Töö, muutused.

Ootasin tervel nädala, millal mind töövestlusele kutsutakse. Kohe, kui ootamisest loobusin see juhtus. Seega ei tasu oodata, vaid tuleb teistele tegevustele keskenduda.

Tänaseks on vestlusel käidud (21.03). Huvitav oli see, et läksin sinna ilma igasuguste emotsioonideta. Mõtlesin, et tuleb see, mis tulema peab. Ja nii oligi. Naisterahvas, kellega ma vestlesin oli sümpaatne. Seletas kõike rahulikult. Tööajad on neil nö normaalsed v.a teatud aeg. Üldiselt töötavad nad 08.00-13.00 ja 14.30-17.30. Vajadusel 1 h kauem. Sellel ajal, kui tulevad murelid töötavad nad vahetustega. Seda aega on maksimaalselt 3 kuud. Kui nagu puuviljade puhul ikka, kõik on suhteline. Kõik sõltub puuviljadest ja tellimustest. Hetke ainuke miinus nende juures on see, et enne aprilli keskpaiku sinna ei saa. Seega jääb mul aega eelmisest kohast ära tulekuks.

Küsimuseks jäigi, millal ma peaks eelmisest kohast ära tulema.

A. Minu jaoks kõige kasulikum on olla võimalikult kaua.

B. Minu närvide jaoks lahkuda kiiremas korras.

C. Tööandja jaoks, et nad saaksid kiirelt mu plaanidest teada. Neil jääks aega keegi teine leida.

Arutasime Peetriga teemat ja jõudsime järeldusele, et teen sisetunde järgi. Nagu nii ei ole seda õiget aega olemas. Ise ma eeldasin, et selle ja võib olla järgmise nädala olen ka veel.

Läksin mina õhtusesse vahetusse (22.03). Minu kaastöötaja andis mulle tellimused ja hakkasin tööle. Natuke aega hiljem toodi uus töötaja, kes pidi koos meiega tööle hakkama. Mulle tundus see saatusemärk olevat. Kuulasin, kuidas kolleeg vaimustunult uuele seletab töökorraldust. Mina tegin oma asju. Korra tahtsin kolleegile rääkida (kontrolli mõttes), mida ma tegin. Selle peale mulle nähvati, et tema ei viitsi seda vaadata. Üldse olevat tema mind õpetanud ja polevat tema probleem. Vot selline tore kolleeg. See ei olnud esimene selline nähvamine, aga oli viimane. Kogu minu töötamise jooksul on tal igapäev mingeid probleeme minuga olnud. Alati on mingi asi, mille peale ta nähvab. Ma olen kindel, et tema suhtumine minusse tekitaski minus vastikusetunde ja tahtmatuse seal töötada. Kusjuures talle ütlesid teised, et ta lõpetaks sellise käitumise. Samal päeval, kui öeldi oli kõik hästi, järgmine kõik jätkus. Kas ma oleks pidanud seda edasi taluma...ei. Seega peale viimast korda otsustasin ülemusega rääkida. Ja see ei olnud kerge kummagi osapoole jaoks. Ma püüdsin selgeks teha, et lahkun nö isiklikel põhjustel. Kuid olgem ausad seda uskusin ainult mina. Ma oleks võinud öelda, et kolleegiga on probleeme. Kuid ma ei teinud seda. Mulle ei meeldi kellegi peale kaevata. Ülemus hakkas mulle erinevaid variante tööle jäämiseks pakkuma. Pakuti vahetuse vahetust, teist tööd, mida iganes, et jääksin. Ma mõtlesin selle peale, aga jäin endale kindlaks. Võib olla kõik hakkaks toimima võib olla mitte. Ma ütlesin, et parem lähen kohe, kui siis kui tööd juba palju. Kokku sain mitmete inimestega kontorist rääkida. Kõik püüdsid mind ümber veenda. Lubati kohe teise majja üle viia. Kohe alguses oli teada, et seal õpin ja hiljem lähen teise kohta. Ma ei tea kas tegin õieti neist pakkumistest keeldudes või mitte.

Mul olid seal mõned kolleegid, kes olid väga toredad. Kellega sain ilma probleemideta suhelda. Neil oli kahju, et ma ära lähen. Nad leidsid, et ma võiks mõelda kas tasub ühe ebameeldiva inimese pärast ära minna. Seda enam, et mulle pakuti võimalust muid töid teha. Mulle meeldib see, mida ma teen. Kui mul teist kohta ei oleks, siis oleksin ma jäänud. Ja öelnud ausalt, milles on probleem. Vahepeal olin teistega rääkides täiesti segaduses. Mulle tundus, et ma peaksin jääma.

Vahetus tuli mul lõpuni töötada ja seda tegin puuvilju kasti pannes. Mingi hetk tuli see kolleeg minu juurde, kes mind õpetas. Esimest korda selle ajajooksul me rääkisime. Tuli välja, et tema halb käitumine oli tingitud isiklikest probleemidest. Meil kõigil on isiklikud probleemid, aga tööle minnes tuleb need ukse taha jätta. Tööl tuleb oma kolleegidesse viisakusega suhtuda. Mind olevat talle ilma ette teatamata kaaslaseks antud. Nüüd tagant järgi mõeldes tundub mulle, et ta püüdis ennast välja vabandada. Ja teada saada, kas ma kaebasin tema peale. Lisaks ütles ta, et keegi ei saa aru miks ma ära lähen. Suur ülemus olevat samuti küsinud miks. Minu otsus on tehtud ja muutma seda ei hakka....või peaks?

Esimene päev (23.03) kodus tundus, et tegin õige otsuse. Tundsin ennast rahulikult, pea ei valutanud. Vahepeal tekkis mõte, et kas tegin ikka õieti? Eks see küsimus saadab mind mõnda aega veel.

Teine päev (24.03) kodus olles sain kõne firmast, kus loetud päevad tagasi vestlusel käisin. Tuli välja, et nad tahavad mind järgmisest nädalast tööle. Mis asja, tõsiselt räägite oskasin küsida 😄? Ja tõsiselt, nad otsustasid mu varem tööle võtta. Esialgu on sidistamist vähe ja pean masina peal olema. Kuid pole hullu. Tähtis on see, et mul on uus koht olemas. Ma siiralt loodan, et seal sujub kõik. Väike hirm on siiski, aga püüan positiivselt mõelda.

Kolmas päev (25.03) käisin lepingut sõlmimas. Esmaspäeva hommikul lähen uude kohta tööle. See on nüüd täiesti kindel.