Aeg perekonnaga.

Tänaseks olen ma kaks nädalat tööl käinud. Mul on tunne, et ma olen seal juba sajandeid käinud. Just nii pikad on need nädalad tundunud.

Esimene nädal oli õhtunevahetus, 15.00-23.00. Kuid mõnel päeval saime varem koju. See tähendab, et lapsi nägin ma korra päevas v.a, kui varem lõpetasin. Lastega kohtusin hommikul enne, kui nad kooli läksid. Kui nad koolist tulid olin mina juba tööl ja õhtul nad magasid. Tööl pausil olles helistasin neil ja rääkisime, kuidas neil läks ja mis vaja teha. Põhimõtteliselt tööpäevadel me ei näe, mis ei ole normaalne. Kuid teha ei ole midagi. Peetriga selle eest nägime hommikul, päeval ja õhtul. Muutus lihtsalt see, et õhtul saime vähem koos olla. Eks me ole juba „mõned“ aastad koos olnud, seega pole hullu.

Hommikunevahetus on 06.00-14.00, kuni töö tehtud käib minu kohta. See nädal oli streik ja seega vähem tööd. Ühel päeval sain tunda aega varem tulem, teisel päeval lausa 10 minutit varem. Hommikusevahetuses olles hommikul ma perega ei kohtu. Normaalsed inimesed ei ärka poolest ööst. Ega ma tahakski sellisel kellaajal kellegagi suhelda. Koju jõudes oli Peeter juba kodus. Lastega sain terve õhtu koos olla nö kaotatudaega tagasi teha. Õhtu jäi nendega lühemaks, kuna ma läksin kõige varem magama.

Nädalavahetuse veedame kõik koos, nii palju kui see võimalik. Kokkuvõtvalt julgen öelda, et laste kõrvalt vahetustega töö on nõme. Eriti veel kooliajal, suvel mõned kuud pole hullu. Minu enda jaoks on see kõik väga väsitav. Homme on mul töövestlus ja seal peaks normaaltunnid olema. Vaatame, mis saab. Ei muretse!!!


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Puhkusele sõit.

Madrats 2.

Õpetlik lugu.