Niisama jutt.

Mõned seigad igapäeva elust.

1. Marlen ütles, et joonistamises pani õpetaja talle hindeks väga hea. Tubli! Mis stiili nad täpselt joonistasid, see jäi arusaamatuks. Marlen ei mäletanud, kuidas seda nimetati. Midagi rääkis ta abstraktsest, kuid kindel polnud. Marlen oli esimese pildi valmis saanud, kuid talle see ei meeldinud. Kuna aega oli, siis oli teise veel teinud ja see meeldis talle endale. Õpetajale meeldisid mõlemad ja seega sai ta hea hinde. Ma muidugi pidin Marlenile ütlema, et see kõik on tänu minu poolse suguvõsa geenidele. Kõik head omadused on ta minult pärinud 😁😆. Olgu öeldud, et mina joonistada ei oska. Pole kunagi osanud ja tõenäoliselt ei saagi oskama. Mis selle juures kõige huvitavam on? Nimelt minu isa on kunstnik, minul on see geen puudu. Vähemalt üle põlvkonna on edasi antud.

Seejärel teatas Marlen, et tal on värve vaja. Milliseid küsisin? No neid mida ostsime. Tihti peale on neil midagi vaja, ei jõua mina ka mäletada, millised värvid tal olid. Lõpuks ilmnes, et guaššvärvid. Kõiki värve vaja ei ole. Marlen ütles, et vaja on sinine, roosa ja rokoll 😁. See viimane jäi täiesti arusaamatuks. Marlen proovis mitu korda uuesti, kuni lõpuks ütles kollane. Igaks juhuks ütles värvinime hispaania keeles. Selge kõik arusaadav. Ma küsisin selle peale katalaani keeles, et äkki tal on hoopis seda värvi vaja. Marlen vaatas mulle tõsise näoga otsa ja ütled „ sa ei räägi minuga katalaani keeles“ 🤣. Ma ütlesin täpselt ühesõna selles keeles. Vot niimoodi!

2. Taksojuht. Käisin poes ja jätsin Marleni linna. Ta pidi sõpradega kokku saama. Leppisime kokku, et hiljem lähme talle järgi.

Koju jõudes (üksi jõudsin) ilmnes, et Gregor on kuhugi läinud. Mingi aeg hiljem saatis ta sõnumi, kas ma võiksin talle kõrval külla järgi minna. Nemad olid sõbraga küla peale läinud. Teine küla asub mõned kilomeetrid eemal. Kuidas nemad sinna läksid, seda ma sain hiljem teada. Gregoril on käsi kinni seotud ja seega ta rattaga sõita ei saa. Nad läksid kahekesi sõbra rattaga. Sõber seisis püsti ja väntas, Gregor istus sadulas. Mul pole sõnu. Võtsin Gregori auto peale ja otsustasin Marlenile järgi minna. Marlen hakkas protesteerima, et nii vara. Tegin talle selgeks, et käisin Gregori järgi kõrval külas. Selle peale küsis Marlen, kuidas ta üldse sinna sai tal on ju käsi katki. Sõrmega on probleem mitte jalgadega. Uh katsu neile, siis seda vahet seletada. Lõpuks olid mõlemad lapsed kokku korjatud ja läksime Peetrile järgi. Peeter küsis kellega ma tuli. Suur oli tema imestus kuuldes, et mõlemaga 🤣. Milline meeldiv perekondlik kokku saamine 😍.

3. Võileib. Poisid tegid võileiba. Leib on Leedu toodang, küüslauk- Hispaania ja hapukoor-Saksamaa. Sööjad-Eestlased. Peeter sõi kõigepealt leiba hapukoorega. Gregor arvas, et küüslauk sobiks sinna juurde. Mõlemad „haisesid“ hiljem 🤣.

4. Nii mõnigi kord, kui olen Peetri töö juures rakendab ta mind tööle. Küll on vaja midagi hoida, tuua või mida iganes teha. Üldiselt ei midagi hullu. Ma alati luban ta ülemusele ära rääkida, et Peeter sunnib mind tööle 😁. Ükskord pidin ma rekka katusele ronima. Peetril oli vaja mingi polt kinni keerata. Üks pool oli salongis ja ülevalt oli vaja hoida, et ei liiguks. Talle endale kõrgused ei meeldi ja sellepärast sain mina selle ülesande 🤣.  Mõned päevad tagasi olin jälle seal ja sain uued ülesanded. Ühel autol oli vaja kontrollida tulesid ja pidureid. Mind saadeti salongi seda kõike tegema. Lihtne! Seejärel käskis Peeter käsipiduri maha võtta ja tagurpidi käik sisse panna. Ja natuke tagurdada. Et nagu mis mõttes? Ma pole kunagi nii suure autoga tagurdanud. Tagurdada oli vaja natukene, aga mulle tundus see mitu kilomeetrit 🤣🤣🤣.  Sellega kõigega hakkama saanud tuli mul ülihea idee. Ma mõtlesin, et lähen ja teen endale vajalikud kategooriad ja hakkan autojuhiks 😁. On ju hea mõte? Varsti on lapsed nii suured, et kolivad minema. Ja, siis hea mööda ilma ringi sõita. Peeter vaatas mind vähe imeliku näoga, kui ma sellest rääkisin. Tal ju vastavad kategooriad olemas. Äkki peaks kiirelt ära tegema ja kohe sõitma hakkama. Las, siis Peeter ja lapsed saavad ise hakkama 😆. Kas sellest ideest midagi välja ka tuleb, seda näitab aeg.