olnud midagi võtta, kuid hiljem lisandus pakkumisi. Hoopis hullem oli hindadega. Hinnad olid topelt kallimad, kui muidu. Uskumatu!!! Vaatasin läbi erinevad portaalid, katsetasin erinevate telefonidega. Hinnad olid ikka kõrged, suurt muutust ei ilmnenud. Igatahes jõudsin järeldusele, et mõttetult palju maksma ei hakka. Toon näite. Enne saime 2 ööks hotelli, poolpansion ca 150 €. Nüüd tuli samade tingimuste eest maksta 300 €. Totaalne raiskamine. Me pole nii rikkad, et saaksime sellist raiskamist lubada. Ei ole ju mõtet paari päeva peale kulutada sama palju, kui läheb kuus toidu pluss autokütuse peale. Lisaks oleks juurde tulnud kütus, pluss jooksvad kulutused. Seega otsustasime seekord traditsiooni muuta.

Esimese päeva vedelesime lihtsalt kodus. Mitte midagi ei teinud, telekat vaatasime. Vahel on vaja neid nö laisklemise päevi. Teiseks päevaks oli kavandatud rannikule minek ja poes käimine. Viimati käisime mereääres jaanuari alguses. Terve igavik tagasi.

Teisel päeval ootas meid rannik. Otsustasime teise kohta minna, kui tavaliselt. Nimelt eelmisel sügisel muutusid osad tasulised teed-tasuta teedeks. Ja nüüd saab teise kohta kiirelt ja teemaksu maksmata. Me oleme seal kunagi enne ka käinud, aga see oli ammu. Vaatasin kaardi pealt, et ehk leian midagi huvitavat. Leidsin kindluse ja sinna me läksime. Uskumatu oli see, et parkimis koha leidsime samuti. Kindlus ise oli suhteliselt väike, aga asus kõrgemas kohas ja vaated oli ilusad. Hiljem läksime mereäärde jalutama. Hommikul kodust välja minnes tundud, et ilm on jahe. Seega sai liiga palju riideid selga pandud. Ja loomulikult ei võtnud ma ranna asju kaasa 😡. Nii tulin ma välja tarkusega, et järgmine päev tuleme uuesti. Kas see peale minu rõõmustas kedagi? Mitte eriti. Vahel võivad teised teha seda, mis mulle meeldib. Õhtul käisime riidepoes. Oleks tahtnud midagi uut ja huvitavat, aga ma ei leidnud midagi. Hea küll sokid sain. Lastele ja Peetrile mõned asjad ja oligi kõik. Riidepoes pole õnneks hinnatõusu olnud. Asi seegi.

Kolmas päev. Selle veetsime mereääres. Päike paistis ja oli tuuline. Minu arust super ilm. Lapsed teatasid, et vesi on külm. Lisasid juurde, et minu mõistes jääkülm. Mulle külm vesi ei meeldi. Koju tulles tegi Marlen selgeks, et me oleme vastutustundetud lapsevanema. Nimelt suutis Marlen ära põleda. Keegi ei öelnud, et kreemi peab panema. Appi! Ma eeldasin, et nii palju tarkust on neil endil. Nad teavad täpselt, et kõigepealt päiksevari, telk püsti ja seejärel kreem. Oma viga, kui meeles ei ole. Ei saa ma koguaeg kõike meelde tuletada. Peeter oli veel andekam. Tema istub alati päiksevarju all. Kuna täna oli tuul, siis hakkas tal jahe ja ta pani varju kinni. Kuid kreemi jättis tema ka panemata 🤣. Kusjuures ma ütlesin talle korduvalt, et ta ettevaatlik oleks. Kes see mind ikka kuulab. Ma ise olin samuti natuke punane, aga ei midagi hullu. Gregoril polnud häda kedagi.

Viimane päev. Üle pika aja sai grillitud. Me kunagi ammu, kui veel karavanis elasime ostsime grilli. Suhteliselt ebaõnnestunud ost. Grill hakkab tööle normaalselt, kui kõik juba küpsetatud (kõrvetatud) on. Selline pika toimega. Eks see ole ka põhjus, miks me teda ei kasuta. Liha marineeris Peeter ja maitse oli hea. Marinaadi läks liha, sool, pipar ja sidrunimahl. Lihtne ja kiire.

Selleks korraks on pühad jälle läbi ja tuleb tööle-kooli minna.