Töö.

 Neljapäeval öeldi, et pean teisipäeval, 8 märtsil tööle minema. Õigem oleks öelda, et seati fakti ette. Kas tuled antud päeval või võtame teise. Kuna mul selleks hetkeks autot ei olnud, siis jäi tööle minemise teema lahtiseks. Tööandjaga sai kokkulepitud, et esmaspäeval helistan ja ütlen, kas saan tulla või mitte. Kuna reede lõunaks oli sellega, et saan minna, siis helistasin. Tuli välja, et tegemist on üldnumbriga. Ütlesin kellega soovin rääkida. Selle peale küsiti perenime, kuna sama eesnimega on mitu inimest. Seda ma polnud kuulnud ja seega ütlesin, milles asi. Saadi aru, kellega oli rääkinud ja lubati talle teade jätta. Õhtu hakkas kätte jõudma ja mulle tundus, et enne esmaspäeva ei helistata. Lõpuks helistas keegi ja ütles, et alustan õhtuses vahetuses. Ja ütles millised paberid tuleb kaasa võtta. Tegin õhtul kõik koopiad ära.

Esmaspäeval sain kõne neilt, kas saatsin paberid ära? Mida, kuhu ma nad saatma pidin? Selle peale öeldi, et mulle anti reedel e-maili, kuhu saata. Mulle ei öeldud seda. Küsisin kuhu saata ja saatsin ära. Nad suutsid mu enne välja vihastada, kui ma jõudsin tööle asuda.

Üldse valdavad mind erinevad tunded tööle minemise kohapealt. Ma olen ammu tööd otsinud ja seega olen rahul, et lõpuks leidsin. Lihtsalt uude kohta minnes ei tea, mis ees ootab. Esimene päev on alati kõige raskem, hiljem läheb kergemaks loodetavasti läheb. Ma ei tea sealt kedagi, ma ei tea kuidas seal töö käib. Püüan praegu selle kõige peale mitte mõelda. Küll ma jõuan seda teha, kui aeg käes.

Esmaspäeva õhtul hakkas mul külm. Terve õhtupoolse aja veetsin Peetri töö juures. Kuna auto vajas puhastamist. Soe mul ei hakanud isegi pesemas käies. Koju tulles tegin grippi teed ja sain natuke sooja. Mul lihtsalt ei ole hetkel võimalik haigeks jääda. Võib olla ma ei ole haige, vaid viimaste nädalate pinged annavad tunda. Kuigi jah kõige suurem pinge on homse suhtes. Sellegipoolest pean homme tööd alustama. Õhtul läksin vara magama, et sooja saada. Enne jäin magama, kui soe hakkas. Hommikul oli jätkuvalt külm, soe oli ainult tee joomise ajal. Kuidas ma selle päeva üle elan, ma veel ei tea.

Lõpuks oli aeg minema hakata. Võtsin enne valuvaigisti, hakkas parem. Kohapeale jõudes juhatati mind järjest uute inimeste juurde. Nägusid ja nimesid oli palju, ega nad kõik meelde jäänud. Inimesed tundusid sõbralikud ja abivalmid. Selleks, et töö algus ja lõpp fikseerida on aparaat. Sinna paned oma näpujälg ja valid kas sisse või välja. Ei mingeid kaarte, kiire ja lihtne. Etteruttavalt ütlen ära, et täiesti jama süsteem. Õhtul ära tulles näitas, et mind ei ole. Ja nii ma ei saanudki tööpäeva lõpetada. Vahetusevanem oli kuhugi kadunud, seega peab homme sellel teemal rääkima, et tunnid kirja saaks. Osadel pidi käepael olema ja see pidi korralikult toimima. Näpujäljega pidi pidevalt probleeme olema. Programmid töötamiseks on täiesti erinevad. Seega alustasin täiesti algusest. Miks ei võiks kõikjal samad programmid olla? Mulle meeldisid eelmise koha programmid ja töökorraldus rohkem. Kuid otsustasin selle minevikku jätta ja puhtalt lehelt alustada. Osad asjad tunduvad nii keerulised, et ma vist ei saa neid kunagi selgeks. Eks tuleb tööle hakata ja küll kõik selgeks saab. Või, siis ei saa. Püüan mitte muretseda. Üldse on hooaja alguseni veel aega. Juhul, kui ilmneb, et ma ei saa seal hakkama, saan teise koha otsida. Loodan, et kõik laabub ja päev-päevalt hakkan asjadest arusaama. Elame-näeme.