Pettunud.

Ma olen nüüd nädala tööl käinud. Ja võin öelda, et ma olen täiesti pettunud. Ma otsisin terve igaviku tööd ja, kui ta lõpuks sain, siis ilmnes, et see pole see. Esimese päeva järel tundsin, et ma ei taha sinna rohkem minna. Kusjuures igapäev on täpselt sama tunne. Laupäeva hommikul mõtlesin õudusega, et homme on pühapäev. Ja peale seda peab jälle minema. Ma ei ole mitte kunagi, mitte üheski töökohas niimoodi tundnud. Mul hakkab pea ainuüksi sõna tööle minemise peale valutama. Valuvaigistid on asendamatud, nende abil suudan vahetuse üle elada.

Mis seal, siis nii hullu on? Ma nimetan kõige pealt positiivsed asjad. Mitte, et neid palju oleks. Veepudeli võib sisse võtta. Oma töökoha juures on kast, kuhu see panna. Kui on vaja tualetti minna ei pea kedagi informeerima. 

Negatiivne pool. Kogu arvuti programm on teine. Tellimused antakse ühe kliendi omad ühel paberil. Ja sealt pead ise arusaama, mis ja kus. Aluses oleva kauba suuruse peab ise üle kontrollima. Kui on väiksed alused, mis tuleb kokku panna, siis seda peab ise tegema. Tolli jaoks tuleb väga ilusatest puuviljadest kast kokku panna. Silte trükkides tuleb neid mitmesse kohta jagada. Lisaks tuleb endale paberile kleepida. Kõige hullem on kuupäevade arvutamine. Tellimuslehe järgi peab teadma, millal on pakendamise-, laadimis-, müügikuupäevad. Erinevatel klientidel erimoodi. Täielik peavalu. Mulle lihtsalt ei jää meelde, kuidas see käib. Üks hetk tuleb kõik välja. Järgmine ei õnnestu mitte midagi. See kõik ajab mind närvi, et kuidas ma ei saa hakkama. Mulle tundub, et mõistus koos mälumahuga on mu hüljanud. See, kelle koos ma töötan vaatab juba vihase näoga. No mis teha, kui nii juhmakas olen. Üks päev ma ütlesin, et ma võin üldse koju ära minna ja mitte tagasi tulla. Selle peal vaadati mind sellise näoga, et mis mõttes nagu. Neil on ju lõppude lõpuks töötajat vaja. Kui paraku ei ole mina see töötaja. Jah mulle meeldib silte teha ja neid kleepida. Kuid paraku ülearuseid nõmedusi ma ei seedi. Tänu liigsetele ülesannetele võtab kõik kauem aega. Praegu on veel vähe tööd, aga mis saab suvel? Suveks loodan ma sealt läinud olla. Tegelikult loodan kiiremas korras sealt lahkuda. 

Mul polnud plaanis uut kohta otsida, see tuli täiesti kogemata. Ma olin teist päeva tööl, kui üks tuttava küsis, kuidas on. Tuli välja, et ta oli sama tööandja juures vestlusel käinud. Ja tahtis minu käest infot kas on normaalne koht. Mina ütlesin nii nagu mina asja näen. Ta lohutas ja ütles, et pole hullu. Ta läheb ühte kohta vestlusele ja võib minu eest ka rääkida. Koht pidi juttude järgi väga hea olema. Hetkel ootan, millal mind vestlusele kutsutakse. Ausõna ei jaksa ära oodata. Eriti mõeldes, et hommikul tuleb jälle minna. Õnneks ei ole hooaeg veel alanud ja lootus teine koht leida on olemas. Lihtsalt tuleb seni vastupidada.