Uus töö .

 Neljapäeval sain teada, et lähen esmaspäeval uude kohta tööle. Täna oligi see esimene päev. Eelnevad päevad keelasin endale selle peale mõelda ja ette muretseda. Tuleb tõdeda, et täiesti õnnestus. Ise olen enda üle uhke 😁. 

Täna hommikul suutsin täiesti rahulikuks jääda. Korra käis peast läbi mõte, kuhu minema pean. Kuid jätsin selle mõtte kõrvale. Probleemidega tegelen, kui nad kätte jõuavad. 

Kohale jõudes läksin territooriumile, vaatasin ringi ja ei suutnud otsustada kuhu minna. Mulle vehkis käega üks naine ja läksin tema juurde. Tuli välja, et tema on ka esimest päeva. Vaat, kui hästi. Leidsin kohe enda suguse 😁. Hetk hiljem tuli see ka, kelle juures vestlusel käisin. Temaga oli veel üks naine kaasas. Kes vaatas mulle otsa ja ütles, et me oleme koos töötanud. No ei tunne mina inimesi maskiga ära. Selle eest mina olen kohe tuntav. Huvitav, millest see on tingitud? Igatahes töötasime koos selles laos, kus ma esimesed aastad olin. Kohe heatunne oli, et üks tuttav nägu alustab minuga.

Seejärel räägiti lühidalt, kus mis ja mida tohib ja mida mitte. Ei midagi erilist. Seejärel anti riided ja öeldi, et kapivõtmed saame hiljem. Etterutavalt ütlen ära, et neid võtmeid ei andnud keegi. Ise ei läinud küsima ka. Oma riideid võin autos hoida. Pean ainult meelespidama, et auto vahetuse korral riided ümber tõstaks. Öeldi, et asjad võime hetkel riietusruumi nagisse jätta. Inimesi pidi vähe olema ja vargaid ei tohiks olla. Täiesti positiivne suhtumine. Seljakoti koos veepudeli ja maskidega jätsin maha, autovõtmed võtsin endaga kaasa. Autovõtmed on olulisemad, kui muud asjad. Üldse öeldi, et veepudeli võib sisse kaasa võtta (nii ma peale lõunat tegin, seljakott jäi koju). 

Enne liinile jõudmist küsiti, kas oleme enne pirnidega töötanud. Ma kunagi ammu olen mõned tunnid seda teinud. Lindi pealt jooksevad, pane kasti ja valmis. Vot alati lihtsad lahendused ei toimi. Igal töötajal on laud, kus peal on kastid, erinevate suurustega pirnide jaoks. Ja laua kõrval on suur kast, kus ise tuleb sorteerida. Mõttes tuli mul igasugu vingeid sõnu seda nähes. Kuid tuli tööle hakata. Meile uutele tehti kiire selgitustöö ja alustasime. Täiesti tehtav töö, omas tempos ( st kiirelt pead tegema) ainult väike aga. Pirnid on eelmise aasta omad, kõik suurused koos. Ja mis peamine mädanenud, halva kvaliteediga. Seega suhteliselt võimatu on neid sorteerides kiiresti töötada. Mulle tundus, et ära viskamisele läks rohkem, kui kastidesse. Ma pole enne nii halva kvaliteediga puuviljadega töötanud. Isegi puu peal pole selliseid näinud. Ei saa mina aru, kus kohast nad need hankinud on. See polegi tegelikult minu asi. Minu asi on teha oma tööd ja mitte mõelda. Ma otsustasin, et keskendun sellele, mis teen ja muu peale ei mõtle. Millal mulle sildistamist näitama hakatakse, ma ei tea. Ja sellepärast ei muretse. Mul on töö olemas ja teen seda, mida öeldakse. Selle eest mulle makstakse ja see on kõige tähtsam. Poes või arveid maksastes ei küsita, mille eest ma raha sain. Ainuke mida ma hetkel loodan on see, et homme on kvaliteetsem puuvili. Eks näis, kuidas homme läheb.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Puhkusele sõit.

Madrats 2.

Õpetlik lugu.